Festival nimega Mono

Ivar Sakk

„Mono” ei ole teemana sugugi monotoonne, kuid Haapsalus tundub tegemist olevat „toidulaua ülejääkidega”. Haapsalu graafilise disaini festival Haapsalu Linnagaleriis kuni 29. VI.

31. mail avati Haapsalu Linnagaleriis järjekordne graafilise disaini festival. Traditsiooniline üritus on ennast Eesti disainikalendris kinnistatud ja see avatakse suve esimesel nädalavahetusel. Kuigi ametlik korraldaja on Eesti Kujundusgraafikute Liit, on tegemist paljuski one-man-show’ga. Marko Kekišev on seda väsimatult vedanud Haapsalu linna ja kultuurkapitali toel. Festival sisaldab teema- ja ülevaatenäitust ning väikest sümpoosioni. Leitmotiiv ja ülesehitus aastati vaheldub, kuid üldine koostamise printsiip on püsinud muutumatuna. Mõeldud Eesti graafilise disaini praktiseerijate paraadiks, on Kekišev aasta-aastalt teinud pingutusi muutmaks festivali rahvusvaheliseks. Tänavu oli žüriiga teemanäitusel esinejaid ka Lätist, Venemaalt, Valgevenest, Suurbritanniast, Colombiast ja Ecuadorist.
Ülevaatenäitus on pakkunud eel­kõige plakateid Eesti ja välismaa tegijatelt, seetõttu võiks seda pidada ka meie oma väikeseks plakatifestivaliks. Tänavune ekspositsioon koosneb Poola kuldaja plakatist aastatest 1960–1990, juurde pakutakse ülevaadet Poola tänapäeva plakatist. Mõlema kohalejõudmisse on panustanud Poola saatkond Eestis.
Temaatilise aastanäituse motiiv on „mono” ja žüriiga näitusel osalejate hulk on piirdunud neljakümnega. „Mono” ei ole teemana sugugi monotoonne, vaid vägagi polüfooniline. Monogaam, monogramm, monoloog, monomahh, monokokk, monoteist – tõlgendusvõimalusi näib olevat kuhjaga. Kahjuks väljapandu ei toeta seda rikkalikkust. Tegemist tundub olevat „toidulaua ülejääkidega”. Kaheruutmeetrised pannood näitaksid justkui seda, mis disaineril oli, piltlikult öeldes, laua alla pudenenud – visuaalse materjali kompileerimist üksnes näituse tarbeks.
Hiljuti vestlesin noorte kunstiteadlastega teemal nüüdiskunst versus graafiline disain. Nad olid üsna veendunud, et kasutatavad meediumid võivad neil aladel olla sarnased, kuid tänapäeva kunst on kindlalt ühiskonnakriitiline, disain aga mitte. Tõesti, disain kui klienti teenindav distsipliin ei pruugi olla sotsiaalselt aktiivne. „Mono” näitusel on mitu disainerit teinud pingutusi leidmaks vahendeid sotsiaalse sõnumi edastamiseks. Ärev aeg annab ise teemad kätte ning mono konnotatsioonide leidmisel on ego ja diktaadi kaudu üritatud väljendada oma kahtlusi ja hirmu uue totalitarismi ilmingute ees. Kahjuks aga hambutult või siis graafiliselt küündimatult. Valgevene kunstniku Julia Golovina selfie’ väljanaermine on jäänud üldistuse puudumise tõttu poolikuks, vanameister Silver Vahtre püüdlus totalitarismi eest hoiatada (ein Volk – ein Reich – ein Führer) on aga 1990ndate vormikohmakuse tõttu pigem laste kunstiringi tasemel poliitiline plakat, kuigi autori teemaasetus on näituse teravaim.
Üldiselt tundubki näitusel olevat see häda, et vormivaldajatel pole sisu tõlgendamisel suurt midagi öelda ja sõnumikuulutajatel on raske seda adekvaatsesse vormi valada. Ivar Reimann on katsunud edastada Eesti poliitilise välja monotoonsuse (või monoliitsuse) ideed – monoformokraliit „Vali keda tahad, saad ikka sama” –, aga teda piiravad samuti graafilise väljenduse puudujäägid. Kuidas saada mõte visuaalselt selgeks ja arusaadavaks? Kujundite kuhjamine seda ei tee.
Dmitri Zagga Lätist mängib sõnademängu „mono–homo”, kuid ise ei tea, miks ja kellele ta sellise teose on loonud. Homodele „õiget” sättumust plakati kaudu õpetada on naiivsuse tipp. Irina Jerjomina teatab, et „ainsus on alati halvem kui mitmus, välja arvatud graafika” (single is always worse than plurality except graphics), aga peale vigase inglise keele ei saa ta näidatud seda, et single is always better in graphics. Siarhei Skrõpnitšenko Valgevenest presenteerib ühesilmalist Mona Lisat nime all „Mono Lisa”. Oma mõtte väljatoomiseks on ta kasutanud klišeelikku luubi motiivi, mis ideed lahjendab ja selle ära pudistab.
Kui näen sellist abituse demonstratsiooni, tekib mõte, et disainerid võiksid piirduda graafilise meisterlikkuse näitamisega, et hoiduda häbist, mis kontseptuaalse nõrkuse ja klišeelike lahenduste tõttu kipub näituse tööderohkuse tõttu kumuleeruma. Eesti esindajad on sageli alateadlikult nii käitunudki. Mõni on näitusele esitanud ausa väsimusega tembitud igapäevatöö vilju, mis on aetud obligatoorsesse hiigelformaati (Martine Päi, Martin Voltri), aga millel teemaga seost ei ole. Teised jälle on lähtunud tüpograafilistest-ornamentaalsetest mängudest ja moodustanud formalistlikke kompositsiooniharjutusi. Tiit Rammul eksponeerib monokroomset kõrva-kõlarit, mis koosneb kirjatähtedest, Tarvo Kaspar Toome Monospace-fondi tähevorme kui fokuseeritud helisid. Dace Kušķe (Läti), Tiiu Pirsko ja Mati Veermets on leidnud m-, o- ja n-tähe vormilisi omadusi, mida kasutada muusikalises tähenduses (vanurid teavad veel, et olid ajad, mil vinüülplaate jagati mono- ja stereofoonilisteks). Margus Tamm ja Martin Pedanik mängivad ümarate tähevormidega ja viivad nad kaasa vaid omaenda teada olevatesse estetiseeritud geomeetriaga maailmadesse.
Kirjatähti kasutab ka Inga Ausmeel loomaks Villu Järmuti graafilist portreed. Tõenäoliselt on tegemist koolitööga kunstiakadeemias, kus professor Järmut veel hiljuti avatud akadeemias õpetas. See naiivne ja siiras austusavaldus õpetajale on eksponeeritud peaaegu kõrvuti Järmuti enda tööga, mis samuti näituse teemaga eriti ei haaku. Ta manifesteerib oma endiselt kuuma suhtumist noorusaegade pop- ja opkunsti ning taasloob 1980ndate vambilikke naisekujutisi, nagu liiguks ta endiselt omaillustreeritud lasteraamatus „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”, kus armsast Timbu-Limbust oli saanud nahka ja lateksisse riietatud piitsaga mistress. Punane-kollane-türkiisne koloriit toetab Järmuti neopopilikku kujundimaailma.
Eraldi sektsioon on moodustatud tüpograafilise uusloomingu plakatitest, mis koosneb kahjuks ainult kolmest tööst. Seal mõjub Mart Andersoni font võõrkehana, mis oma vormilt flirdib stalinismi ja 1990. aastate algusega, mil Anderson oli staar, meie oma Neville Brody. Samalaadseid neostalinistlikke fonte on Anderson eksponeerinud ennegi, siin oleks oodanud vastutulekut näituse teemale, millega haakuvaid Monospace-fonte on esitanud Anton Koovit ja Andrei Kormašov. Oma esimese Monospace’i (kirjatüübi, kus igale tähele on jäetud võrdselt ruumi) on välja toonud Koovit. Austerite-nimeline font on prantsuspärane, klassitsistlik ning loob oma mehaaniliselt võrdsustatud täheruumiga veidi kummalise võõrandatud meeleolu oma arvutiajastu mehaanika ja klassikalise vormi ühendamise tõttu.
Andrei Kormašov on oma projekti nimetanud poeetiliselt hiljutise reisi järgi. Ta on loonud fondi, mis ühendab slovakke, poolakaid, ungarlasi ja rumeenlasi ehk siis matk mööda Ida-Euroopa riike lõunasse. 1970. aastate tüse modernism annab sel puhul käe tänapäeva vintage’i-lembusele ning tulemuseks on tugevapildiline retrofont, mille kasutusala ei saa olla küll väga lai, kuid on sooja tundega laetud.
Kokkuvõtteks. Eesti üha suurenev graafikute kogukond vajab foorumit, kus tõstatada erialaseid aktuaalseid probleeme nii visuaalses vormis (näitus, presentatsioon) kui ka kohalolijate diskussioonina (loengud, vestlused). Kas Haapsalu kui tore provintsilinn soosib festivali professionaalset õhkkonda? Disainereid seal ju ei ela, ja kui elabki, siis näituste avamisele nad ei tule. Haapsalu inimesed, kes sadade kaupa olid näituse avapäeval kogunenud kultuurikeskusse rahvatantsu harrastama, ei heitnud väljapanekule pilkugi. Pastelde parandamine ja hamburgerite hammustamine võttis kogu padespannist alles jäänud energia. Teen ettepaneku, et kolime ürituse Tallinna ja siis alustame diskussiooni ka selle sisulise kvaliteedi üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming