Fiktiivkunst ja paleopoeesia

Raivo Kelomees

Kunstifantaasiad ja paralleelmaailmad Rao Heidmetsa ja Agnes Meyer-Brandise kunsti näitel   Kunst on väljamõeldiste ja lausa valede loomine, parimal juhul mõjuvad need veenvatena. Sageli on tulemuseks pseudoreaalsus. Selle loomises võistlevad kunstnikud halbade tagamõteteta, kuna kunstniku asi ongi veenvate ulmade loomine, paralleelmaailmade kujundamine. Nüüdiskunst pakub kriitilist seisukohavõttu maailma suhtes, harvem unustust. Pigem äratab ja aktiveerib, käivitab ja sütitab ega uinuta. Unustusse, uinutusse viivad publiku vaatemängulised filmid ja etendused. Meelelahutus haarab üha enam vaataja meeli ja tõmbab ta jäägitult väljamõeldusse, mille loonud kunstnikud, aga ka tehnikud ja disainerid.

Just nimelt: kunstnike kõrval on kaasatud tehnikud ja disainerid. Nad toimivad koos, sest paljud kunstiideed on kasvanud välja tehniliste vahenditega, aga ka laiemas mõttes materiaalsusega mängimisest. Kunstnikele on omane, et kujutavad ideed või visioonid tekivad mängu, proovimise, katse-eksimuse tulemusena. Visioon ei sünni jumaliku ilmutusena, kuigi idee irratsionaalne päritolu ei ole iseenesest välistatud. Kui kunstniku teadvus (ja teadvusetus) on piisavalt alginfoga üle ujutatud, hakkab tööle neuronitevaheline automaatika, pakkudes uusi seoseid, milleni tahtlik kujutlemine kunagi ei vii. See siis ongi jumalik inspiratsioon.

Paralleelmaailmade loomise üks mo-tivaator on (vähemalt oletan nii) maailma laiendamise soovi kõrval ka igavus. Konventsionaalselt ahtast füüsilisest ja sotsiaalsest ruumist soovitakse välja astuda. Tänapäeval on kujutava kunsti vahendid mitmekesistunud, need on muutunud kompleksseteks, hübriidseteks, kombineerituteks.

Kaks juhtumit: Rao Heidmets ja Agnes Meyer-Brandis

Eesti kunstniku, filmitegija Rao Heidmetsa lahendused on meediumiülesed ja -vahelised. Neid ei saa raamistada ühe kunstinähtuse kindlapiiriliste tunnustega. Vaadelgem lähemalt tema projekti „Homo ovum” ehk „Munev inimene” (Vabaduse galeriis 16. V – 3. VI).

Rao Heidmetsa nii-öelda teadusliku leiu käsitlus on mäng tema enda kehtestatud reeglite piires. Selle sisu on võimatu ja müütilise maailma olemasolu, muinasjutulise võimalikkus ja reaalsuse laiendatavus väljamõeldise suunas. „Munev inimene” ei kõla küll usutavalt, kuid humoorikalt ja klapib kokku sellega, mida Heidmetsast kui animafilmimehest teame. Piire ei ole, reaalsus on laiendatav üle kujutlusvõime ulatuse. Heidmets toimib ürgse jutuvestjana, kaugetel maadel uskumatute olenditega kokku puutunud reisimehena, kes pajatab pelglikele kodusistujatele võimatutest olenditest ja tegelikkustest.

Paralleele võib leida patafüüsikaga: Heidmetski tegeleb võimatute lahenduste teadusega, kuid siin saame ühenduse Eesti maardlakeskkonna tegelike leidudega, paleoliitiliste kivististe, koorikloomade vormikate ja sürreaalsete selgadega. Kunstnik on kui päris arheoloog, pigem paleontoloog, tuues vaatajani unustatud maailma.

Sellega haakub kunsti ja paleonto-loogia ning hüpoteetilise teaduse ja kunsti suhete küsimus, saab viidata teaduskunstile, uurimuslikele kunstiprojektidele. Enne praegusaegsete näidete juurde jõudmist tuleb meenutada klassikuid, näiteks Ernst Haeckeli maale XIX sajandi teoses „Kunstivormid looduses” („Kunstformen der Natur”) ja tema kujutatud mereolendite vormide mitmekesisust. See ei olnud pseudoteadus, kuid kunstiline võimendus muutis selle vaata et kunstniku omailmaks.

Oma näituse lähtepunktist kõneldes on Rao Heidmets kirjutanud: „Mõne aasta eest jõudis läbi tuttavate minuni kuuldus munakujulise kivistisega põlevkivitükist, mille keegi müüki oli pannud. Kohale jõudes pidin pettuma: kirjelduses oli kõik kõlanud palju uhkemana. Sellegipoolest otsustasin kivi pärast pikka kauplemist ära osta. Pikalt kraapisin ja urgitsesin kivistise kallal ise. Olin esialgu veendunud, et tegu on linnumunaga, kuni pikapeale süvenes minus kahtlus, et võin eksida. Pöördusin asjatundjate poole ja palusin töö lõpule viia teaduslaboris. Linnu asemel oli munas inimloode.”

Heidmets viitab teadusele sel viisil, et mainib teaduslaborit. Ta räägib pöördumisest laborisse, et veenda lugejat ja esitada kinnitus oma tegevusele ning kaitsta end võimaliku kriitika eest. Kui mõni ei usu, saab ta viidata välisele allikale: „Mina ei tea midagi. Tolle käest kuulsin.” Kunstniku maailmas kõik klapib. Kuigi kõik saavad luiskamisest aru, kuulub see mängu juurde ning keegi ei arva, et projekt on seepärast vähem väärtuslik või et tegu on pelgalt vale ja väljamõeldisega. Sel viisil kunst toimibki, ütleksime: kunstnik mõtleb välja ja vaatajad hindavad väljamõeldise veenvust seda uskumata. Kõik pilgutavad selle peale üksteisele silma või pistavad keele põske.

Teise näitena toon oma viimaste aastate lemmiku, saksa kunstniku Agnes Meyer-Brandise tööd.1 Ta on loonud väljamõeldud projekte maa-aluste jäämägede uurimisest kuni „Kuuhanede eksperimendini”, mida ta nimetab „bio-poeetiliseks uurimuseks”. Ka Heidmetsa huvi on seotud inimkonna bioloogilise päritoluga. Ta on leidnud paralleele Karjala kaljujooniste hulgast, kus on kujutatud justkui muna kõhus kandvat naist. Leiud on tuttavad paleoliitilise kunsti tundjatele. Tagatipuks näidatakse meile kaevurit leitud kivistisega. See veenab lõplikult.

Ka Meyer-Brandis alustas munast, hanede, kuuhanede kaudu. Kuid paralleel Heidmetsa projektiga ei ole munapõhine, vaid fiktiivse reaalsuse järgne. Kunstnik on loonud iseseisva omailma, mille ta on ehitanud jutustuslikule leiule. Heidmetsa eespool toodud tsitaadis viitab ta tuttavatele, kelle kaudu see kivistis temani oli jõudnud, ja alles sellega kohtudes ta pettub, kuna oli seda ette kujutanud uhkemana. Omamoodi kaunis narratiivne lüke jutustusele usutavuse lisamiseks: kõigepealt omistada loo päritolu kellelegi teisele ja olla ise pigem skeptilisel ja kriitilisel positsioonil, kuni lõpuks võetakse uskumatu omaks, sest see on nii veenev.

Meyer-Brandis viitab „Kuuhanede eksperimendis”2 inglise piiskopi Francis Godwini 1603. aasta kirjutisele, kus ta kirjeldab kaaluta olekut varem, kui seda tegi Newton. Godwin kirjutab ka „kuuhanedest”, kes liiguvad igal aastal maa ja kuu vahel. Muljetavaldav on Meyer-Brandise projekti teostus: ta nimelt hoolitses ühes Itaalia külakeses hanede eest nende koorumisest peale täiskasvanuks saamiseni. Seal ta sisustas „juhtimiskeskuse”, kus vaatajad said justkui kuul viibivate hanedega suhelda, saades neilt morsekoodis vastusignaale. Ka hiljem lavastas ta teost mitmetel näitustel eksponeerides kuuhanede juhtimiskeskuse.

Rao Heidmets ehitab ümber oma pseudoteadusliku projekti mütoloogiapõhise uurimuse, nimetades seda „Munamüütideks”. Ta kirjutab: „Tänu Ubja põlevkivikarjäärist leitud munamehele (homo ovum) on selge, et inimene, täpsemalt munev inimene elas Maal juba 350 miljonit aastat tagasi ja suri ilmselt välja koos dinosaurustega.” Järgneb rida mütoloogilisi paralleele, millest järeldub, et muna elu algusena mõistmine on olnud ühine paljudele rahvastele. Siin jätab Heidmets ruumi ka tõsiteaduslikule huvile munamüütide tõlgendamiseks, sellega võiksid ehk haakuda folkloristid, mütoloogiauurijad ja semiootikud.

Meyer-Brandis ja Heidmets on mõlemad loonud fiktiivse omailma, mis toetub teadaolevale, kuid on andekas ja humoorikas tuletis. Peale kõige muu ühendab neid omailmu ka muna kuju.

 

1 http://www.blubblubb.net.

2 The moon goose analogue: Lunar Migration Bird Facility (MGA).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming