Fännikiri „Made in Estonia maratonile“

Võib öelda, et maraton on justkui vastupanuruum, kus tasakaalustatakse valitsevaid kultuuritöö mustreid, asetatakse rõhk vahevariantidele ja harjutatakse publikuna empaatiat ning solidaarsust.

MAARIN MÜRK

XI lühivormide festival „Made in Estonia maraton“ Kanuti Gildi SAALis 10. III. Projektijuht Maarja Kalmre, tehniline meeskond koosseisus Henry Kasch, Madis Kirkmann ja Ken-Eerik Kannike.

Mu ema ütles alati, et elu on nagu šokolaadikarp: sa ei tea kunagi, mida saad.

       Filmist „Forrest Gump“

Poleks kunagi arvanud, et tekib vajadus Forrest Gumpi tsiteerida, aga „Made in Estonia maraton“ on tõesti parimas mõttes assortiikarp. Kureerimatust joonib alla ka irooniline pealkiri: muud ühendavat ei ole, kui esitatu on tehtud Eestis. Keegi ei tea – peale maratoni projektijuhi, tehnikute ja esitajate –, mis toimuma hakkab. Aga selle teadmatuse peal me kõik väljas olemegi, valmis haukama järgmisest pakutavast kompvekist. Seedida tuleb kähku, sest juba loetud minutite pärast tabab sind uus kompvek. Kui üks ei maitse, siis – loetud minutite pärast tabab sind uus kompvek, Ja nii kolm tundi järjest.

Formaadi ülistuseks

Praegune projektipõhine kultuuritöö ei soosi poolikuid ideid, katsetusi, valesti minemist, ekslemist, tegevused peavad olema allutatud lõppeesmärgi saavutamisele, ajaplaanile ja rahastamisskeemile. Projekt kui selline kulmineerub suure ja valmis asjaga: etenduse, näituse, esilinastusega. Kõik põnev ehk valmimise keerdkäigud peidetakse koekirja ning vajuvad paljuski unustusse, ainult üksikud õnnelikumad mõtteuiud saavad mõnes uues projektis edasi hargneda. Kõik see on Sirbi lugejale muidugi tuttav jutt.

Aga tähelepanu – „Made in Estonia maraton“ annabki üheks õhtuks võimaluse ventileerida just oma katsetusi. Loetud minutite jooksul saab iga registreerunud etendaja realiseerida ühe efektse idee, aga sealjuures on kõik nagu päris: saalitäie publiku ees professionaalse tehnilise toega. See on harjutamiseks ja katsetamiseks legitiimne ruum, aga see on ka eesriide tagant välja tulemine, mitte enam lihtsalt sõprade ringis improviseerimine. Panused on kõrged, aga läbikukkumisel pole vaja karta kriitilisi arvustusi ega tagaseljajutte.

Õhtule keeras vinti juurde Raho Aadla, kes esitas rambivalguses kimedal häälel Eesti lipu laulu, värviline suleboa jalge vahelt läbi tõmmatud ja skulpturaalselt väljavoolitud kehas kõik lihasgrupid suurele pingutusele kaasa mängimas.

Laura Uustal

Vastuvõtvale poolele ehk maratoni publikule tulebki pühendada eraldi lõik. Maraton on alati välja müüdud, nii et selleks tuleb ka publikul hakata varakult valmistuma. Vaatamata väljamüüdusele, imbub kõrvalustest pidevalt publikut juurde, istutakse ka lavapõrandal. Kogu see mass on laval toimuva suhtes erakordselt positiivselt meelestatud. Aplausid on tormilised. Naljade peale naerdakse. Osaluskutsed võetakse (võib-olla pärast mõningast kõhklust) alati vastu. Kui mõni „kompvek“ on natuke imeliku maitsega, siis seda välja ei vilistata. Maraton on turvaline ruum, kus riskida ja julgust juurde saada. Seega võikski öelda, et „Made in Estonia maraton“ on justkui vastupanuruum, kus tasakaalustatakse valitsevaid kultuuritöö mustreid, asetatakse rõhud valmistoote lõplikkuse asemel vahevariantidele, harjutatakse publikuna empaatiat ja solidaarsust.

Üheteistkümnenda maratoni kompvekid

Maraton oli seegi kord jaotatud kolmeks osaks: must kast, ekraaniga lava ja alasti lava. Aastate lõikes on tundunud kõige nõrgemad lühivormid, mida näidatakse ekraani vahendusel. Sinna kategooriasse lähevad näiteks mujal toimunud aktsioonide jäädvustused, mis tihtipeale iseseisva teosena välja ei kanna. Maratoni kontekstis annab esitusele jõudu juurde just füüsiline kohalolek, publiku ette astumine; selle riski võtmine pehmendab igal juhul maandumist. Samas jälle tegi Henri Hütt, kellel muidugi kipuvadki dialoogid tehnoloogiaga õnnestuma, just ekraaniga laval taas väga hea soorituse, ajades nullide jadaga juhtmesse Google Translate programmi, nii et see väljutas meeleoluka glitch’i, kuid korjas ennast lõpuks jälle kokku ja lõpetas lause korralikult ära.

Üks maratonidel alati esinevaid (ja töötavaid) kombosid on minimalistlik lava-esitaja-muusikapala. Lühivorm saab oma struktuuri muusikast ja ruumi paiskuv heliriba aitab peita ka dramaturgiliselt nõrgemaid kohti. Seekord oli selle nn alajaotuse kõige õnnestunum „kompvek“ Joanna Kalmu „Just for the sake of whipping“ ehk „Ainult piitsutamiseks“, kus viis esitajat moshi’sid ennastunustavalt kümme minutit eri asendeid võttes. Pikki juukseid lendas igasse ilmakaarde ning enda vabastamise katarsisest sai enesepiinajalik pühendumine. Doris Tisleri ja Hanna Junti „Small talk“ ehk „Tühijutt“ lõi hea koreograafilise metafoori tuttavatele ja pigem ahistavatele sotsiaalsetele situatsioonidele. Milline on kahe inimese dünaamika sellises olukorras, kes domineerib ja kuidas sellest situatsioonist välja ujuda? Selle lühivormi puhul ei oldud võetud toetuseks muusikat, vaid saalis kaikus taustaks natuke närviline ingliskeelne jutustus ühest sellisest kohustuslikust ja kohmetust vestlussituatsioonist; Tisleri ja Junti askeetlik kaks esitajat alasti laval oli päris julge samm, aga toimuva pingelisus jõudis kohale.

Seekord tuli sisse ka päevapoliitiline teema ja seda kväärivõtmes. Drag queen Ursula juhatas publikut kolmel korral läbi kommentaariumides vohava vox populi ning ei ole keeruline ette kujutada, mida kõike seal leidus. Esitaja sundimatu elegants ja improvisatsioonikiirus oleksid pälvinud aplausi ka RuPaulilt endalt. Õhtule keeras vinti juurde Raho Aadla, kes enda pimedas nüpeldamise järel esitas rambivalguses kimedal häälel Eesti lipu laulu, värviline suleboa jalge vahelt läbi tõmmatud ja skulpturaalselt väljavoolitud kehas kõik lihasgrupid suurele pingutusele kaasa mängimas. Need on karakterid, keda rahva hääl ei taha avalikus ruumis näha, maraton aga pakub solidaarse publiku ning täpselt paraja lühiformaadi vormi.

Etenduskunstnikud ja teised

Mari-Liis Eskussoni, Arolin Raudva, Katrin Kreutzbergi, Alise Bokaldere sammusid oma etteastes „Opportunities not used“ ehk „Kasutamata võimalused“ (koostöös Maike ja Iggy Lond Malborgiga) samm-haaval publikule lähemale ning esitasid kordamööda väiteid, mis puudutasid justkui üht sellist õhtut, kuhu kogunetud oldi. Deklaratiivsel toonil toodi välja, mida on siin palju ja mida siin ei ole, millised on siinsed justkui kohustuslikud elemendid ning milline on kogukond, kes selliseid etteasteid vaatamas käib. Siin on päris palju hästivormitud kehasid, siin on päris palju soovi tantsupõrandal oma oskuseid demonstreerida. Etenduskunstnike eneseirooniaga tundus ka kõik korras olevat.

Mida maratonil võiks aga rohkem olla, on loengulised-sõnalised-muusikalised etteasted. Praegu kuulub maratonil osalejate enamus siiski koreograafidele ja tantsijatele ehk kehalise kogemusega sina peal olevatele tegijatele, aga veenev žest või lühivorm võib tulla mis iganes elualade esindajalt. Loodetavasti saabki tulevikumaratonidel näha rohkem valdkondade ühtesulamist ja mitmesuguseid koostööprojekte, mis annaksid omakorda uusi maitsenüansse „Made in Estonia maratoni“ assortiikarpi.

Kanuti Gildi SAALi vimeos on kõik sooritused ka korralikult filmituna nähtavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming