Feministlik kollektsioon – võimalik ja võimatu idee

Katrin Kivimaa

Paljud moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumid ja galeriid on viimaste aastate jooksul kaasanud oma tegevuskavadesse soolise võrdõiguslikkuse poliitika ja senisest suurema tähelepanu nii varasemate kui tänapäeva naiskunstnike loomingule. Just seda lähiajalugu arvesse võttes keskenduti veebruarikuus Stockholmi ülikoolis toimunud seminaril küsimustele,  millist muuseumikollektsiooni võiks pidada feministlikuks, kuidas seda luua või kas see on üldse vajalik ja võimalik. Seminar kuulus uurimisvõrgustiku „Naiste kunst, feminism ja kureerimine rahvuseüleses perspektiivis” (Transnational Perspectives on Women’s Art, Feminism and Curating) alla, mille algatajaks on Lara Perry Brightoni ülikoolis ja kus Ida-Euroopa partnerina osaleb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut. Feministliku kuraatoripraktika  idee on meie kunstielu mõjutanud 1990ndate keskpaigast, mil esimeste programmiliste näitustega välja tuldi, kuid feministliku kollektsiooni ja ekspositsiooni ideed on meie jaoks suhteliselt uued, vajades tuge eelkõige rahvusvahelisest kontekstist.       

Diskussiooni kontekst       

Kui heita kiirpilk mittekollektsioonipõhiste meganäituste lähiajaloole, siis tuleks ainuüksi feministliku kunsti ajaloole ja tänapäevale pühendatud väljapanekute nimekiri üsna pikk: 2007. aasta Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi „WACK! Art and the Feminist Revolution” („Kunst ja feministlik revolutsioon”) ja Brooklyni muuseumi „Global  Feminisms” („Globaalsed feminismid”), Hollandis 2009. aastal toimunud „Rebelle: kunst en feminisme 1969–2009” („Mäss: kunst ja feminism 1969–2009”), osaliselt „Gender Check: Femininity and Masculinity in the Art of East Europe” („Soolisuse kontroll: feminiinsus ja maskuliinsus Ida-Euroopa kunstis”) Viinis (2009) ja Varssavis (2010), kus olid väljas ka Eesti (proto)feministliku kunsti varamusse kuuluvad teosed; „re.act.feminism – performance  art of the 1960s and 1970s today” („taas akt.feminism: 1960ndate ja 1970ndate tegevuskunst täna”) Berliini kunstide akadeemias jpt. Väiksemahulisi näitusi, mille keskmes on mõni kunstivool, regionaalne või etniline identiteet, pole mõtet nimetama hakatagi, sest nende rohkus rahvusvahelisel näitusemaastikul illustreerib feministlike ideede mõjukust nii kunsti loomises kui kureerimises. Detailidesse laskumata võib  väita, et selliste näituste võimalikkus sõltub eelkõige kuraatorite ning (olenevalt näituse ajaraamidest ja kontseptist) kas kõigi või vähemalt mitmete kunstnike jagatud (pro-) feministlikust autoripositsioonist.     

Teine oluline suund feministlike väljapanekute korraldamises on keskendumine ühe muuseumi kollektsioonile. Neil puhkudel on feministliku sekkumise vajadust tunnustavate professionaali(de) kohalolu institutsiooni sees  – harvemal juhul eesotsas – avaldanud mõju sellele, kuidas moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumid oma kollektsioone eksponeerivad ning täiendavad. Kõige tuntum näide on ilmselt Stockholmi Moderna Museeti projekt „The Second Museum of Our Wishes” („Meie soovide teine muuseum”), mille algatas 2006. aastal tollane direktor, et täiendada muuseumi kollektsioone nii rahvusvaheliselt tuntud kui regionaalselt oluliste naiskunstnike teostega  ning seeläbi muuta püsiekspositsiooni soolist tasakaalu. Nimekate kunstnike hulka, kelle töid osteti, kuuluvad näiteks Hilma af Klint, Dorothea Tanning, Siri Derkert, Monica Sjöö, Carolee Schnemann, Louise Bourgeois jt. Kollektsiooni täiendamisele lisandus näitusepoliitika – eelistati tuntud naisautorite isikunäitusi. Sellise tegevuse eesmärgiks oli selgelt väljendatud soov eemalduda enamikus institutsioonides valitsevast kogumis- ja näitusepoliitikast, mis  kinnistab endiselt meeskunstnike privileege. Ehk siis teisisõnu, soov liikuda tasakaalustatuma esindatuse poole. 

Muuseumi kogu on ka New Yorgi MoMA publikatsiooni ja näituste sarja „Modern Women: Women Artists at The Museum of Modern Art” („Moodsad naised: naiskunstnikud moodsa kunsti muuseumis”) keskmes. See annab ülevaate paljudest XX sajandi kunsti ja  visuaalkultuuri ajalukku kirjutatud kunstnikest, filmitegijatest, disaineritest. Sama strateegiat kasutati Pariisis 2010. aasta näituse „elle@ centrepompidou” puhul, kus toetuti peamiselt Pompidou’ kogule, kuigi laenati töid ka teistest galeriidest ja erakollektsioonidest. Kuraator Camille Morineau’ sõnul andis näitus huvitava ülevaate muuseumi kogumispoliitikast (vaid 17 protsenti kunstnikest on naisautorid) ja toimis alternatiivse kunstiajaloonarratiivina. 

Feministlik kollektsioon?   

Just eespool nimetatud näidete kontekstis pakkus seminari korraldaja Jessica Sjöholm Skrubbe Stockholmi ülikoolist arutelu lähtekohaks välja küsimused, mis esmapilgul eeldasid feministliku muuseumikollektsiooni võimalikkust ja vajalikkust, kuid – nagu edasise arutelu käigus selgus – tõid nähtavale ka sellise idee kitsaskohad. Etteruttavalt võiks öelda, et  feministliku muuseumikollektsiooni idee näis olevat utoopiline, kuivõrd see saaks tekkida vaid egalitaarsetel alustel toimivas ühiskonnas, millel peaks puuduma ka patriarhaalne lähiajalugu, mille artefakte muuseumid kollektsioneerivad ja esitavad. Meid ümbritsevat objektiivset tegelikkust arvestades ei ole feministlik kollektsioon moodsa kollektsioonina võimalik, kuivõrd see ei eelda mitte ainult olemasolevale lisamist, vaid ka millestki loobumist, millegi  äravõtmist. Ehk siis olemasolevate meeskunstnikgeeniuse kesksete kollektsioonide täielikku ümbermõtestamist ja -kujundamist. Kui ideaalne või selgepiiriliselt feministlik kollektsioon on võimatu, kuivõrd see saaks tekkida ainult teistsuguses ühiskonnas ja ajaloos, siis mis on üldse võimalik? Seminaril kõnelenud kuraatorid ja uurijad rõhutasid, et selleks on feministlik töö kollektsiooniga nii ostu-, näitusepoliitika kui kureerimistegevuse valdkonnas  (seni parima puudumisel ühendabki kõiki neid aspekte Moderna Museeti mainitud projekt).       

Põhiettekande pidas Oslo Rahvusgalerii vanemkuraator Andrea Kroksnes, kes kaaskureeris 2010. aastal muuseumi kollektsioonide põhjal muuseumiprogrammi „Women who move art” („Naised, kes nihutavad kunsti”) teise ekspositsiooni „Goddesses” („Jumalannad”). Nagu „elle@centrepompidou’gi” puhul polnud tegemist mitte otseselt feministliku kunsti, vaid naiskunstnike tööde näitusega, mille aluseks kuraatoripositsiooni silmas pidades  sai siiski olla vaid feministliku mõtte ja liikumise ajalugu. Iseasi, kas see peab alati olema silmanähtav või jõutakse millalgi sinnamaale, kus (ainult) naiskunstnike eksponeerimise taga ei nähta enam selgelt identiteedipoliitilist seisukohavõttu. Kroksnes meenutas oma varasemat kaaskuraatori tööd Veneetsias 2003. aasta Põhjamaade paviljonile, kus kõik valitud kunstnikud juhtusid olema naised, sest nad olid antud juhul kuraatorite silmis parim valik.  Sellest hoolimata tõlgendati tulemust feministliku näitusena, mis omakorda kinnitab, et naiskunstnike prevaleerimist ei võeta nii-öelda asjade normaalse seisuna.     

Milliseid strateegiaid saab feministlik kureerimine sellises olukorras enda omaks pidada? Kroksnesi vastus oli strateegiate varieerimine ja paljusus, olenevalt kontekstist ja vajadustest. Ta tõi siiski välja kaks põhiprintsiipi: naiskunstnike loomingut tuleks esitleda  ja mõtestada üldise kunstiajaloo kontekstis, kuid samal ajal pidevalt arvesse võtta nende erinevat positsiooni nii (seni valdavalt meestekeskse) kunsti tegemise ja eksponeerimise praktika kui ka üldkunstiajaloo narratiivide sees. Muu hulgas juhtis ta tähelepanu sellele, et seda sorti erinevuse äratundmine võib nõuda kuraatorilt harjumuspärastest kunstiajaloolistest või esteetilistest kategooriatest loobumist – selleks, et naisloojate (teadlik või  teadvustamatu) eripära saaks nähtavale tulla. Kroksnes meenutas siinkohal Yve-Alain Bois’ mõistet „tahtlik vähemsus/minoriteet”. Idee tähistab paljude naisautorite teadlikku loobumist heroilise avangardi traditsioonidest või kunstilise kvaliteedi teatud parameetritest, mis on tuletatud meeskunstnike loomingus prevaleerivatest karakteristikutest. Mulle näib, et olgu selline loobumisakt tingitud eksistentsiaalsest, eetilisest või poliitilisest ihast, seda  saab tunnustada vaid uute tõlgendusaluste rakendamise kaudu. Meie oma kunstiajaloos on sarnaselt lähenenud naisgraafikute ja -fotokunstnike autobiograafilistele teostele Mari Laanemets, kes rõhutas mittedomineeriva „keele” väljenduslikkuse võimalusi kunstis, kuigi oli sunnitud tunnistama, et paljud edukad naisautorid on omaks võtnud „maskuliinse” kunstikeele ja strateegiad. 

Georgiana Uhlyarik (Ontario kunstigalerii,  Toronto) esitas ülevaate selle kohta, millised on olnud arutelud kollektsioneerimispõhimõtete ja -strateegiate üle tema muuseumis. Ta väitis, et üldistest institutsionaalsetest ettekirjutustest (nt fookus naisloojatele või põlisrahvastele) ei piisa ning rõhutas institutsioonides töötavate indiviidide isikliku rolli olulisust. Ta ise töötab väheste naiskunstnikega ning tema ettepanekud kollektsiooni täiendamiseks põhinevad pikaajalisel koostööl teose autoriga. 

Uhlyarik rõhutas, et kogumise ja eksponeerimise strateegiad ei saa toetuda vaid naiskunstnike ja nende tööde arvu suurendamisele kogus, vaid olulisem on see, kuidas tagada naiste loodud kunsti nähtavus, suurendada selle sümboolset rolli ning muuta kunstitegevuse stereotüüpseid mustreid.       

Linda Fagerström (Malmö kõrgkool) ja Andrea Kollnitz (Stockholmi ülikool) esitasid ülevaate neljas Rootsi kunstimuuseumis (lisaks Moderna Museetile olid esindatud Lund, Malmö, Göteborg) läbi viidud uurimistööst, millega kaardistati muuseumikogude „sooline struktuur”. Kõigisse vaadeldud kogudesse oli naiskunstnike teoseid ostetud tunduvalt  vähem (1/5 või vähem) nende meeskolleegide omadest ja tihti tunduvalt soodsama hinna eest. Samuti tuli nähtavale tõsiasi, et isegi kuulsad naiskunstnikud on esindatud vähema arvu töödega. Uurijad juhtisid tähelepanu ka sellistele väärtushinnangulistele strateegiatele ekspositsioonipoliitikas nagu naiskunstnike esindatus püsiekspositsioonis või isikunäitustega ning nende teoste kasutamine muuseumi tutvustavates üldkataloogides või  teistes materjalides.     

Sellist uurimistööd oleks erakordselt põnev  teha meie suurtes muuseumides, kuivõrd siinset ostupoliitikat on nii nõukogude ajal kui postsovetlikul perioodil dikteerinud teistsugused ühiskondlikud tingimused, võimaluste piiratusest rääkimata. Varasemad baltisaksa ja eesti naiskunstnikud on leidnud oma koha püsiekspositsioonides, kaasaegse kunsti maastikul on naisloojate keskne kohalolu normaalne asjade seis, kuid nende sümboolne roll on suhteliselt väike. Lisaks on kindlasti meiegi kogudes  mitmeid kitsaskohti, mida seda sorti uurimus aitaks nähtavale tuua.       

Tulevikust       

Järgmised teemad, millele võrgustiku raames toimuvatel aruteludel keskendutakse, puudutavad feminismi teooria ja feministliku kunsti ajalugu ning selle tähendust tänapäeva jaoks. 27. ja 28. mail toimub Tallinnas avalik sümpoosion, mille eesmärgiks on mõelda ja vaielda selle üle, milliseid vorme võiks feministlik kureerimispraktika võtta ja millist mõju omada postsovetlikus ja postsotsialistlikus  kultuuriruumis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming