„EV 100“ on Pärnus käima läinud

MAI LEVIN

Teine näitus „Maal ja graafika kahel pool raudset eesriiet“ sarjas „Eesti Vabariik 100“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 2. III. Kuraatorid Mark Soosaar ja Jüri Hain.

Praeguse maailma foonil sunnib Nikolai Kormašovi maal „Suusatamas“ (1968) mõlgutama patsifistlikke mõtteid mõttetult raisatud inimeludest ning ainelistest ressurssidest ja imestamisväärselt vastutustundetust poliitikast.

Praeguse maailma foonil sunnib Nikolai Kormašovi maal „Suusatamas“ (1968) mõlgutama patsifistlikke mõtteid mõttetult raisatud inimeludest ning ainelistest ressurssidest ja imestamisväärselt vastutustundetust poliitikast.

Vaiko Edur

Esimesel näitusel aasta tagasi oli väljas kunsti valik 1918. – 1940. aastani. Küllap oli seda mõnevõrra lihtsam teha. Aastatel 1940–1990 kodus ja väljaspool loodud eesti kunsti on keeruline kõrvuti käsitleda. Ajalukku suhtumine on tavaliselt ikka „kreenis“ ühele või teisele poole. Kired lõid lõkkele ka Eesti keskaja käsitluse ümber, mis siis veel lähiminevikust rääkida.

Mark Soosaarel, kes on koostanud kodueestlaste väljapaneku Tallinna ja Tartu kunstimuuseumi ning Virumaa ja Viljandi muuseumikogu põhjal, ei õnnestunud saada väljapanekusse näiteks Ülo Soosteri töid. Soosteri muuseumikogu tööd on praegu väljas Kumus näitusel „Tartu sõpruskond“. Jüri Hain, kes on teinud väliseesti kunsti valiku Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kogu põhjal, oli samuti mõnevõrra piiratud olukorras, sest pidi leppima just selles kogus leiduvaga. Siiski on nad pannud kokku värskelt mõjuva ja mõtteid äratava näituse.

Virumaa Muuseumidele kuuluvast Richard Sagritsa pärandist on Soosaar võtnud kümmekond vähe tuntud tööd sõja- ja ka sõjajärgsest ajast. Neis töödes on kunstnikule omast maalilist värskust, seejuures on need aja nõudele vastavalt propagandistlikud. Propaganda on reeglina naljakas, eriti tagantjärele, selles on Mark Soosaarel näituse saatetekstis õigus.

Ent propagandat ei tehta üksinda kõrbes, vaid see on suunatud oma propagandat tegeva vaenlase pihta. Seda on tõdenud Kaalu Kirme oma raamatus „Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis aastail 1941–1944“ ja seda on hoomata ka ajaloomuuseumi näitusel „Saksa okupatsioon aastail 1941–1944“.

Eerik Haameri „Naine vikatiga“ (1942) ja „Maastik noore hobusega“, Karin Lutsu „Kaluritüdruk rannal“ ja „Hüvastijätt“ (kõik 1943) – see idülliline valik ei esinda Saksa-aegset propagandat, seda laadi kunst töötab propagandale vastugi, kuigi seda on lihtne propaganda huvides ära kasutada. Omamoodi idüllilise, sõjatandrist mööda vaatava ekspositsiooni saab moodustada isegi Jaroslavli perioodi taiestest, nagu on sõjajärgsel kümnendil Eestis loodud kunsti esitletud „prantsusliku“ väljapanekuna.

Propagandal on tegelikkusega vastuolulised suhted. Propagandaga provotseeritakse ja maskeeritakse, kuid paljutahkne tegelikkus kipub propaganda mõjusfäärist ikka välja libisema. Richard Sagritsa mahlakal guaššmaalil „Varade ühistamine kolhoosi asutamisel“ (1949) näeme mitte sugugi nii libedalt läinud protsessi, kui pildil kujutatud, maskeraadina. Kulakuks või kodnatsiks tembeldamise ja küüditamise aeg ajab paljudele hirmu nahka. Nähtavasti ka Juhan Muksile, kes 1950. aastate algul maalib eskiisi „Kogupauk Auroralt“, ilmselt Evald Okka ja Elmar Kitse suure lõuendi „Eesti punakaartlased Lenini ja Stalini juures“ (1950–1951) eeskujul. Sellesse töösse toob eluvaimu aknast pimedasse öhe vahtiv soldat. Viljandi muuseumist on Soosaar toonud ka Muksi „Punased lipud Viljandis“ (1965). Selle maali on kunstnik arvatavasti maalinud puhtalt värvielamusest kantuna, see on nagu Monet’ teosed 1878. aasta maailmanäituse puhul trikolooridega ehitud Pariisist. Või mine sa tea, tolle perioodi kunst kipub olema ambivalentne, kameeleon on ainult loomariigis haruldane.

Jüri Arrak maalib „Kameeleoni jalutuskäigu“ 1989. aastal, kui paljude nii-öelda värvivahetus lisab õhkkonnale sürrealistliku fluidumi, mis omakorda paneb aluse rühmitusele Para ’89. Loojate heitliku meelsuse kõrval tuleb arvestada ka teoste tõlgitsustega. Praeguse maailma foonil sunnivad Nikolai Kormašovi maalid „Piiride  kaitsel“ (1964) ja „Suusatamas“ (1968) mõlgutama patsifistlikke mõtteid mõttetult raisatud inimeludest ning ainelistest ressurssidest ja imestamisväärselt vastutustundetust poliitikast.

Mark Soosaar ei ole tahtnud vaatajat ülemäära heidutada või naerutada, vaid on ekspositsiooni lükkinud ka südamlikumaid palu. Evald Okka lauluisa Gustav Ernesaksa portree (1980) ja Kihnus maalitud „Piiri-Liisa“ (1955), Elmar Kitse kolm lakoonilist akvarelletüüdi (1947), mis tehtud ilmselt Estonia teatri laemaali tarvis. Kitselt on väljas veel kaks eesti modernismi tähtteost: sürrealistlik, kollaažlik kompositsioon „Meenutused“ (1946) ja 1964. kuni 1966. aastani kestnud poolabstraktse loomepurske prelüüd „Kompositsioon rebasega“ (1949). Elmar Kits oli ise nagu see pisike rebane, kes ootas, millal saab hallist masinavärgist välja lipsata. Tartu kunstimuuseumist on ka vähe nähtud kompositsioon „Noored teadlased“ (1967). Viimasel eluperioodil maalis Kits pool- või päris abstraktsete improvisatsioonide kõrval nii-öelda realistlikumaid, suuremõõdulisi, talle omase võbeleva valgusvarju käsitlusega figuraalkompositsioone, mida ühendab loovuse teema. 1960. kuni 1980. aastateni loodi selles žanris – ka siis, kui tegu oli tellimustöödega – küllaltki palju väärtkunsti, mida on praegugi huvitav vaadata.

Näitusel on eksponeeritud Ilmar Malini „Neiu tehasest“ (1963) ja „Kotermann“ (1965) tööde sarjast, mis avardas ettekujutust industriaalse ainestiku esteetilistest võimalustest ja näitas kunstniku tundlikkust kummalise suhtes kõige tavalisemates, argisemates elulõikudes. Malini eelsoodumuse sürrealismiks saab välja lugeda juba tema varasemal loomeperioodil maalitud „Popist  ja Huhuust“ (1961), mis kuulub Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse kollektsiooni.

See kollektsioon, mis oli Tuglase eluajalgi kunstilooliselt sisukas, on iseseisvusajal jõudsalt täienenud väliseesti kunstipärandi võrra. Seda on tutvustatud 2008. aastal Vabaduse galerii näitusel „Lävel. Eesti Kultuurfondi kogu Ameerika Ühendriikides 1968–1975“ ja 2014. aastal rahvusraamatukogus näitusel „Sõnasild. Raamatuid ja kunsti Paul Reetsi kogust“. Jüri Hain pole sealt valinud küll mitte palju, ent piisavalt töid, et osutada samaaegsusele või ajavahele kunstinähtuste levikus siin- ja sealpool Läänemerd. Olev Mikiveri „Paan“ (1958) sobib tõesti Elmar Kitse tööde kõrvale. Mikiver alustas kunstiõpinguid sõja-aastatel Tallinnas ja Tartus ning täiendas end 1940ndate lõpul ja 1950ndate päris algul mitut puhku Pariisis. 1950. aastatel kujunes välja tema sürrealistlike sugemetega abstraktsiooni kalduv fantastilis-nägemuslik laad, lähedane Kitse laadile. Sellist laadi võib märgata pärast pausi taas 1958. aastal („Mõtteid mustast seast“, Gustav Suitsu luuletuste kujundus). Pärnu Rääma linnaosast pärit ning 1934. aastal Pallases maaliõpinguid alustanud luuletaja ning kunstniku Arno Vihalemma 1950. aastate jõuliste mustade kontuuridega maalid ja puulõiked ennetavad mõnevõrra Eestis loodud 1950. lõpu 1960. aastate alguse karmi stiili vaimus ekspressiivsusotsinguid. Picasso-vaimustus haarab ka väliseesti kunstnikke: näiteks Endel Kõksi kaks vitrograafiat 1957. aastast on selle mõju hilisemad ja hägusamad näited.

Moodsat prantsuse kunsti võisid Kõks ja Eduard Rüga originaalis näha mitte ainult 1939. aastal Tallinnas, vaid ka juba Saksamaal enne Rootsi või USAsse asumist. Rüga tunnistust mööda oli kodumaalt kaasa saadud arusaamiste ja modernkunsti kontrast esiotsa liiga suur, kuid tema 1950. aastate värvilistes linoollõigetes on moodsa kunsti mõju juba ilmne. Karin Luts jätkab Rootsi perioodi alguse töödes esialgu pehmelt maalilises, lüürilis-intiimses laadis, ent 1950. aastatel hakkab temagi maalima abstraktsemalt. Vahest väljendub värvikirkas pildis malelauaga „Mängud on mängitud“ (1958) äratundmine, et maalikunstis on mõeldavad võimalused juba läbi proovitud ning on aeg pöörata uus lehekülg – pühenduda graafikale. Lutsu teosele on hea paariline Rüga värvirõõmus abstraktsioon „Maamullast päikeseni“ (1968).

Muidugi ei puudu väliseesti esindusest Eduard Wiiralti, Agate Veeberi ja Herman Talviku graafika, omal kohal on ka Endel Kõksi Saksamaal 1947. aastal maalitud Henrik Visnapuu portree, kelle sõjajärgses luules väljendub koduigatsus otsesemalt, kui tema saatusekaaslaste kunstist üldiselt välja paistab.

Jaan Oad jätkab Torontos oma Kihnu maalimist. Naivistide avastajana eesti kunstiloole ja filmi „Pühapäevamaalijad“ tegijana ei saanud Mark Soosaar kuidagi eksponeerimata jätta Oadi ja temaga peaaegu ühevanust Viljandi meest Paul Kondast. Paralleel seegi. Naivistide suhtumisest kodusse ja maailma, institutsioonidesse ja ajalukku, argi- ja pühapäeva tasub õppust võtta. Nendega ja näitusega „EV 100“ üldse haakub pühapäeva-vaibakuduja Virve Aruoja soe ja siiras looming, mis on valminud nii kodumaal kui ka Rootsis.

Kuigi Pärnu uue kunsti muuseumil ei ole suurte muuseumidega võrreldavaid võimalusi, paistetakse seal silma heade ideede ning julge pealehakkamisega. Kui aga mõelda tagasi Kumu ja Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud näituse „Eesti kunst paguluses“ (2010) materjalile, siis tundub, et ei väliseesti kunstnike eelised, mida andis töötamine vabas maailmas, ega nende seosed kodumaaga tule kõnesoleval näitusel siiski piisava reljeefsusega esile, nagu ka siinse kunsti võimas kosumine 1960ndatest peale. Ometi on ootus­pärane, et näituste sarja „EV 100“ mõttele tuldi just Pärnus, kus Eesti vabariik välja kuulutati. Järgmine näitus sarjas peaks pakkuma taas iseseisva Eesti kunsti kokkuvõtte. See on eeldatavasti veel keerulisem ülesanne, juba puhttehniliseltki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming