Feminismi ajajärk ei ole möödas

Dagmar Kase

„Kuna me ei ole harjunud nägema teatud positsioonidel naisi või teatud positsioonidel mehi, siis me arvame, et nad ei saa sellega hakkama või nad ei peagi seda tegema.” Mari-Liis Sepper, soovolinik (sõnavõtud on tsiteeritud kirjapilti ja tiitlit muutma ta – D. K.)1 „Tead, mispärast on naine hea olla? Sa võid hädaldada, sa võid vinguda [---].” Kati Vatmann, kirjanik 2 „Ma ei taha õigustada peksmist, aga kulla naised, näägutage vähem!” Veiko Rämmel, meesõiguslane 3 „Suur osa võrdõiguslikkuseteemast on Eestisse imporditud probleem ehk kui me vaatame maailma kultuure tervikuna, siis Eesti on läbi ajaloo olnud väga võrdõiguslik ühiskond. Selle pärast, et meil on isamaa ja emakeel, ja seal on see asi juba varakult ära jagatud, ja juba talurahvaajakultuuris oli selge, et mees, kes tõstab perenaise vastu käe, on pankrotis, ütleme kuu-paariga.” Hardo Aasmäe, visionäär4

Hämaras auditooriumis liigub keegi, kes üritab oma suure kohvriga ühest toolireast üle toolide ronides teise ritta saada. Pidevalt vabandades ja naeratades on ta lõpuks jõudnud ruumi teise ossa, olles samaaegselt peaaegu märkamatult muutunud kõigi kohalviibijate jaoks Cătălin Jugravu poolt esimeseks järgmise tunni jooksul mängitud kaheksast karakterist. Alanud on mitmel pool Bukarestis keelatud, aga Budapestis korraldatud VIII Euroopa feministlike uuringute konverentsi (17. – 20. V)⁵ raames toimunud minimalistik ja DIY-stiilis (do it yourself ehk tee seda ise) Jet Mooni ja Queer Beograd Collective’i tekstidel põhinev etendus „Queercore”. Selle autorid on öelnud, et nad politiseerivad laval queer’i⁶ ja pilkavad militarismi, kapitalismi, soorolle, homofoobiat ja natsionalismi: „Me tahame näidata, kuidas meie Ida-Euroopa probleemid muutuvad ühisprobleemiks. [Me] toome lavale elud, mis ei sobi klanitud kategooriate alla ja selgetesse piiridesse. Selle etendusega saime ilmutuse, et on ebapiisav tuua lavale queer’i-etendus ajal, mil queer ikka veel on rünnaku all, seda naeruvääristatakse, keelustatakse seadusega ja see lükatakse avalikust ruumist välja. Eesmärk ei ole veel ühe n-ö kapi pakkumine, vaid liikumine edasi seksuaalsuse väljendamise õiguste ja vabaduse juurde. Meie töö keskendub teistsugusele poliitikale. [— ] Kuidas seostada queer lokaalse kontekstiga, mitte võtta seda lihtsalt kui lääne iseenesestmõistetavat ideed? [—]„Queercore” pakub eelkõige võimalust alustada olulist vestlust, et minna edasi, kuulata üksteist.”⁷

Mitmete tegelaste kehastaja Cătălin Jugravu rollide hulgas väärib enim tähelepanu nn teineteisega tutvumine vahetu interaktiivse suhtlemise kaudu lavale palutud vabatahtlikega. Esimese lavalemineja, noore naise puhul oli huvitav jälgida tema integreerumist toimuvasse ja toimuva suunamist nii sõnaliselt kui ka füüsiliselt. Laval end mugavalt ja turvaliselt tundnud naine vastas Jugravu esitatud naiskarakteri poolt esitatud küsimustele nagu „Kas ma näen hea välja?” või „Kas suudleksid mind?” ühesilbiliselt jah, kuid kui talle tehti ettepanek magada meeskarakteriga, oli vastus „võib-olla”. Järgmisena tuli lavale kaks noort naist, kelle käest küsiti muu hulgas, milline on nende meelest kõige populaarsem seksuaalakt Ungaris. Vastust paluti demonstreerida piltlikult hääle ja kehakeele abil. Siis sai n-ö nähtamatu labor nähtavaks, naiste ebamugavustunnet oli võimalik lausa tunnetada. Kuigi naised tundsid end laval ebamugavalt, tegid nad kõik palutu kaasa, ei jätnud kordagi muljet, et lahkuvad lavalt ja astuvad enda kaitseks välja. Millal andsid nad käest olukorra kontrollimise võimu? Kas siis, kui üks naistest ütles etenduse juhile, et tema otsustab, kes mida teeb (ja teine naine ei vaielnud vastu)? Ehk oli põhjuseks see, et laval viibinud nn marionettnukkude liigutaja oli kena välimusega, sõbralik, viisakas ja rahulik mees, või kartus vastuhaku ees, mis võib paisata ebamugava(ma)sse olukorda ja paista samaaegselt (endale ja) teistele ka allaandmisena? Kuidas kaitsta ennast (ja teisi) ja hakata vastu? Millal ja millise hetkeni oleme vabad tegutsema kooskõlas oma põhimõtete ja eesmärkidega?

Enamasti siis, kui inimesed, kes mind (nii hästi) ei tunne, saavad teada, et ma olen feminist, saan haletseva või hämmingut täis pilgu osaliseks, mõnikord tahetakse mind „terveks ravida”. Siiani kipub kehtima arvamus, et feminism ongi „mõned hullud naised, kes meestena käitudes püüdsid mehi välja vihastada” (või kes seda siiani teha tahavad). Või et feminist tüütab ja häirib inimesi (sageli, kuid mitte ainult mehi), öeldes, et talle ei meeldi asjad, mis nendele meeldivad, ja ta tahaks, et need ka nendele ei meeldiks. Kui ollakse vaikne feminist, siis see ei ole teistele probleem, kui aga feminist ütleb oma arvamuse valjusti välja, muutub ta hoiatuseks teistele, paljude (ka sõprade ja pereliikmete) arvates muutub ta „sõjakaks” ja „radikaalseks”. Liiga tihti on minu käest küsitud, miks on Eestis feminismi vaja või miks olen feminist siin, kui näiteks Aafrikas on olukord palju hullem, või et meil on siiani palju olulisemaid probleeme. Nii et Aafrikas vajatakse feminismi, aga mitte Eestis? Kas pole kummaline, et on normaalne, kui gei toetab geiõigusi või tumedanahaline on rassismi vastu, aga naine, kes julgeb seksismi vastu olla, kipub muutuma huumorivaeseks ja frigiidseks?

Kuigi feminismi kui mõtteviisi peamine eesmärk on osutada domineerimisel põhinevatele ja aina keerukamaks muutuva struktuuriga võimusüsteemidele ning sageli varjatuks jäävatele võimusuhetele, siis on tähtis ka kriitiline sekkumine, otsene tegevus. Feminism ei ole ainult naisõiguslus, vaid palju sügavam ja mitmekihilisem nähtus.

Selle aasta alguses saatsin 32 Eesti feministile e-kirja (mainimata ei saa jätta tragikoomilist vahejuhtumit, kus üks küsitluses mitteosaleja küsis minult 32 feministi nime, sest ta ei uskunud, et neid nii palju on) küsimustega: kas ja millal nad kasutavad feminismi kohta teistsugust nimetust; kas ja kuidas on see tingitud seltskonnast, kus ta viibib, ning mida tähendab tema arvates olla feminist? Enamik vastanutest (ühtekokku 13 vastanut) lausus, et nad kasutavad feminismi mõistet olukorras, kus ei pea ennast õigustama, „kui teavad, et inimesed tunnevad neid piisavalt hästi ja ei pea neid meestevihkajaks.”⁸ Paljud kasutavad ka mõistet „sooline võrdõiguslikkus” (kuigi see on kohmakas ja kõlab liiga ametlikult). Suur osa vastajatest väitis, et nad ei kasuta feminismi mõistet, kui ei teata, mis see on („Sageli pean vajalikuks täpsustada, mida mina selle all silmas pean. Asjasse mittepühendunud tõlgitsevad feminismi kui äärmuslikku, üliradikaalset naisõiguslust, mis justnagu peaks viima sootu või kesksoost ühiskonnani.”)⁹

Enamik oli kindel, et kuigi mõiste feminism on devalveerunud, ei ole vaja sellest loobuda, et nad peavad väga lugu feministidest, sest see võitlus ei ole veel võidetud.

„Feminism on [minu] elu osa. [Minu] loomingus, semi-aktivismis, igapäevastes valikutes, arvamustes. [Feministiks olemine tähendab] enda ümber toimuva analüüsimist feministliku perspektiivi kaudu, [selle] teistele tutvustamist [ja] kui vaja, siis vaidlemist. Enamjaolt [tähendab see] ärritumist, sest olukord on siin päris hull ja keegi ei [näi seda] taipa[vat].” (e-küsitlusele vastajate nimed ei ole siin ja edaspidi avalikud. Nimed on autorile teada. D. K.)¹⁰

„Sisemiselt on suur osa lääne maailmas elavaid naisi feministid, sest nad kasutavad õigusi ja privileege, mille nad on saanud tänu feministliku liikumise pingutustele. Samas ei ole ka läänes võrdõiguslikkus ja tasakaalustatud ühiskond reaalsus.”¹¹

„Näiteks tööl olen palju kuulnud pahameelt: “Mis nüüd saab, feministid tõusevad tagajalgadele?”. See on nagu mingi mantra, millele ei reageerita, sest see on nii lame, kui reageeritakse, siis naeruga. Kui ma näen, et võitlus ei ole asjata (tööl, seltskonnas), siis kindlasti reageerin ja kasutan sõna feminism, et need dekoratsioonid lahti rääkida; et oleks olemas mitmesuguseid arvamusi, mis ilmtingimata ei pruugi populaarsust juurde tuua. Kui ei aita ei sõna feminism või naiste õigused või elementaarsed inimõigused, siis olen inimestele pakkunud ka, et toon neile kirjandust, et nad saaksid ennast harida.”¹²

Suurimaks probleemiks on apaatia paljude asjade suhtes. Ükskõik missugune vastuhakk normaliseeriva korra, seaduste ja surve suhtes tekitab vähestes huvi, paljude arvates on see kasutu ajaraiskamine: n-ö lihtsat tarbijat huvitab eelkõige argielu, et gaasi eest jaksaks maksta jne. Ikka ei mõisteta, et kui mina olen vaba, siis on seda ka minu naaber, sest teistmoodi mõtlemine aitab sageli olla õnnelik. Hasso Krull küsib oma aastataguses essees: „Heidegger arvas, et ainult veel üks religioon võiks meid päästa; seistes silmitsi meie aja religioossete ja poliitiliste ummikutega, võime küsida, kas pole tänapäeval mitte mässukogemus see, mis suudaks meid päästa inimkonda ähvardavast robotiseerumisest.”¹³ Olen veendunud, et vajadus feminismi järele ei ole kadunud. Feministid peavad olema vihased või vähemalt kirglikud. Iga feminist peab natukenegi ärrituma, võideldes meedia keelepoliitika või seksistlike, rassistlike või homofoobiliste naljade vastu. Oleme koolitatud liiga heaks ja viisakaks, meie raevus peitub meie jõud. Meedias transformeeritakse naiste väiteid, nagu heaks arvatakse, levima on hakanud postfeministik ellusuhtumine, et feminism on minevik. Postfeministlikku hoiakut võib tõlgendada, et eesmärk on saavutatud: see võib tähendada nähtamatuks muutumist nii semantilises kui ka füüsilises mõttes nagu nais- ja soouuringute institutsioonide sulgemine (1995. aastal loodud ja üheks Põhjamaade soouuringute lipulaevaks peetud Norra soouuringute instituudi sulgemine 2011. aastal) või valitsustasandil rahastamise puudumine (vanade programmide lõpetamine ja uute edasilükkamine). Feminism on globaalne ja ühtlasi ka lokaalne, ei tohi unustada, et see ei seisne ainult naiste valimisõiguses. „Queercore’i” etenduse teoreetiline ja praktiline eksperiment osutas selgelt, et me ei ole (veel) postfeministlikus ajajärgus. Senikaua, kuni naised ei avalda oma arvamust või kui seda teevad, aga see summutatakse väitega, et „tal on kindlasti menstruatsioon”, läheb kaua aega, et postfeminismi jõuda.

VIII Euroopa feministlike uuringute konverentsi mitmes ettekandes käsitleti Ungari sotsiaalset ja poliitilist olukorda: jaanuaris 2012 jõustus Ungari uus konstitutsioon, mille üks muudatus puudutab naiste õiguste alustala, naiste õigust abordile. Uue seaduse kohaselt on loote ja naise vahel võrdusmärk. Mitmed feministid eesotsas Budapestis tegutseva rühmitusega Radical Queer Affinity Collective14 leidsid, et teoretiseerimine on ebapiisav ja nii lõppes konverents aktsiooniga, et juhtida tähelepanu terves Euroopas aina rohkem levivale seksismile, homofoobiale ja ksenofoobiale. Ungari aktivistid kogusid Ungari pressile ja valitsusele suunatud protestiavaldusele üle 300 allkirja. Tundub uskumatuna, et 2012. aastal on feminismi põhiline küsimus enda pidev tõestamine, et feminism ei ole surnud, et on on aktuaalne ja hädavajalik ka praegu. Seega, võitlus kestab edasi!

1 Kanal 2 erisaade „Naised ei nuta”, Kanal 2, 24. V. Vt http://kanal2.ee/saated/Naised-ei-nuta [08/06/2012].
2 Samas.
3 Samas.
4 Samas.
5 The Politics of Location Revisited: Gender@2012. 8th European Feminist Research Conference. http:// www.asszisztencia.hu/gender/index.php?menu=1 [27/08/2012].
6 Queer on üldmõiste märkimaks seksuaalset ja soolist identiteeti (ja ilmnemisviise), mis jääb väljapoole heteroseksuaalset normi ja naine-mees lahterdamist.
7 Queercore. After Jet Moon & Queer Beograd Collective. Lavastaja Mihai Lukacs. http://www.asszisztencia.hu/gender/index.php?menu=31 [27/08/2012].
8 E-kiri autorile, 14. I.
9 E-kiri autorile, 20. I.
10 E-kiri autorile, 14. II .
11 E-kiri autorile, 11. III .
12 Hasso Krull, Anarhia: mäss või vastastikune abi? – Vikerkaar 1998, nr 1-2, http://www.metsas.ee/et/tekstid/hassokrull/anarhia [27/08/2012].
13 Radical Queer Affinity Collective. Vt http://rqac. wordpress.com/ [27/08/2012].