FF / REW: Ole ja Pedanik

Anu Allas

Pedaniku pretensioonitud pildid tuletavad ka Ole tööde puhul meelde, et visuaalse kunsti väärtus on võimalus loobuda sõnadest. Kaido Ole. 2005. elin kard Martin Pedanik. Kizoo. 2005.

Kaido Ole “Speed” Hobusepea galeriis kuni 12. IX ja Martin Pedaniku “Kizoo” Tallinna Linnagaleriis kuni 18. IX.

Midagi sarnast sealt tõesti leiab, kui vaadata kõrvuti Kaido Ole ja Martin Pedaniku näitust. Samavõrra võib otsida ja leida erinevusi ning just neis erinevustes kummagi jaoks midagi põhimõtteliselt olulist näha, kuid nende paralleelselt vaatamine tundub siiski praegu huvitav ja viljakas. Kui nad juba on niimoodi ühte aega sattunud, võib proovida minna Kaido Ole näitusele läbi Linnagalerii ning Pedaniku töid vaatama Hobusepea galerii kaudu.

Mõnevõrra kõlavad kokku juba pealkirjadki: lühikesed, moodsad, võõrkeelsed, paljutähenduslikud, ehkki tähendused tulevad kätte eri kanaleid pidi. Ole puhul on kõik üsna selge. “Speed” on kiirus, kihutavad autod, õnnetused ja kokkupõrked, kokkujooksmised, orav rattas, võidujooks, ajapuudus, amfetamiin; literatuursemalt: jõudlus, edukus, põgenemine, valge, keskealine, abielus, ületöötanud… Samamoodi võib “speed” osutada ka iseenda vastandile: aeglustamise võimalusele, aegluse avastamisele, väsimusele ja millele kõigele veel. “Kizoo” tähendused on märksa varjatumad, assotsiatiivsed – meenutab natuke “skisot“, “zood”, midagi idamaist, aasia kino, jaapani koomikseid, salajast klikisõnavara.

Teise ja kujundlikuma seose loovad pildid ise. Pedaniku “Bashment’i” flaieritelt pärinevad ning peamiselt värvilistest ringidest moodustatud olendid kahe suure ümmarguse silmaga sarnanevad veidi Ole mõne aasta taguste piltide tegelastega, suure tühja pea ja väikese kandilise kehaga mehikestega. Neil viimastel oli lugu ja sündmusi muidugi rohkem, kuid enamasti halenaljakates või rutiinsetes olukordades kujutatud everyman’id paistsid sügavamalt ehk õigupoolest kõige pealispindsemalt olemuselt üsna samasugused. Nad koosnesid elementaarosakestest, neid võis lõputult kloonida ja ümber rühmitada. Nii on ka Pedanik oma piltidel teinud võimalikult vähe liigutusi, kasutanud võimalikult napilt ja võimalikult standardseid mooduleid, dubleerinud ja rütmistanud neid täpselt selle piirini, kus hakkab tekkima mingi kujund, liikumine, assotsiatsioon.

Mullpead on Ole piltidelt seekord küll kadunud, kuid anonüümsed on tema tegelased endiselt. Kaks täpselt ühesugust plakatlikku autot on ninapidi nurka kokku sõitnud, ühe küljel kiri “Kaido” ja teisel “Ole”. Üksteise järel rivis sörkivate meeste siluetid, igaühel seljal üks täht sõnast “speed” ning esimesel käes lipuke number ühega. Koomiksilaadne pildiseeria, kus üks käsi lõikab kääridega maha teise sõrmed, jõhkra toimingu kestvust ja kiirust näitab ajatabloo iga pildi allservas. Nii väheste ja nii täpsete kujunditega, näiliselt nii lihtsalt sedavõrd suure hulga lugemisvõimaluste ja hargnemiste tekitamine on kahtlemata – kui kasutada konsumeristlikku sõnavara – Ole kaubamärk. Vahel tundub isegi, et selline võimaluste paljusus pöördub piltide vastu, hakkab neid kurnama ja koormama, kipub ärgitama kõikvõimalikke sümbolistlikke, literatuurseid, psühholoogilisi, isegi eksistentsiaalseid tõlgendusi.

Just Pedaniku igasuguse süvatähenduslikkuse pretensioonita pildid tuletavad ka Ole tööde puhul meelde, et visuaalse kunsti üks suur väärtus on võimalus mitte kasutada sõnu, jätta lõpuni ütlemata ja lamedaks lobisemata. Pedaniku puhta kunsti väljale sisenenud flaieritegelaste kõrval tunduvad ka Ole tööd märksa vähem painatud ja tõsimeelsed ning hoopis mängulisemad, ambivalentsemad, näivad hoopis ilmsemalt rakendavat meediamaailma, disaini, reklaami jms kujundiloomise, tähelepanuvõitmise loogikat ja kombinatsioone. Samamoodi nagu keegi, kellest Ole puhul viimastel aegadel kuidagi mööda ei saa – Marko Mäetamme dramaatiline “Mälestusnäitus” heidab “Speed’ile” koleda musta varju. Muidugi, sõrmede lõikamine ongi väga mäetammelik, aga samas on Olel juba viie aasta tagune seeria, kus samuti tegutsesid sõrmed, siis küll märksa konstruktiivsemalt: joonistasid, värvisid, lõikasid välja ja õpetasid kõndima sedasama eelmainitud mullpead.

“Kizoo” näitusel on reklaami ja disaini suhte küsimus juba ette lahendatud, õigupoolest päevakorrast maha võetud. Seos on otsene, ilmne ja probleemivaba. Siiski võivad need pildid toimida mitmel viisil. Kes teab “Bashment’i” flaiereid, tunneb olevused ära ning see äratundmine tekitab ilmselt kõige emotsionaalsema ja tänulikuma sihtgrupi. Kes otsib kunstiajaloolist tuge, leiab nii op- kui ka popkunsti, kes tahab piiride kadumist, saab märke koomiksist ja animatsioonist, kes ihkab kunsti, ajaloo ja kõige muu lõppu, võib nautida süüdimatust, tähendusetust. Lisaks pakub eesti kunsti lähiajalukku küll nappe, aga selgeid jälgi jätnud Pedanik kunstnikukeskse ja isikupsühholoogilise tõlgenduse eelistajale suurepärase näite sellest, kuidas asjad muutuvad. Mis on jäänud järele kunagise nn Linnapi koolkonna ja [’mobil] galerii põhimõtetest, kus on kontseptuaalsus, kus on sotsiaalsus? Kõrvuti Ole “Speed’iga” viivad Pedaniku avalikult pealispindsed, mehaanilised, plakatlikud ulmetegelased aga ka küsimuseni, mida see sotsiaalsus või sotsiaalsuse puudumine kunstis siis ikkagi täpsemalt tähendab. On see verbaliseeritav probleemiteadlikkus või kuidagi hoopis tunnetuslikum? Nojah, küllap on mitmeid võimalusi.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming