Feministlik varemeporno

Karli Luik

Maroš Krivý ja Francisco Martineze kureeritud näitus „I looked into the walls and saw” ehk „Vaatasin seintesse ja nägin” Eesti kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna ning fotoosakonna autonoomses galeriis ISFAG@EKKM 23. X – 2. XI Põhja puiestee 35. Osalevad Andra Aaloe, Toomas Adrikorn, Marika Agu, Jana Dzadonova, Kärt Hammer, Ott Kagovere, Keiti Kljavin, Tiiu Koff, Franz Krause, Patrick Laviolette, Agata Marzec, MinaJaLyda, Ragnar Nurk, Andres Ojari, Kristina Õllek, Tarmo Pikner, Ingrid Ruudi, Marek Tamm, Toomas Tammis, Anna-Liisa Unt ning Tauri Tuvikene.

Varemeporno (ruin porn) on moes. Eelkõige fotograafide seas, aga huvitab see ka kunstnikke ning arheoloogegi. See jõuab teinekord modellide, näitlejate ja sportlaste vahendusel laiatarbemeediassegi („Vaata! 20 kõige ägedamat mahajäetud paika maailmas”). Varemeporno fetišeerib kadu, hävingut, hääbumist, ruumi kunagise suursugususe ja vaikselt võimust võtva entroopia kontrasti. See on kulumise ja haihtumise esteetika.

Varemeporno mõistena sisaldab endas pornograafia kriitikat, feministlikku tõlgendust, kus vaatamine toiminguna ja filmi/kaadriga defineerituna omandab vaadatava suhtes selgelt domineeriva vaatepunkti. Vaadatav, jälgitav on alati domineeritud, allutatud ja teeniv, ainult vaataja naudingule orienteeritud. Nii on varemeporno eemalseisev, vuajeristlik, kaastundevaba, sensatsioonile suunatud. See on raamitud ja taltsutatud, enesest eemaldatud ja kaugel, turvaline ja vaatajat mitte ohustav häving. Puhas enesekeskne nauding.

Õrn porno

Näitus, nagu kuraatorid on kataloogi sissejuhatavas tekstis sõnastanud, „uurib dialektikat galerii sise- ja välisküljel, tuues esile, kuidas kogemus kunstist võib olla mõjutatud entroopiliste protsesside poolt nagu ajalugu, oksüdeerumine, kulumine, lõhestamine, varisemine”. Galerii ruumiga tegeletaksegi sellisel kujul nagu ta on, hoidutakse reaalsest füüsilisest sekkumisest. 20 näitusel osalejat ei ole teinud näitusetöid klassikalises mõttes, vaid on tõlgendanud galeriis olevat, eraldatud kihte, vedelevaid objekte, oma mälestusi. Vahendiks on tekstid, skeemid, graafikud, joonised ja fotod. Iga autor on valinud spetsiifilise ruumis rohkem või vähem täpselt lokaliseeritava kaadri, millega suhestuda.

Keskendumist galeriile endale, nii nagu see on pärast eelmist näitust jäänud, võib seega vaadata teatud sorti varemepornona, kus tavapärane köitev visuaalne pilt on asendatud galeriist leitud artefaktide endaga ning tavapäraselt traagilist vaatenurka esitlevat fotot asendab giidina toimiva kataloogi juhitud vaataja enda silm. Ruumist koos selle osistega saab sensatsioon. Lagunemisele, seinte palimpsestile, veeloikudele põrandal või augule seinas on lisatud autoripoolne vaataja pilku suunav tähenduskiht.

Vaatamine vs. hoolitsemine

Tegelikult muidugi seda näitust pornograafiliseks kuidagi nimetada ei saa. Nagu Ingrid Ruudi on tabavalt oma näitusetekstis välja toonud – küll kommenteerides eelmise näituse kuraatori põrandal olevate loikude kuivatamist, mis kehtib ka kogu „Ma vaatasin …” näituse kohta –, omandab kureerimine sellistes oludes ja viisil oma ladinakeelse algtähenduse: hoolitsema, hoolt kandma. Nii on kogu näitus just nimelt hooliv, õrn, peen, natuke murelik, erootiline. See on naudingust toituv, kuid kliimaksist hoiduv, protsessi mõnule orienteeritud toode.

Kui peaks olemas olema selline tautoloogiline toode nagu feministlik pornograafia, siis seda näitust võib näha just feministliku varemepornona, kus uurija ei distantseeru oma vaatlusobjektist, ei domineeri vaatamise subjekti, ei alluta teda oma tahtele, vaid proovib olla hooliv, märkav, analüüsiv ja toetav. Ehk rangelt võttes on ta pornograafiline samapalju kui näiteks „Emmanuelle” pornofilm. Pigem ikka õrn erootika kui räme panemine. Kuivõrd näitusel on selge poliitiline tasand, on ka pornost rääkimine kahjuks asjakohane.

Ootamatult poliitiline näitus

Näitus ilmselt ei olnud mõeldud poliitilisena. Kohaspetsiifiline sekkumisest hoiduv metanäitus, mille kontseptsiooni ja tõuke on kuraatorite sõnul andnud näitusekülastuse kogemus selles galeriis, kui polnud võimalik eristada kunstiteoseid keskkonnast.

Viimase aja diskussioonid Kultuurikatla aia ümber asetavad aga näituse kogu oma kontseptsiooni ja tähelepanuga poliitilisse konteksti. Näitusega on käsitletud galeriid ennast olukorras, kus ootamatult on ette nähtud tema enese peatne häving ning ümbruse isetekkelise kultuurikeskkonna asendamine detailplaneeringus ette nähtud ärihoonega. Kataloogi (ja näituse) viimases, kuraator Krivý tekstis on teiste autorite õrnad ja keskkonda tunnetavad taiesed defineeritud poliitiliseks seisukoha­võtuks.

Varemepornost kultuuripornoni

Seega moodustab näitus – iseenesest tühi ruum, mis on täidetud kohaspetsiifiliste mõtisklustega – kuraatorite selge vastulause Tallinna linnavalitsuse kultuuri vaatamise ja käsitlemise viisile, mis on eriti reljeefselt ilmnenud Kultuurikatla ja Kultuurikatla aiaga seotud protsessides, mis ähvardavad lisaks ISFAGile ja Kultuurikatla aiale ka EKKMi eksistentsi. Krivý sõnul näeb linn siin kultuuri ainult instrumendina, mille olulisus väljendub üksnes majanduslikes ja ärihuvides, mis tõstab maa väärtust ja konkurentsivõimet ning võimaldab omavalitsustel mööda hiilida sotsiaalsest vastutusest.

Linn näeb selles keskkonnas praegu tõepoolest klassikalist varemepornot: kaugelt eemalt vaatamiseks mõnda aega kõlbab, foto võib teha, ent põhimõtteliselt on tegu väärtusetu keskkonnaga, kus väärtusetud inimesed teevad väärtusetuid asju.

Niisiis on aeg, et varemepornost saaks sujuvalt kultuuriporno – mõttetust naabreid häirivast keskkonnast kontrollitud, viisakas, korralik ruum, mida kaugelt vaadates võiks ka kultuuriks nimetada. Ära vaadatud, ära nauditud keskkondadel on aeg areenilt lahkuda. Töö on tehtud, gentrifikatsioon on toimunud: Kultuurikatlas on soojad, turvalised ning videovalve ja tuletõrjesignalisatsiooniga ateljeepinnad juba peaaegu valmis, ootavad külmetavaid kunstnikke. On viimane aeg hakata päris keskkonda looma ja viia Tallinn vastavalt valija tahtele päriselt, turvaliselt ning kõigile sobivalt mereni, nii et see isetekkeline „kultuur” enam ei häiriks.

Niisiis. Vaatasin seina sisse ja nägin. Mida siis? Kiiret, jõulist, sealjuures ääretult tundlikku ja peaaegu märkamatut poliitilist sõnavõttu. Vaikset protesti, üksildast ja enesekindlat istujat Taevase Rahu väljakul. Alusetult süüdimõistetu sõnatut karjet enne surmanuhtluse täide­viimist. Ilus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht