Feminism on ka praegu hädavajalik mõtteviis

Reet Varblane

Guerilla Girls on edukas, sest teab, et ei saa üheaegselt süsteemi õõnestada ja selle hüvesid nautida.  

Sellel plakatil vaatleme biennaali ajalugu. Mõned lõbusad (?) faktid, mille avastasime: I biennaalil 1895. aastal oli naiskunstnikke 2,4 protsenti, sajand hiljem, 1995. aastal, oli naiskunstnikke 9 protsenti.

2005. aastal osales rohkem maid kui kunagi varem, kuid Aafrika kunsti esindasid endiselt ainult Egiptus ja Maroko (kas ülejäänud Aafrika puudub kunstist?).  Mucho macho biennaalid: 1978 – 91 protsenti, 1986 – 90 protsenti, 1988 – 90 protsenti ja 1995 – 91 protsenti mehi.

Esimene naiskunstnik, kellel oli 1972. aasta biennaalil Ameerika Ühendriikide paviljonis oma näitus, oli Diane Arbus. Alles 1990. aas­tal esindas Ameerika Ühendriike teine naiskunstnik. Inglismaad esindas naiskunstnik 1968. aastal, järgmine kord alles 1997. aastal. Prantsusmaad esindas naiskunstnik alles 2005. aastal. Ladina-Ameerika maid on naiskunstnikud esindanud sagedamini kui Euroopa riike või Ameerika Ühendriike, aastaid enne Prantsusmaad ja Saksamaad on naiskunstnike töid olnud Argentiina, Austraalia, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Kolumbia, Küprose, Taani, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Norra, Poola, Portugali ja Venezuela väljapanekutel.  

2x Repro

 

 

Et gerilja-tüdrukud (Guerilla Girls) otsustasid ühe tunnuselemendina kasutada gorillamaske, oli tingitud väikesest veast: üks rühmituse tüdrukutest ei olnud õigekirjas eriti tugev ning kirjutas “gorilla” asemel kogemata “gerilja” (guerilla). See lugu võib tunduda väikese naljana, kuid gerilja-tüdrukuid on nende tegevuse algusest alates tulnud (ja tuleb siiani) äärmiselt tõsiselt võtta. Nad on kunstnikud-aktivistid selle mõiste kõige täpsemas ja õigemas tähenduses. Ning tagantjärele võib ka gerilja ja gorilla ühendamist tõlgendada tähenduslikuna: partisanitaktikaliste rünnakute taga ei ole inimesed (isegi mitte naised), vaid inimestele loomariigist kõige lähedasemad isendid, suured ja arukad inimahvid, kes hävitava inimtegevuse tõttu on liigina välja suremas. Ja et gorillamaskide idee taga oli üks anonüümne gerilja-tüdruk, siis siin pole tegu ei minu teadmatuse ega ka kunstniku enda tagasihoidlikkuse või häbitundega, vaid rühmituse põhimõttega: ükski tüdrukutest ei ilmunud avalikkuse ette ei rühmituse algaastail ega ka hiljem, rahvusvahelise tuntuse ajal, oma nime all. Guerilla Girls pole ka anonüümne tervik: kõigil naiskunstnikel on nimi, mis on praeguseks kunstiajalukku kinnistunud. Enamasti jäid nad aga eluajal kas täiesti tähelepanuta, oma suurte meeskaaslaste varju, ustavateks abikaasadeks või langesid ideoloogilise manipulatsiooni ohvriks, nii et nende loomingu, ammugi siis nende isiku vastu  ei tundnud enam keegi huvi. Guerilla Girls astus 1985. aastal tollase (aga paljuski ka praeguse) kunstimetropoli New Yorgi, Manhattani avalikkuse ette Romaine Brooksi, Rosalba Carriera, Frida Kahlo, Käthe Kollwitzina. Nendena, aga paljude teiste naiskunstnikena tegutsevad nad praeguseni: möödunud suvel Veneetsia biennaalil Arsenale näitusel vestlesin rühmituse ühe loojaliikme Käthega (kelle e-posti aadressil seisis Käthe Kollwitz), intervjuu küsimustele vastas (peamiselt) Frida Kahlo. Nii partisanitaktika kui ka eneseesitlemise tähenduslike Teiste kaudu tingisid 1980ndate keskpaiga olukord ja ka austus oma eelkäijate vastu.

1985. aasta kevadel avati New Yorgi moodsa kunsti muuseumis kauaoodatud suurejooneline rahvusvaheline maali ja skulptuuri ülevaatenäitus. Feministlike standardite järgi (tuletagem meelde, et feministlikust kunstist ja kunstimõttest võis Ameerika Ühendriikides kõnelda 1970ndate algusest saati) oli see mainekas kunstisündmus täielik läbikukkumine: kõigist esinejatest oli naisi alla 10 protsendi, 100 protsenti kunstnikest olid valgenahalised. Protestile muuseumi ees ei pööranud keegi tähelepanu, sest feminism oli tollaste arusaamade järgi oma aja ära elanud.  Kunstimaailm (iseäranis kõik see, mida sai osta ja müüa) õilmitses, kunstikogujad investeerisid järjest rohkem mainekatesse, rahvusvaheliselt läbi löönud taiestesse. Kuid mitte ainult, edukad noored pintsaklipslased teadsid, et keegi ei võta neid tõsiselt, kui nende kodu seinu ei kaunista kaasaegne kunst ning eladagi oli trendikam nii-öelda kultuurile lähemal: Wall Streeti advokaadid hakkasid järjest sagedamini eelistama SoHot ning mahajäetud tööstushoonetesse kerkisid elegantsed miljoneid maksvad korterid. Kunst, õigemini valgete meeste kunst, oli üks edukamaid müügiobjekte. Naiskunstnikud olid taas saatjaneiude, peotüdrukute rollis, nagu poleks kangelaslikke 70ndaid olnudki. Ja ka 1980ndate väljapaistvad kriitikud (nii kummaline, kui see ka polnud, enamikus valged mehed) olid veendunud, et 1970ndate feministlikus kunstis polnud midagi innovatiivset (vormiesteetilises mõttes): see oli liiga laialivalguv, raske oli eristada ühte keskset ja võimsat, trendi loovat suundumust  ning seetõttu polnud mingit vajadust seda elus hoida. 80ndate üldist vaimset atmosfääri kroonisid Nancy Reagani koduperenaise-majaproua imago ning Phyllis Schlafty antifeministlik ideoloogia.

Guerilla Girlse kannustasid viha ja frustratsioon, kuigi näiliselt oli raske, kui mitte võimatu midagi uut alustada. Tõsimeelne organiseeritud naisliikumine ei ahvatlenud enam kedagi, ainult etteaimamatud partisaniaktsioonid võisid tähelepanu köita. Et nende teravalt, isegi tapvalt kriitiline sõnum jõuaks inimesteni (just nimelt laiema publikuni, mitte ainult enesekeskse kunstimaailmani), pidid nad tegema midagi dramaatilist, olema ekstravagantsed, naljakad ja ka seksikad. Ja veel midagi, millest nad kahekümne tegutsemisaasta jooksul on suutnud hoiduda: nad ei tohtinud korrata 1970ndate feministlike kunstnike viga, tekitada suurte meeskunstnike maailma juurde mõningaid aktsepteeritavaid naiskunstnikke, staare.

Ja tõepoolest, gorillamaski ning ajalooliste naiskunstnike nimedega varjatud ülim anonüümsus pani newyorklased seisatama ning gerilja-tüdrukute hiidsuurtele plakatitele pilku heitma. Enamgi veel, lausa lugema lakooniliselt, kuid seda mõjuvamalt kujundatud teksti: “Kui paljudel naistel on olnud personaalnäitus New Yorgi muuseumides eelmisel aastal? Guggenheim 0, Metropolitan 0, moodsa kunsti muuseum 1, Whitney 0” või “Rahu, senaator Helms, kunstimaailm on just sinusuguste koht!” Ja, mis peaasi, nad ei piirdunud ainult kunstimaailmaga, kunstiinstitutsioonide kaitsvate seintega, nad läksid Manhattanilt ja New Yorgist välja ning esitasid tänavatel tülikaid küsimusi. Anonüümsed gorillamaskiga etteaimamatult käituvad tüdrukud on suutnud tähelepanu äratada üle kahekümne aasta, sest nad teavad, et ei saa korraga õõnestada süsteemi ning maitsta selle hüvesid. Kuigi, jah, 2005. aastal olid nende plakatid ja ka nad ise Veneetsia biennaalil, etableerunud kunstisuurüritusel. 80ndate konservatiivsus murti (vähemalt kunstimaailmas) juba 90ndatel, Whitney muuseumi “Black male’i” näitusest on kujunenud kõige tsiteeritum, lausa krestomaatiline fenomen ning 2005. aastal kureerisid Veneetsia biennaali esimest korda naised.

 

Guerilla Girlside rühmitus tekkis 1980ndate keskpaigas, ajal, mis eelkõige Ameerika Ühendriikides, aga ka laiemalt maailmas paistis silma konservatiivsuse, stagnatsiooni poolest. Nagu te ka ise intervjuudes olete öelnud, oli see naiskunstnike jaoks isegi halvem aeg kui feministliku kunstimõtte algus 1970ndatel. Nüüd, 20 aastat hiljem, eelistatakse kasutada ka naise (naiskunstniku) identiteedist, kohast ja tähendusest rääkides pigem postfeminismi mõistet. Milline on naiskunstnike tähendus praeguses Ameerika kunstimaailmas?

Naiskunstnike ja mustanahaliste kunstnike olukord on kunstimaailmas praegu parem kui algajate, kunstimaailma sisenejate olukord. Kuid kui jõuad karjääriredelit pidi üles muuseuminäitusteni, oksjoniteni, sinnani, et nimi jõuab kunstiajalukku, on sul pea kohal kergesti purunev klaaslagi. Naised ei teeni kunstivaldkonnas nii palju kui mehed, nende töid ei koguta nii palju, neid ei osteta sellistesse kogudesse kui meeskunstnike omi, neil ei ole siiani sama palju muuseuminäitusi kui meeskunstnikel.

 

Miks jätkate endiselt gorillamaskide ning pseudonüümide taga? Isegi pärast seda, kui teie tööd olid väljas maailma suurimal, vanimal ning esinduslikumal Veneetsia biennaalil, mis pole enam ammu radikaalne. Teie hiiglaslikud plakatid ja ka teie enda kohalolek oli siiski enam kui mõjuv. Pean tunnistama, et teie tööde ja teiega kohtumine oli vähemalt minule eelmise aasta suuremaid kunstielamusi.

Kui me loobume gorillamaskidest, siis muutub ka Guerilla Girlside kunst isiklikuks ja seda hakatakse hindama meie individuaalse identiteedi põhjal: selle põhjal, mida me teeme või ei tee kunstis ja ka reaalses elus. Me tahame tähelepanu keskmes hoida probleeme, teemasid, mitte oma isiksust. See oli nii 1980ndatel ja on ka praegu. Aga see oli suurepärane, et meid kutsuti osalema esimesele Veneetsia biennaalile, mida kureerisid naised, ja tegema projekti, mis oli kriitiline Veneetsia biennaali kui institutsiooni suhtes.

 

Kes te nüüd olete, kas staarid või siiski radikaalsed mässajad? Ja mida üldse tähendab mässata XXI sajandi algul?

Oleme aktivistid, kes teevad rasket tööd ja kannavad vastutust oma toetajate ees. Meile pakub rõõmu, kui leiame uusi võimalusi, kuidas kunstimaailmale, süsteemile vastu hakata, ja püüame seda teha võimalikult ausalt.

 

Kas eelistate siiani näidata oma kunsti, hiiglaslikke plakateid väljaspool ametliku kunstiruumi, muuseumide, galeriide kaitsvaid seinu, inimeste seas tänavatel?

Meie töid võib kõikjal näha muuseumides näitustel, veebisaidis, kleebistena tänavatel. Just praegu on meie tööd Los Angelese tänavatel reklaamitahvlina väljas. Eragaleriides me tavaliselt oma töid ei eksponeeri.

 

Mida tähendab mõiste “poliitiline kunst”? 1970ndatel ja isegi 1980ndatel võis üsna hõlpsasti eristada nii-öelda madalat ja kõrget kunsti, kuid nüüd, kui kõikvõimalikud kommertslikud visuaalsed väljendused alates reklaamist C-kategooria seebiooperini pakuvad kasutada samasuguseid visuaalseid kujundeid, keerates need naeruväärseks mänguks, on peaaegu võimatu öelda, mis on tõsine kriitika, mis lihtsalt manipulatsioon. Kas sellises situatsioonis on võimalik teha ausat šokeerivat, kriitilist, poliitilist kunsti, astuda visuaalsete kujunditega kõikehõlmava tarbimisühiskonna vastu välja? Või on kõik üks suur manipulatsioon? Meie arvates on kunst mingis  mõttes alati poliitiline. “Kõrge” ja “madala” kunsti eristamine on peamiselt seotud kunstituruga: millisele turule üks või teine kunstiteos satub ja ka kas tegemist on insider’ite (“kõrge”) või outsider’ite (“madal”) loodud kunstiga, kas kuulutakse kunstimaailma või mitte. Me loodame siiralt, et siiski on võimalik teha mõjuvat, liikumapanevat kunsti, mida kuntsiturg ei manipuleeri.

 

Kellele teie sõnum on eelkõige suunatud, kas kunstimaailmale – lugupeetud, hinnatud kuraatoritele, galeristidele, muuseumidirektoritele, kriitikutele – või tavalisele inimesele, laiale publikule?

Me teeme oma kunsti laia publiku, mitte kunstimaailma jaoks.

 

Kas inimesed mõistavad teie kunsti? Kuidas olete oma sõnumi laia publikuni viinud?

Meil on väga raske öelda, kelleni meie sõnum on jõudnud, kellele meie kunst on korda läinud, kuid igal aastal saame tuhandeid kirju üle kogu maailma ning meile ei kirjuta sugugi mitte ainult kunstiga seotud, vaid väga paljude elualade esindajad.

 

Millised on praeguse Ameerika ühiskonna kõige põletavamad probleemid?

Meie arvates on feminism hädavajalik mõtlemisviis, et lahendada paljusid tänapäeva maailma probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide valitsuses oleks rohkem naisi, siis ilmselt Ameerika Ühendriigid ei oleks nii kohutavas rahvusvahelises olukorras, kui ollakse praegu. Kui naistel oleks ka vähearenenud maades rohkem võimu, võib-olla oleks maailmas vähem vägivalda, tüli ja rohkem progressi.  

 

Mida arvate loosungist, et demokraatia rusikad peavad tugevad olema? Kas Ameerika Ühendriikidel on õigus ülejäänud maailmale öelda, kuidas nad peavad elama, mis on õige ja mis on vale?

Me ei ole selle deviisiga sugugi nõus ja Ameerika Ühendriikides on palju inimesi, kes mõtlevad samamoodi. Loomulikult ei ole Ameerika Ühendriikidel õigus öelda ülejäänud maailmale, kuidas tuleb elada.

Mida arvate prostitutsioonist? Eesti ühiskonnas käib praegu küllalt teravalt arutlus prostitutsioone üle: kas lugeda prostitutsiooni legaalseks eluvaldkonnaks nagu igasugust teist professiooni ning reguleerida seda ametlike maksude abil või pidada seda siiski ühiskonda amoraliseerivaks valdkonnaks ja keelata (kui see on kontrollitav)? Mis siis ikkagi oleks õigem?

Kui te olete suuteline ütlema, kus algab seksi vahetamine raha vastu, siis on meil kindlasti selle kohta ka oma arvamus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming