Figuratiivse kõrvalehüppe loogiline lõpp?

Eero Kangor

Ado Lille isikunäitus „Refleksioon (Reflex/ Neon)” TAMi galeriis kuni 28. VIII . 3. augustil avas Ado Lill oma järjekordse isikunäituse, mis on traditsiooniliselt toimunud tema sünnipäeva paiku. TAMi galeriis on eksponeeritud 12 maali, mis on kõik valminud viimase aasta jooksul, 7 joonistust aastatest 2008–2010 ning veel üks kontrastsena  mõjuv tušijoonistus kunstniku tütrest („Krista”, 1975). Näituseks valitud galerii oma naturaalsete tellisseintega on Lille maalide eksponeerimiseks lausa ideaalne. Näituse maitsekas ja harmooniline kujundus toob esile teoste intiimsed kvaliteedid. Näituse pealkiri „Refleksioon (Reflex/Neon)” viitab Lille loomingut määravatele mentaalsetele ja praktilistele muutujatele.       

Refleksioon tähendab otsesõnu peegeldust, tõeluse kaja, aga ka mõtlust, välistest aistingutest tingitud emotsioonide analüütilist seostamist oma tõekspidamistega. Refleksioon põhineb reaalsuse ja selle tõlgenduse pingel, mis teadvuse korrastava toime  rakendamisel saab kunstilise vormi. Refleksioon viitab ka duaalsusele, dialoogile, kõnetajale ja vastajale, sõnaga – suhtlusele. Näitusel eksponeeritud aktijoonistused ja maalid on omavahel seotud niivõrd, kuivõrd esimesed on lähtekohaks teisele. Joonistused sünnivad vahetus kontaktis modelliga, maalid seevastu kunstniku üksildase mõtluse vaikuses. Joonistuse puhul määravad ja loovad kunstnik ja modell tulemuse koos.  Seejärel valib kunstnik mõne neist välja ja alustab sisuliselt otsast peale. Mõned maalid saavad lõpliku kuju pikema aja jooksul, kaalutlevalt iga värvitüki lisamise ja mõistuspäraselt kompositsiooni kujundamisega, teised aga justkui silmapilkselt, ühe hingetõmbega.     

Näituse pealkirja teine osa viitab Lille üha süvenevale värvisõltuvusele. Reflex ja Neon on eriti erksad akrüülvärvid, mis panevad maalidel kujutatud naisekehad tulnukatena helendama. Lill hakkas akrüülvärve kasutama 1970ndate lõpul, sest õlivärv oli ennast tema jaoks ammendanud. Akrüüli kasutama meelitas teda just õlivärvidest intensiivsem toon.  Siiski pole värvil Lille maalides mitte ainult tehniline ülesanne. Psühhoanalüütilises võtmes viitab värv naise keha ja selle omandamise ning sellega ühtesulamise ihale. Kunstiliselt kõige mõjuvamaid on need Lille aktimaalid, kus värvikooslused pole kontrastselt vastandatud, vaid hoopis tervikuks sulandunud. Maaliruumis naisega ühekssaamine on kunstniku tegelik imaginaarne eesmärk. Värv tähistab kunstniku kohalolekut maalilises  ruumis.   

Tänavuse isikunäituse kontekstis tekib siiski küsimus, kas kolm aastat tagasi Tallinna Kunstihoone näituse puhul esile toodud figuratiivne pööre Ado Lille loomingus on sisuline või vormiline. Figuuri „kapist väljavõtmisele”  vaatamata on Lill abstraktsele maalile siiski truuks jäänud. Abstraktse maali seisukohalt on joonel Lille maalides värvipindade jaotamise ülesanne. Esimesel tasandil töötavad aktimaalid naisekeha representatsioonina, teisel aga reljeefsete toonmaalidena. Sõnaga, Lille eesmärgiks ei ole kujutamine, vaid visuaalne efekt. Figuuri tinglikkusele viitab Lille maalidesse ilmunud lõpetamatus („Kitty ja Red I”, 2010), mis tuleb eriti hästi  esile nendes teostes, kus figuur on kujutatud ilma näota („Istuv valge akt”, 2010) või kus värvikiht on rõhutatult reljeefne ja lopsakas („Põlvedel kummardav akt”, 2010). Viimase kahe maali puhul on samuti võimalik selgelt jälgida Lille oskust mängida klassitsistliku ja barokse kvaliteediga. Pealkirjas esitatud küsimusele figuratiivse kõrvalehüppe lõpu kohta ei saa vastata ei nõustuvalt ega ümberlükkavalt. Siinkohal  püüdsin avada selle tähendust Ado Lille seni valdavalt abstraktses loomingus. Kunstipublikul tasub aga põnevusega oodata seda, milliseid valikuid Lill edaspidi oma loomingus teeb. Maalikunsti traditsiooni kõnetamisel on Lillel väga huvitavaid leide, mis hoiavad tema loomingu jätkuvalt värske.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming