Feministliku kunsti lugu

Mare Tralla

Rahvusvahelise feministliku kunsti näituseks on Eestis aeg ammu küps.

2007. aastal on toimunud mitmeid rahvusvahelisi kunstisündmusi, millega on tähistatud feministliku kunsti rohkem kui 40aastast aktiivset tegevust. Jaanuaris peeti New Yorgi MOMA organiseeritud sümpoosion “The Feminist Future” (“Feministlik tulevik”) ja märtsist juulini sai vaadata kaht olulist feministliku kunsti näitust Ameerika Ühendriikides: Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ajaloolist 1960.–80. aastate feministlikku kunsti käsitlevast Connie Butleri kureeritud “Wack! Art and the Feminist Revolution” (“Voh! Kunst ja feministlik revolutsioon”) ning New Yorgi Brooklyni muuseumis Elisabeth A. Sackleri feministliku kunsti keskuse avaüritust viimase kahe kümnendi kunstnike tegevusele kontsentreeritud Maura Reilly ja Linda Nochlini kureeritud “Global Feminisms” / “Globaalsed feminismid” näitust. Olulised Euroopa kaasaegse kunsti institutsioonid nagu Moderna Museet Stockholmis ja Tate Modern Londonis on aga teatanud, et kavatsevad oma kollektsioone senisest rohkem täiendada naiskunstnike loominguga, et tasakaalustada seni liialt meeskunstnike-keskseid kogusid.

Juuli alguses oli mul võimalus külastada Bilbao kunstimuuseumis avatud näitust “Kiss Kiss Bang Bang. 45 years of Art and Feminism”, mis on kolmas rahvusvaheline feministliku kunsti suurnäitus sel aastal. Bilbao näitusel on esitatud feministlikke suundumusi kunstis 1960ndatest kuni kaasajani. Näituse kataloogi eessõnas kirjeldab kuraator Xabier Arakistain feministlikku kunsti kui XX sajandi kunsti kõige olulisemat liikumist, mis on kõige revolutsioonilisemalt muutnud meie arusaamist sellest, mis on kaasaegne kunst. Arakistain põhjendab seda, et eelkõige feministlikud kunstiteosed on küsimärgi alla seadnud nii hegemoonilised sotsiosoolised kui ka kunstikoodid.1 Feministlikud kunstnikud on järjekindlalt analüüsinud ja kritiseerinud representatsioonisüsteeme, mis kujundavad ja edastavad soolisi, rassilisi ja seksuaalsuse stereotüüpe, millel põhineb inimühiskonnas eksisteeriv ebavõrdsus.

Näitus “Kiss Kiss Bang Bang” annab hea krestomaatilise ülevaate peamistest feministlikest diskursustest kunstis viimase 45 aasta jooksul. Kuraatori sooviks oli komplekteerida ekspositsioon, mis alustaks dialoogi kohaliku hispaania avalikkuse ja kunstiringkondadega ning tooks ühtlasi välja eksponeeritud kunstiteoste loomise sotsiaalse konteksti. Hispaania konteksti on turistina raske hinnata, kuna selle kujundab eelkõige pealispindne tänaval kogetu. See loob pildi suhteliselt maskuliinsest ühiskonnast, kus dialoogi feministlike diskursustega tundub tõepoolest vaja minevat. Mingis osas jälgis näitus minu arvates liialt nn väikese feminstliku kunstiajaloo õpiku maatriksit, kus on hoolega edastatud tuntumate loojate nimekiri. Arvestades aga konteksti, milles ja kellele “Kiss Kiss Bang Bang” mõeldud oli, toimib näitus suurepäraselt. Teeb kadedaks, et Eesti publikul ei ole võimalust seda kogeda.

Näituse kuraator on käsitlenud feministlikku projekti kui globaalset  protsessi, mis toimib siiani ja on lõpule viimata. Vaatamata sellele, et ta on üritanud oma valikutes olla rahvusvaheline, kaasates isegi kunstnikke Aafrikast, domineerib näitusel Ameerika Ühendriikide kunstnike looming, nii nagu sageli levinumates feministliku kunsti ajaloolistes käsitlustes. Samas puuduvad näituselt peaaegu täielikult briti kunstnikud, ka Ida-Euroopa ja Aasia on sootuks esindamata. See viib omakorda representatsiooni ja võimu probleemistiku juurde: keda ja miks feministlikus kunstiajaloos esitatakse ning millised sisemised geopoliitilised ja kultuurilised diskrimineerimised aset leiavad? Ning loomulikult miks.

Viimane on omaette temaatika, milleks paraku selle näituse käsitlemise juures ruumi ei jätku. Kuivõrd aga antud näitusega on seatud eesmärgiks anda globaalse feministliku kunstipraktika ülevaade, siis jäi Ida-Euroopa ja Aasia kultuuriregiooni puudumine teravalt silma. Seda enam, et Ida-Euroopa naiskunstnikud on viimasel paaril kümnendil tegelenud aktiivselt pea kõigi näituse teemadega, analüüsides ja kritiseerides nii naiste olukorda oma kodumaal kui ka reflekteerides senist lääne feministlikku kunstipraktikat.

“Kiss Kiss Bang Bang” ei püüa ühtselt defineerida arusaamist feminismist, vaid annab pigem pildi eri voolustest ja kunstnike põlvkondadest, kes oma loomingus on suhestunud feministliku liikumisega. Näitus on organiseeritud viie keskse feministliku diskursuse temaatika alusel: naiste võitlus kodaniku- ja poliitiliste õiguste eest; sugupoolte, soolisuse ja seksuaalsuse kultuurilised konstruktsioonid; naiste kehade liberaliseerimine; naistevastase vägivalla hukkamõistmine; naiste nähtavaletoomise ja nende inimkonna ajalukku kaasamise feministlik praktika. Need omavahel seotud teemad on sulandunud näitusel tervikuks. Kohaliku dialoogi alustamiseks on kuraator tellinud iga alateema juurde noortelt hispaania kunstnikelt või teoreetikutelt videoteose, mis teema sisse juhatab ja aitab seda kohalikule publikule seletada.

 

Yoko Ono performance, feministliku kunsti praeguse aja peegeldus

Nii ruumiliselt kui kontseptuaalselt juhatab näituse sisse Monica Sjöö 1968. aastal valminud ökofeministlikke tõekspidamisi kosmilise ürgema kohta esitav maal “God Giving Birth” (“Sünnitav jumal”), mis kujutab jumalat sünnitava naisena. Kujutan ette, et katoliiklikus Hispaanias tekitab see feministliku kunsti ikonograafiline teos ka tänapäeval samasugust pahameelt nagu 1973. aastal kristlike brittide hulgas.  Sjöö maal lammutab efektiivselt patriarhaalsete sugupoolte kultuurilisi konstruktsioone, kuigi ei ole näituse esteetiliselt kõige radikaalsem ega šokeerivam teos. Külastasin näitust koos meessoost kaaslasega, kelles enamik eksponaate tekitas ebamugavustunnet. Talle tundus, et selline naise keha ja soolisuse demonstreerimine nagu Valie Exporti, Judy Chicago, Carolee Schneemanni, Cindy Shermani, VNS Matrixi või Itziar Okarizi teostes on liialt jõhker ja otsene ega peaks olema avalikkusele eksponeeritud. Eriti vihastas teda Itziar Okarizi avalikes ja privaatsetes ruumides läbi viidud urineerimisaktsiooni dokumentatsioon. Mu kaaslase reaktsioon tegi mind üheaegselt nii rõõmsaks kui kurvaks. Rõõmsaks seetõttu, et juba ajalooks saanud teosed toimivad endiselt radikaalselt, aga kurvaks sellepärast, et tema arusaamatus, miks naiskunstnikud just nimelt sellist visuaalset keelt ja šokeerivat taktikat kasutavad, illustreerib liigagi kõnekalt, et feministlikku diskursust/praktikat ei aktsepteerita endiselt ja  mitte ainult Eestis.

Kogu näituse kõige kõnekam ja ehk isegi feministliku kunstidiskursuse praeguse hetke peegeldus on esmapilgul mitte eriti šokeeriv Yoko Ono performance “Cut Piece” (“Lõigatud tükk” 1965 ja 2003).  Tundub pea uskumatu, et “Cut Piece’i” loomise ajal, polnud Ono oma sõnul veel feministlikust liikumisest teadlik 2,sest see teos seostub niivõrd kõnekalt feministlike naisekeha poliitiliste ja seksuaalsete kodeeringute lahkamisega. Ono esialgne idee oli pigem kunstniku ja vaataja interaktsiooni ja koosproduktsiooni/dekonstruktsiooni kontseptuaalsete printsiipide järgimine ja testimine. Ta ei soovinud rõhutada enda soorolli eripära ning arvas, et autor oleks võinud sama hästi olla ka mees. Kuid ometi just see, et tegemist on naisekehaga, millelt publik on kutsutud tükk tüki haaval riideid seljast ära lõikama, on selle performance’i kunstiajalukku kirjutanud.  1960ndate performance’i-dokumentatsiooni vaadates hakkab lausa valus: noore naisena oma keha vaatajate meelevalda andnud passiivselt istuv Ono ei näi olukorda kontrolli all hoidvat, vaid on pigem vägivalla ohver. Kõnekalt muutub kunstnik ainult objektiks, mille suhtes puudub pea igasugune respekt, mõnest eriti agressiivselt kääre kasutavast vaatajast saab aga vaata et tõeline vägistaja. 1960ndate performance’i brutaalsus tuleb veelgi tugevamalt esile kõrvutatuna umbes 40 aastat hiljem Pariisis taasesitatud performance’i-dokumentatsiooniga. Tege­­mist on täielikult teistsuguse sündmusega radikaalselt teises kontekstis, seda nii kunstniku isiku kui kultuurilise ja poliitilise olukorra osas. Kõigepealt on performance’i teostaja noorest naisekehast saanud vana 70aastase naise keha: 40 aastaga on Onost kujunenud sümbol ja tema ühiskondlik positsioon tõusnud publiku enamusest kõrgemale. Nüüd on Ono vägagi teadlik feministlikust diskursusest, nii nagu on seda ka publik, ja performance’it esitatakse suurel laval ilmselt täissaalile – publik on kohale tõtanud kuulsust vaatama. Emotsionaalselt on tegemist peaaegu rituaalse ülistusaktsiooniga, kus vaatajad vägagi aupaklikult lõikavad endale meeneks kaasa vaid miniatuurseid killukesi Ono kleidist, enamasti on nüüd vaataja see, kellest kumab teatud ebamugavuse tunne. Võimu vahekord on vahetunud: Ono näib küll passiivne, aga situatsioon on täielikult tema kontrolli all. Ma ei saa kuidagi nõustuda Beatriz Preciadoga, kes leiab näituse kataloogis, et see publiku meene hankimine vähendab 2003. aasta performance’i kriitilist potentsiaali3. Minu arvates on ühe performance’i kahe versiooni dokumentatsiooni koos esitamine pigem tõstnud selle kriitilist kõnekust, võimendades algversiooni kõiki tasandeid ja tuues sisse lisaks naise ealisuse dimensiooni, mis ühegi teise kunstniku loomingus nii illustratiivselt esile ei tule. Lisaks astub Ono 2003. aasta performance eneserefleksiivselt dialoogi kogu senise feministliku kunstidiskursusega.

Nii nagu Ono on küpsemaks saanud ja tema ühiskondlik positsioon muutunud, nii on seda ka kogu feministlik diskursus ning esialgsetele šokeerivatele meetmetele, aktsioonidele on lisandunud nüüd juba kättevõidetud positsioonidelt peetud lahingud. 45 aasta jooksul on naiskunstnikud peaaegu kõigis maailma regioonides kas väiksemal või suuremal määral suhestunud kõigi “Kiss Kiss Bang Bang” näituse teemadega, toetades, alustades või edasi arendades kohalikke feministlikke diskursusi vastavalt  ajaloolistele, sotsiaalsetele ja poliitilis­­kultuurilistele iseärasustele. Eestis kipume vahetevahel unustama, kui privilegeeritud, aga samas ebavõrdses ühiskonnas me elame. Nii sisemine kui väline kriitika meie ühiskonna ja kultuuri kohta on ebasoovitav ja kahjustab rahvusuhkust. Feminism on endiselt skandaal ja ebavajalik, ehkki teatud dialoog toimib, kuigi levib visalt. Ilmselt on osaliselt põhjuseks harimatus feministliku diskursuse alal. Eestis on aeg ajalooliselt ülevaatliku rahvusvahelise feministliku kunsti suurnäituse jaoks juba ammu küps ja ma väga loodan seda Eestis lähitulevikus näha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming