Fotokunstimess kui kohtumispaik

Reet Varblane

Fotokunstimessi ühe korraldaja fotokunstniku Anu Vahtraga ajab juttu Reet Varblane. Oktoobri algul peeti Eesti III fotokunstimess, seekord oli peamine tegevuspaik Telliskivi loomelinnak. Fotokunstnike ühenduse välja antud kataloogis on püstitatud ilus eesmärk: fotokuu sündmustega mõtestatakse fotograafia võimalusi, piire ja väljundeid, kunstnike enda korraldatud ettevõtmiste keskmes on aktiivne ideede, teadmiste ja kogemuste vahetus Eestis ja rahvusvaheliselt. Kuidas iseloomustad viimast, kolmandat fotokunstimessi? Kas täitsite oma eesmärgi? Tänavune fotokunstimess oli hästi esil kunstimaailma sees, kuid tundus, et sinna jõudis ka palju rahvast väljastpoolt: kolme päeva jooksul külastas seda üle 900 inimese pluss avamisõhtupoolik, kus osales kolmesaja inimese ümber. Nii et 1200 külastajat. See on väga hästi, sest kui mõelda kas või Tallinna Kunstihoone galerii näituste peale, siis kolme nädalaga tuleb ju enam-vähem samasugune külastajate arv, veidike rohkem. Loomulikult on erandeid. Septembrikuus külastas feministlike performance’ite arhiivi projekti umbes 1215 inimest. See oli küll teistsugune väljapanek, nõudis aega ja süvenemist, aga Kunstihoone seisab keset linna, on vana ja sissetöötatud paik. Fotokunstimessi peeti sel aastal Telliskivi loomekeskuses, kahel eelmisel Rotermanni kvartalis. Kuidas hindad Telliskivi keskust kui sellise ürituse kohta? Kas inimesed on selle juba omaks võtnud? Telliskivi keskusesse tuleb spetsiaalselt tulla, kuid loomelinnaku kontekst aitas kaasa: seal on paljud asjad viimastel aastatel käima läinud, seal on head energiat. Telliskivi loomelinnaku õhkkond on soe, Rotermanni kvartal oma poleerituses ehk liiga ametlik, liiga puhas, seal on liiga palju ostukeskusi. Telliskivi loomelinnaku Roheline saal nõudis fotokunstimessi eksponeerimiseks spetsiaalset ruumilahendust: tuli ehitada ajutised seinad, tööd oli palju, aga tulemus oli hea.

Kas tegutsesite meeskonnana või oli teil sisekujundaja?

Eelmisest aastast oli meeles hea koostöö Argo Peeveriga, kes tegi ka seekordse ruumilise lahenduse. Kujunduse ja tööde installeerimise eest hoolitsesid Neeme Külm ja Jaana Jüris, kes on asutanud näituste kujundamisteenust pakkuva ühisfirma Valge Kuup, suure töö, nagu igal aastal, tegi ära Reimo Võsa-Tangsoo. Kokku oli meid seinte ehitamise, installeerimise, näituse montaaži juures päris suur hulk inimesi pluss veel kõikvõimalikud eeltööd, mis olid peamiselt Kristel Raesaare õlgadel.

Kust leidsite oma projektijuhi Kristel Raesaare, Eesti kunstielus on ta (pärast tänavust fotokunstimessi enam mitte) ju üsna uustulnuk?

Õigem on öelda tagasitulnuk: ta võttis ise Marge Monkoga ühendust ja otsis oma huvipunkte Eestis. Teda huvitab fotokunstnike ühenduse (Foku) tegevus, ta on ka ise fotokunstniku taustaga. Kristel Raesaar astus kevadel Fotokuu liikmeks, tänavune mess oli tema esimene suurem ettevõtmine Eestis.

Kuidas toimis messi traditsiooniline külg, s.o müügiedu ehk huviliste, potentsiaalsete ostjate või toetajate hankimine? Kas töid osteti?

Osteti 12 tööd kuuelt autorilt, mis on päris hea tulemus, arvestades, et see on siiski vaid kolmas fotokunstimess. Esimesel korral läks müük paremini korda, möödunud aastal osteti üks või kaks tööd.

Kes olid need kunstnikud, kelle tööd osteti?

Paco Ulman, Marge Monko, Reimo Võsa-Tangsoo, Laura Toots, Paul Kuimet ja Tõnu Tunnel.

Kuidas kujunes tööde hind? Kas kunstnikud määrasid ise oma töö hinna?

Kunstnik ütles ise hinna: see kõikus üsna seinast seina, kuid pigem olid fotod siiski odavamapoolsed. Kui töö müüdi, läks kümme protsenti Fokule vahendamise eest.

Kas on teada, kes oli ostja?

Osa ostjaid olid kolleegid, osa aga vähemalt mulle tundmatud nimed.

Nii vähe kui Eesti kunstikogujatest ja suhteliselt alles lapsekingades kunstikogumisest kui nähtusest teada, kuigi juba 1920ndatel ja 1930ndatel oli Eestis korralikke kunstikogusid, oli ka neid, kes ostsid ja toetasid just tollast noort kunsti (mõelgem või Alfred Rõude peale), baltisakslaste kunstikogumise traditsioonist rääkimata, on nende peamine huvi suunatud klassikale (kunst kui investeering) ning veel mõnedele traditsioonilist laadi jätkavatele endale Eestis nime teinud kunstnikele. Fotokunst kui nüüdiskunsti osa on meil aga suhteliselt uus nähtus. Fotost on viimasel ajal saanud ju midagi, mis kuulub iga inimese ellu: igaüks jäädvustab ennast, oma peret, sõpru jne. Fotokunst on aga siiski midagi muud.

Arvan, et nüüdiskunsti kogub pigem noorem põlvkond. Ka fotomessi külastas enamasti noor inimene, publiku seas ei näinud just väga palju vanemaid kolleege, teisi kunstnikke. Kuigi vanema põlve fotograafidest oli Tiit Veermäe peaaegu iga päev kohal ja muidugi Jaan Klõšeiko. Nii et üldistada ka ei tohi.

See on huvitav tähelepanek. Ei oska öelda, kui palju see on ka n-ö korraldajatest ja ürituse formaadist tingitud. Olen sama mõelnud raadio sünnipäevaõnnitluse saate muusikavaliku puhul: noorimad, keda õnnitletakse, saavad 70, kuid õnnesoovilauluks on ikka „Valged roosid” või „Väike maja” või muu ülimeloodiline lauluke, aga see põlvkond kasvas ju üles rokkmuusika, Rolling Stonesi või Beatlesi või ka Bob Dylani muusika saatel. Kui olen juhtunud selle saate ajal raadio juures olema, ootan pingsalt, millal tuleb valikus murrang. Siiani pole seda kuulda olnud.

Fotokunstimessi väikeses kataloogis on toodud pikk nimestik toetajaid ja partnereid kultuurkapitalist ja Briti Nõukogust ning Pro Helvetiast erasponsoriteni (Fotoluks, Espak, Overall, Nordea pank, Norr11). Milles seisneb Kultuurikatla partnerlus?

Järgmise aasta fotokuu ühe paigana on plaanis kasutada Kultuurikatla ruume. Meie üks ideid on ka digilabori asutamine, kõigi eelduste kohaselt peaks see seal tegutsema hakkama. Ka tänavu oli meil üritusi Kultuurikatla aias (pinhole-kaamera valmistamine, Põhja-Tallinna perehommik). Norr11 tõi oma mööbli, Fotoluks toetas pinhole-kaamera töötuba, Pro Helvetia toetusel saime korraldada professionaalidele mõeldud töötoa ja Briti Nõukogu abiga kokku panna kunstnikufilmide programmi, mille kureerisid Londoni kuraator Rowan Geddis ja Marge Monko meie poolt, Lugemik osales raamatunäitusega.

III fotokunstimessi puhul hakkas eelkõige silma fotohariduslik kõrvalprogramm. Üks asi on kõikvõimalikud näitused, teine ja meie praeguses olukorras väga oluline on just selgitavad, juhatavad, õpetavad üritused. Eks osuta just Tartu nüüdiskunsti-festivali kontekstis taas lahvatanud kaasaegsesse kunsti vaenulikult suhtuv diskussioon selgelt just kunstikeele väga halvale tundmisele.

Filmiprogramm on olnud tegelikult kõigil fotokunstimessidel, kuid esimesel aastal ei olnud see eraldi üritus, osana väljapanekust sai lihtsalt vaadata osalevate kunstnike videotöid. Tänavune oli väga huvitav ja hea tasemega. Rowan Geddis ja Marge Monko olid võtnud oma kuraatoritööd põhjalikult: kolmes alaprogrammis – filmis materiaalsus, fotograafia traditsioonid ja fotograafiline liikuv pilt – puudutati nii fotograafia materjale ja ainest kui ka seda, kuidas fotograafia on mõjutanud filmikunsti. See oli rikastav kõrvalprogramm. Publikut jätkus kõigile alaprogrammidele, toole tuli juurde tuua.

Fotokunstimessil on Eesti kontekstis kindlasti ka hariduslik eesmärk: alustada nullist, õpetada inimesi vaatama, fotot lugema, analüüsima, sealt edasi foto tegemise juurde. Ideaalis tahame seda teha võimalikult laiale publikule.

Kui palju rahvast osales kõrvalüritustel?

Pinhole-kaamera valmistamise töötoas osales 15 inimest, aga rohkem poleks sinna mahtunudki, ka vestlusringidesse „Lühike sissejuhatus fotograafiasse” ja „Kohalikkuse kogemus” jätkus huvilisi. Giidituure viis läbi Kristel Raesaar, sealgi oli kogu aeg osalisi.

Vestlusringidesse olitegi kutsunud peale fotokunstnike ka kirjaniku (Jan Kaus), urbanisti (Maros Krivy), füüsiku (Kaja Pae), kunstniku Flo Kasearu (kes jätkab nüüd küll EKA fotoosakonna magistrantuuris) ja arhitekti Paco Ulmani (kes tegutseb küll ka fotokunstnikuna), läbi viis neid arhitektuuriteadlane Andres Kurg.

Kui tulla haridusaspekti juurde tagasi, siis fotokunstimessil esitleti ka fotoharidusvihikut „Kuidas lugeda fotot?”. Toimetajad ja koostajad on Anneli Porri, Marge Monko, Margot Kask ja Jana Huul. Nad töötasid selle kallal hästi kaua aega, sest eks seda tehti muude asjade kõrvalt, kuigi vajadus selle järele on suur olnud.

Kellele on vihik eelkõige mõeldud? Kust võib seda veel saada?

Kunstiõpetajatele sai tehtud väike haridusvihiku esitlus. Põhi- ja keskkooli kunstihariduses fotograafiale eraldi tähelepanu ei pöörata, aga nüüdiskunsti kontekstis ei pääse sellest mööda. Selles vihikus saabki kätte kontsentreeritud teabe fotokunsti kohta, kuidas pilti lugeda, mis on pildi pinnal, taga. Seal ongi toodud nii tehniline kui ka tähenduslik, sisuline aspekt. „Kuidas lugeda fotot?” ei ole mitte ainult foto-, vaid laiemalt pildianalüüsiõpetus, mida isegi kunstiakadeemias eraldi ei õpetata: ilmselt peetakse seda seal nii iseenesestmõistetavaks, kuigi pildi, olgu see siis foto, maal või graafika, keelt eriti ei tunta.

Seekordsel fotokunstimessil oli väljas veel kirjastuse Lugemik raamatulett. Kes on selle kirjastuse taga?

Graafiline disainer Indrek Sirkel ja mina. Siiani oleme andnud välja kümmekond raamatut: nende seas on ka päris mitu just fotokunsti puudutavat väljaaannet nagu Laura Tootsi, Paul Kuimeti, Marge Monko ja Tuukka Kaila raamat.

Kust Lugemiku raamatuid saab osta?

Praegu on need müügil Hobusepea galerii raamatuletis, siis veel Müürivahe tänava Slothropi antikvariaadis eraldi riiulil –„iseseisval riiulil”, mida korraldab Liina Luhats. Õige varsti saab neid osta ka Apollo raamatupoest. Alustasime ka EKKMis Lugemiku raamatupoe ehitamist. Eks see tuleb esialgu hooajalisena, loodetavasti töötavad tulevikus nii EKKM kui ka meie kauplus seal aasta läbi.

Viimasel ajal kipubki nii olema, et huvitavad sündmused – näitused, loengud, üritused – korraldatakse rohujuure tasandil, kunstnike-kuraatorite eneste algatusel loodud kohtades, mitte institutsioonides, mida riik, küll vähe, aga siiski pidevalt rahastab. Järjest süveneb veendumus, et riigi rahastusskeem peaks olema märksa paindlikum.

Lugemikul ei olnud seekord väljas mitte ainult teie enda produktsioon, pakkusite ka rahvusvahelise fotokirjanduse valiku.

Meie mõte oligi korraldada fotokunstiraamatute näitus: näidata, kuidas fotot reprodutseeritakse, et alati ei pea raamatul olema kõvad kaaned ja läikiv paber. Meil oli kunstnikuraamatuid, katalooge, aga ka trükiseid, mis ongi kunstiteosed.

Kas kõik raamatud olid müügil?

Enamik oli müügil, mõnedest oli küll vaid üks näituseeksemplar. Pöördusime kirjastuste poole, kellega koos tegime fotoraamatutest valiku. Usun, et meil läks hästi, sest ega Eestis ei ole värsket kunstikirjandust just palju saada. Meie raamatupoodide valik on hästi juhuslik.

Loomulikult saab peaaegu kõiki raamatuid üle maailma tellida interneti kaudu, aga sootuks teine asi on hoida raamatut käes, lapata, poes lugedagi. Mul oli sel suvel kaks hästi head kogemust. Üks Kasseli „documenta” raamatupoes, kus pakuti veel lisapostiteenust: ükskõik, kui raske raamatupakk ka polnud, kõikjale Euroopasse maksis saatmine vaid kümme eurot. Teine aga Taani Roskilde kunstimuuseumis, kus suhteliselt väikese raamatupoe raamatuvalik (teooriaväljaanded, kataloogid, ajakirjad, monograafiad) oli lihtsalt suurepärane – ja see põhines ühe muuseumitöötaja isiklikul initsiatiivil. Roskilde on Kopenhaageni lähedal, suvel satub sinna üksjagu turiste. Usun, et ka Tallinnas võiks selline raamatupood siiski mitte ainult huvilisi, vaid ka ostjaid leida, kuigi väikese tiraažiga raamatute hind on ju päris kõrge.

Eks me oma raamatupoodi just selle eesmärgiga ka ehita: praegu sai fotokunstimessi tõttu fotokunstile keskendutud, aga tulevikus tahame ikka laiemat valikut pakkuda. Meil võib ju olla iga väljaannet vaid üks-kaks eksemplari.

Kas ühendus Fotokuu või ka laiemalt Eesti Fotokunstnike Ühendus on mõelnud ka oma galerii peale, kus kogu aeg saab näha fotole pühendatud, seda tõlgendavat kunsti?

Ikka oleme, aga eks see ole eelkõige rahapuuduse taga seisnud. Füüsiline kogemus on äärmiselt vajalik. Telliskivi loomelinnak või Kultuurikatel oleksid mõlemad õiged paigad. Fotokuu on avatud kooslus, peaasi, et tuleks häid fotokunstnikke juurde. EKA fotoosakond on pakkunud viljakat lähtepositsiooni: enamik meie noori potentsiaaliga kunstnikke on fotokunsti taustaga. Foku on vahest liialt Tallinna-keskne, enam on vaja koostööd Tartuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming