Figaro ja Taska

Maarja Undusk

Tallinnas on praegu lahti kaks raamatuköitenäitust: üks rahvusraamatukogus – Eestit Prantsusmaal esindanud köited ja teine tarbekunstija disainimuuseumis – Marje Taska mälestusnäitus „Vanaisa ja mina”, mis on pühendatud legendaarsele köitemeistrile ja ärimehele Eduard Taskale. Kaks üpris erineva tundetooniga näitust avavad meile köitekunsti eri aspekte.

Selleks et mõista paremini rahvusraamatukogu  esindusköitenäituse olemust, tuleks seletada näituse tausta. Seda aitavad teha tekstid seinal, kust võime lugeda, et näitusel on väljas Eesti kunstnike tööd, mis osalesid 2009. aasta sügisel X rahvusvahelisel köitekunstibiennaalil St. Rémy-les-Chevreuse’is Prantsusmaal. Eesti köitekunstnikud on võtnud osa Prantsusmaal toimuvatest rahvusvahelistest näitustest 1997. aastast. Biennaali traditsioonide kohaselt tehakse näitus iga  kahe aasta tagant ja osa võtta soovijad peavad köitma ühe prantsuse kirjandusklassikasse kuuluva teose, milleks sedapuhku oli spetsiaalselt näituse tarvis kirjastatud Beaumarchais’ raamat „Le Mariage de Figaro” ehk „Figaro pulm”. 2009. aasta biennaalist võttis osa 587 kunstnikku 35 riigist. Nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, oli Eesti osavõtjate arvult korraldaja Prantsusmaa järel teisel kohal! Prantslasi oli  siiski 161 Eesti 38 esineja kõrval, ent arvestades meie suhteliselt hiljutist naasmist Euroopa köitekunstiellu, on tulemus äramärkimist väärt. Eestile järgnesid Hispaania 33 ja Jaapan 19 esinejaga.

Köitekunstinäitusi on sageli kombeks nimetada konkurssideks, mis justkui ei taha seostuda kunstinäituse tavadega. Tõepoolest, köitjatel ongi tavaks omavahel võistelda. Lähtematerjaliks on kõigil ühesugused trükipoognad  kvaliteetsel paberil ja Figaro-raamatu puhul ka mõnede käärilõiketehnikas illustratsioonidega. Köitekunstniku ülesandeks on poognatest moodustada maitsekas, kvaliteetne, raamatuna funktsioneeriv, silmajääv näitusetöö. Väärikas rahvusvaheline žürii uurib kõiki saabunud raamatuid pealt-, alt- ja seestpoolt ning valib välja rea parimaid. Parimatest parimad saavad ka auhinnad. Näitus saab teoks mõne intensiivse päeva jooksul ja  on prantslaste seas populaarne nagu köitekunst üleüldse. Traditsioon, mida meie siin Eestis eriti ei ole kasvatada saanud (liha luudel on vähevõitu, rasvakiht puudub hoopis), kuulub Prantsusmaal endastmõistetavalt oluliste kultuuriilmingute hulka. Raamatuköitest peetakse lugu, näitust olevat külastanud ka Prantsuse kultuuriminister. Euroopa Liidu poolt välja pandud 2000-eurose peapreemia võitis seekord Eesti Kunstiakadeemia  nahakunsti osakonna magistrant Kristiina Nurk. Algaja kunstniku töö võlus ilmselt oma terviklikkuse, põhjalikkuse, materjalide uudsuse (polükarbonaad, laserlõige, lasergraveering) ja värskusega. Nii kõrge tunnustus rahvusvaheliselt näituselt Eestist saadetud tööle on igatahes esmakordne. Kunstihuvilisel on võimalik uurida Eestisse naasnud näitusetöid nii seest kui ka väljast, ehkki läbi klaasi. Kes meie köitekunsti  arenguga paremini kursis, võib proovida teha üldistusi, mis suunas me liikunud oleme. Kas neis liikumistes võiks aga lähtepunktiks olla lummav rida Eduard Taska köiteid tarbekunstimuuseumi näitusel?

See on tase, mille me nõukogude aastatel küll paraku käest lasime. Meie tänapäeva köide on aga arenenud tehnilisuse ja materjalide mitmekesisuse, elavuse ja avatuse suunas. Taskalikku täisnahksust esineb harva, eelistatud on moodsad materjalid  ja avatud raamatuseljaga konstruktsioonid. Ka sätendav brokaat ja muu tekstiililaadne materjal on populaarne. Figaro-köited on uhked ja eneseteadlikud. Me ei põe enam ammu oma hilist saabumist maailma köitekunstnike eliidi hulka. Taskade näitusel moodustab Eduardi ilusate nahatööde väljapanek vaid ühe osa tervikust. Näituse koostaja Marje Taska on sündinud kolm päeva pärast tema vanemate naasmist  küüditamiselt 1955. aastal Eestis. Ta on Eduardi poja Ennu tütar, kes pole oma 1942. aastal vangilaagris hukkunud vanaisa kunagi näinud. Marje Taska on kunstihariduse saanud Tõnis Vindi käe all õppides ja hiljem täiendanud end omal käel graafika, disaini ja vanaisa jälgedes nahkehistöö vallas. Ta elab 1982. aastast Rootsis. Võib-olla on eemalolek Eestist teda erilise sügavuse ja järjepidevusega sundinud tegelema oma esivanemate tragöödiaga.  Tema vanaisa Eduard Taska tegi oma intensiivse elu jooksul läbi tõelise tähelennu, viies Eesti nahkköite Euroopasse kui ühe meie olulisima ekspordiartikli. Ta oli edukas ja jõukas nii kunstniku, töösturi kui ka perekonnapeana. Teades, millega see kõik lõppes 1940. aastal, omavad ka õnnelikud pildid ja säravad köited sünguse oreooli. Kuus väga kõnekat fotosuurendust perekonnaalbumist kolmekümnendatest aastatest: neli  naeratavat Taskade last emaga, taustal tume aken, kust näha väsinud vanainimese nägu. Eduard koos president Konstantin Pätsiga, tuuline, pidulik ja rõõmus meeleolu. Jõulusöömaaeg koduste seltsis aastal 1940, viimsed jõulud koos perega ja kodumaal. Eduard lehitsemas jõulupuu all suurt omaköidetud perekonnapiiblit. Eduard oma aias töötamas, näol seesama õrn naeratus, mis piiblit lehitsedeski. Eduard filmiarhiivilindil kiirelt ja osavalt  nahka lõikamas ja poognaid voltimas, taustaks rongirataste krigin, mil näitusekontekstis vaid üks tähendus. Marje Taska eksponeerib ümmargusi autoritehnikas seinareljeefe soerohekas koloriidis viitega Knut Hamsuni „Maa õnnistusele”, mis Eduardi köidetult sealsamas eksponeeritud. (Milline imeliselt sügavpunane nahatoon!)

Teiseks Marje Taska installatsioonide juhtmotiiviks on Kalevipoeg, mis on ühtlasi üks Eduard  Taska olulistest köidetest. Kolmandaks suur piibel, seesama, mida Eduard fotol lehitseb. Marje Taska reljeefid on napid, aga kõnekad ja sünged: ta on suutnud oma vanaisa näitel kogu eesti rahva saatuse üheks kannatuseks kokku suruda. Mõjusalt jääb meelde Eduard Taska surmapäevale pühendatud installatsioon, mille põhisümboliks on must krobeline kuivanud kraan … Ent vana Taska köited seisavad ikka stoilises  rahus (aimamata, kuulmata rongirataste kriginat, ühe uhke oopuse õnnetut lõppu), meeldesööbivad oma koloriidi sügavuse (jällegi imeline sügavpunane toon, mida Taska nii armastanud on!) ja sümboolse eestiaegsuse poolest. Korrus kõrgemal resoneerib vana Taska köidetega Marje nahkehistöö väljapanek. Hea, et need uued noored tööd on mälestusnäituse süngest tervikpildist eraldi, kuidagi lootusrikkad,  justkui vikerkaare teine ots, mis rahvusraamatukogust üle linna heidetud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming