Euroopa rikkus ja identiteet on muuseumid

Reet Varblane

Euroopa Muuseumifoorum pidas oma aastakongressi ja andis Eesti Kunstimuuseumis üle aastaauhinnad.Möödunud laupäeval, 17. mail kuulutati Kadrioru lossis väliskunstimuuseumis välja Euroopa Muuseumifoorumi aastaauhind, Euroopa aasta muuseum 2014 (EMYA) – Nobeli preemia laureaadi kirjanik Orhan Pamuki asutatud Masumiyet Müzesi ehk Süütuse muuseum Türgis İstanbulis. 2008. aastal pälvis selle auhinna ja -nimetuse meie Kumu.

Välja anti ka Euroopa aasta muuseumi auhinna asutaja Kenneth Hudsoni nimeline preemia, mille on pälvinud mõni erakordselt ebatavaline, julge ning vahel ka vastuoluline muuseum. Sel aastal sai selle Riia Žanis Lipke memoriaalmuuseum (Žaņa Lipkes memoriāls). Silletto preemia tänavune laureaat on Šveitsi Arboni Saureri muuseum eelkõige kohaliku kogukonna kaasamise ja edendamise pärast. Ka Euroopa Nõukogu autasu läks tänavu Türki Bayburti Baksı muuseumile. Äramärkimist leidsid veel meie meremuuseumi lennusadam, Rootsi Umeå kunstimuuseum, Hispaania Coruña teadus- ja tehnikamuuseum ja Pamplona katedraalimuuseum. 14. – 16. maini peeti Kumus muuseumifoorumi aastakongress.
 
Millist laadi institutsioon on Euroopa Muuseumifoorum? Millist abi saavad teilt Euroopa muuseumid?
Goranka Horjan, Euroopa Muuseumifoorumi juhataja: Oleme tegutsenud juba kolmkümmend seitse aastat, nii et kõnelda saab traditsioonist ja jätkusuutlikkusest. Meie panus Euroopa muuseumiväljale on mitmekülgne: toetame muuseumide arengut, aitame neid laiemalt tutvustada. Muuseum ei ole ainult kollektsioon. Foorumi kokkukutsuja, võib öelda, et praeguse muuseumikontseptsiooni isa Kenneth Hudson (1916–1999) pidas kõige olulisemaks muuseumide avamist publikule, publiku vajaduste arvestamist. Tähtsad ei ole ainult professionaalid ja uurijad, vaid ega külastaja, kohalik inimene.
Viimase kahe aastakümne jooksul ei ole Euroopa muutunud mitte ainult tundmatuseni, vaid teinud seda tohutu tempoga. Meie ülesanne on järgida neid suundumusi, kuhu muuseumid on ise liikunud. Muuseumitöötajad tulevad igal aastal välja uute ideedega, et ühendada minevik olevikuga, järgides sotsiaalset arengut, tingimusi, kus inimesed elavad. Nii ongi kujunenud muuseumikontseptsioon, mille põhjal arendatakse välja kaugem nägemus ja sealt edasi koostatakse näituste ja ettevõtmiste plaan. Väga tihti on suudetud haarata kaasa suurepäraseid arhitekte – nagu seda võib Tallinnas Kumu puhul näha –, kes kujundavad muuseumihoonega oma keskkonna. Julgen väita, et tänapäevane hästi toimiv kvaliteetne muuseum on loomingulisuse allikas.
Oleme muutunud omamoodi transsektoriks, kes toob kokku parimad ja sõelub välja parimatest parimad. Igal aastal oleme silmitsi suurepäraste muuseumidega ja see on kujundanud välja oskuse märgata parimat. Hindamisse oleme haaranud uusi professionaale, et esile tõsta kõige uudsem, huvitavam, arenguvõimelisem muuseum.

Kas foorumil on ka kontrollifunk­tsioon?
Horan: Kontrollimise jätaksin kohe kõrvale. Meie ülesanne on toetada ja edendada.  Muuseumifoorumi auhind ei tõsta esile üht inimest. Muuseum on keeruline kehand, ka majanduslikus mõttes, ja on tihedalt seotud ühiskonnaga. Muuseumi esiletõstmine tähendab ka sootsiumi hindamist.  Teiselt poolt on meie asi võimu juures olijatele selgitada, kui olulist rolli etendavad praeguses maailmas muuseumid. Muuseumide, aga laiemalt kultuuri toetamine ei ole raharaiskamine, kuigi majanduskriisi tingimustes kiputakse pahatihti kultuuris nägema pelgalt kulutusi. Meie asi on veenda poliitikuid kultuuri toetama, sinna investeerima, et kultuur ja muuseum on tark investeering, kusjuures sugugi mitte ainult sümboolselt, vaid ka reaalselt – publik toob raha sisse. Muuseumi uuenduslikud projektid, nendega seotud inimesed mõjutavad omakorda kogu oma ümbruskonda, käivitavad teistes valdkondades teistsuguse mõtlemise, uuenduslikkuse.  Keskkond mõjutab muuseumi ja muuseum omakorda keskkonda.  See aga loob uut turgu, ka kõrvalistes maapiirkondades. Meie asi on toetada kvaliteeti: ükskõik, mida muuseumis ka ette ei võeta, millist projekti ka ei kavandata, eelkõige tuleb mõelda kvaliteedi peale. Kui midagi teha, siis tuleb haarata kaasa nii palju loomingulisi inimesi ja innovaatilisi ideid kui vähegi võimalik. 
Muuseumid vajavad enesekindlust, nad peavad olema teadlikud oma kohast –
heast tööst, mida nad on teinud, ja ka sellest, et neid tunnustatakse. Rahvusvahelisel tasandil võistlemine teeb muuseumi nähtavamaks ka oma keskkonnas, oma publikule. See omakorda toob kaasa vastutustunde.

Mida tähendab nüüdisaegne muuseum? Kas see on publikumagnet, kogu pere lõbustuspark, midagi Disneylandi-laadset? Või on see mäluasutus, kus mitte ainult ei säilitata ja eksponeerita, vaid töötatakse läbi, tõlgendatakse, uuritakse, muuseum kui tõsine teadusasutus? Milline sümbioos on üldse võimalik, et kvaliteet säiliks? Mis teeb ühest asutusest muuseumi? Kui vaadata muuseumifoorumi aastaauhinna võitnute või selle aasta nominentide nimekirja, siis on seal asutusi, mille nimetuses puudub sõna „muuseum”: 1998. aasta võitja oli Liverpooli konserveerimiskeskus, 2002. aastal Dublini Chester Beatty raamatukogu, 2007. aastal Bremerhaveni Saksa emigratsiooni keskus jne.
Wim de Vos: muuseumifoorumi žürii esimees: See on väga keeruline küsimus, sest maailm on ka muuseumide mõttes viimasel ajal kõvasti muutunud. Ükskõik kuidas institutsiooni ka ei nimetataks – maja, keskus, vabrik –, muuseumist saab rääkida ainult siis, kui seal on kollektsioon ehk tegelikud esemed, objektid. Seda kontseptsiooni toetab ka muuseumide organisatsioon ICOM. Tuleb ette ka muuseumina igati hästi toimivaid institutsioone, kus on väga väike oma kollektsioon, kuid kes panustavad just sellesse, et näidata teiste muuseumide kogusid oma asutuses, sealsetele inimestele. Seda tendentsi on näha mitmete Türgi, aga ka teiste maade nagu Rootsi ülikoolide juures. Nende soov on oma publiku ette tuua reaalsed esemed, artefaktid, et osutada originaali ning selle virtuaalse teisendi erinevusele. See on sama, kas vaadata ooperit teatris või selle ülekannet televiisoris. Reaalsete esemete eksponeerimine ei tekita seoseid mitte ainult objektide ja vaatajate vahel, vaid ka vaatajatel omavahel.
Kui mõelda meelelahutusliku aspekti peale, siis peab muuseum pakkuma kogu perele kõrge kvaliteediga elamust.  Toetame järjest enam ideed, et muuseumi külastataks koos perekonnaga, mindaks sinna ühiselt ema ja isa, vanaema ja vanaisaga, aga ka kolleegide ja sõpradega.  Ka muuseumid on sellega kaasa tulnud ja mõeldakse järjest rohkem gruppe haaravate ettevõtmiste peale.

Mida tähendab kõrge kvaliteet? Kuidas eristada kõrget ja kehva kvaliteeti?
Vos: Saab rääkida subjektiivsest ja objektiivsest kvaliteedist. Mina võin pidada midagi kvaliteetseks, teie aga täielikuks jamaks. See on maitseküsimus. Muuseumi kõrge kvaliteedi tagab uurimistöö, teaduslik tase.  Nüüdiskunstniku töö võib meeldida või mitte, muuseumitöötajate asi on varustada see teos tausta­teabega, osutada sellele, miks see teos on välja pandud, rääkida kontekstist, tõlgendada seda teaduslikult.  Selle taga peab olema kunstiteaduslik, -ajalooline, sotsioloogiline, psühholoogiline uurimistöö.  Kui muuseum on valmistanud ette programmi näiteks Alzheimeri tõbe põdevatele külastajatele, siis ei aita sellest, et räägitakse lapsepõlvest jne, vaid selleks tuleb konsulteerida arstide, psühholoogide ja teiste spetsialistidega.  Või kui räägitakse vaalade elust, siis tuleb teada ka sellega seonduvast inimtegevusest (vaalajahtimine), selle  mõjust jne. Rääkida tuleb sügavama teabe abil, mitte loosunglikult.

Nii et praeguse aja kvaliteetne muuseum peab olema ka omamoodi teaduskeskus?
Vos:  Ekspositsiooni taust peab olema teaduslikult põhjendatud. Kuidas uurimistöö korraldada, on juba muuseumi enda otsustada.
Horjan: Euroopas on igasuguseid muuseume: suuri keskmuuseume, aga ka väikesi eramuuseume.  Kõigil muuseumidel ei ole võimalik tegutseda teaduskeskusena, kuid ka seal tuleb toetuda uurimistööle, kasutada oma ala eksperte.  Muuseumi eristab lõbustuspargist usaldusväärsus: inimesed peavad usaldama seda, mida muuseumis neile näidatakse-räägitakse. Tuleb osata luua tasakaal, et külastajatel oleks muuseumis tore olla ning nad saaksid seal ka usaldusväärse teabe, kogemuse. 
Tähtsad pole mitte ainult tegelikud esemed, artefaktid, vaid kontekst, kuhu need pannakse, et sõnum külastajani jõuaks. Praeguse aja muuseumi kvaliteedi määrab teabe kättesaadavus. Ekspositsioon on alati valik, imepisike osa kogu materjalist. Nüüdisaegse tehnoloogia abil saab tuua vaatajani märksa rohkem kui varem: teha spetsiaalseid programme õpilastele, erivajadustega inimestele, oma ala spetsialistidele.  Suurim oht on jääda triviaalseks.

Muuseumifoorumi auhinda hakati andma välja 1977. aastal. Kas see tähistab Lääne-Euroopa muuseumide arengus murdepunkti, uute väärtuste edendamise vajadust?
Vos:  Vajadust muuseumikontseptsiooni muuta tunti juba varem. Mõelgem 1968. aasta peale, iseäranis selle peale, mis juhtus siis Pariisis. Minu vanemate põlvkond, kes on sündinud 1930ndatel ja kes sai väga range kasvatuse (tuli kuulata vanemate sõna, olla seaduskuulelik ehk kuuletuda politseile, kohtule, ametnikele), ei tahtnud enam niiviisi edasi elada. Praeguse aja muuseumivälja üks väljapaistvamaid isikuid Kenneth Hudson mõistis, et muuseumid ei ole ühiskonnast eraldi seisvad vandlitornid, vaid seal peab peegelduma ühiskond. Tema raamatud stimuleerisid muutuse.  Näiteks Brüsseli tehnikamuuseum, kus ma olen töötanud, oli 1970ndail igav paik, 1980ndail, kui tuli uus direktor uute ideedega, muutus muuseum täielikult. Hudson, äärmiselt avatud meele ja intellektiga erudiit, juhtus elama ja tegutsema just õigel ajal.
Horjan: 1970ndate lõpul võib näha teistsuguste ideede tulemist museoloogiasse: muuseumi ei vaadatud enam ainult kui oma valdkonda käsitlevat (kunstiajalugu, arheoloogia, ajalugu) institutsiooni, vaid eelkõige oma valdkonna teavet kommunikeeriva paigana.  Tähtis ei olnud enam pelgalt väärtuslike objektide olemasolu, vaid eelkõige viis, kuidas neid eksponeeriti, neist räägiti, neid uuriti, ehk siis kogu pakett, kuidas muuseum külastajale välja pakuti.  Eksponeerimisviisi, külastajasõbralikkuse peale hakati mõtlema juba XX sajandi algul. Iseäranis palju on selles mõttes teinud ära ameeriklane John Cotton Dana, kelle idee oli muuta muuseumid ja raamatukogud argielu osaks.  Ta  võitles selle vastu, et muuseum on kogum erakordseid esemeid, mida ostetakse üle maailma kokku.  Tema arvates tuli tegeleda oma ajalooga, koguda esemeid, mis iseloomustavad kohapealset keskkonda,  kuhu muuseum orgaaniliselt kuulub.
Olen veendunud, et kolmekümne aasta pärast näevad muuseumid sootuks teistsugused välja. Küsimus ei ole uutes vahendites, vaid viisis, kuidas neid kasutatakse, mida nende abil väljendatakse. Kui ultramoodsa tehnoloogia taga ei ole veenvat, publikut kõnetavat ideed, on see lihtsalt mõttetu.

Kui vaadata tänavusi nominente ja mõelda seniste võitjate peale, siis on seal kõrvuti suurte, võimsate muuseumidega nagu Victoria ja Alberti muuseum Londonis (2003. aasta võitja) või äsja renoveeritud Stedeljiki kunstimuuseum Amsterdamis tänavuse nominendina väikesed küla- ja eramuuseumid sootuks väiksemate võimalustega. Kas pole tegemist väga erineva kaalukategooriaga?
Vos: Žüriil on hindamiskriteeriumid, millest lähtume nominentide valikul. Iga maa võib esitada oma muuseumide valiku, aga nomenentideks saavad need siis, kui vastavad kriteeriumidele. Muuseumifoorumi kolleegium on aja jooksul muutnud kriteeriume, et need vastaksid oma ajale. Pole tähtis, kas tegemist on miljoneid maksma läinud  või paari euro eest tehtud projektiga, hindamiskriteeriumid on samad: muuseumivisioon, selle roll ühiskonnas, missioon, kollektsiooni lisaväärtus, objektide tõlgendamine, museoloogiline taust, külastajasõbralikkus, innovatiivsus, mobiilsus. Taotluste läbivaatamisel oleme väga ranged.  Nominatsioon on juba tunnustamine.  Auhinna määramisel on oma hääletamisprotseduur, aga see on üsna keeruline ja usun, et see ei huvita lugejat.

Kui palju taotlusi saate? Kas tohutul hulgal?
Vos: Mitte väga, sest taotluste voorule eelneb iga maa korrespondentidega läbirääkimine, nende soovitus. Kuna meie kriteeriumid on üsna ranged ja iga muuseum kardab läbi kukkuda, siis ei kandideeritagi või lükatakse see edasi järgmisesse aastasse, kui uus ekspositsioon on valmis saanud. Olemegi saanud nelikümmend kuni seitsekümmend taotlust. Sel aastal oli meil kolmkümmend kuus nominenti ja selle aasta tase on erakordne. Vägisi oleme hakanud mõtlema, et majanduskriisile vaatamata on kultuuris, muuseumide arengus tehtud suur hüpe. Muuseumid pole vahest saanud riiklikku toetust, kuid neid on toetanud omavalitsus või erasponsorid. Ja alati polegi asi ainult rahas, oluline on olnud oma keskkonna, elanikkonna moraalne tugi: inimesed on uhked, et just neil on selline muuseum.  Muuseum ei ole ainult turistidele.
Euroopa puhul rõhutatakse vana head kultuuri. Muuseumid on meie pärand, rikkus.  Euroopa identiteet peitub muuseumides. Muuseumid on meie tuleviku alus.

Kas ja kui palju mõeldakse žüriis väikeste maade väikeste (hästi toimivate, kriteeriumidele vastavate) muuseumide toetamisele? Just nende esiletoomisele? Suured võimsad muuseumid on niigi nähtavad. Kas saab rääkida poliitilisest korrektsusest?
Vos: Mitte mingil juhul, mitte kellelegi ei ole tehtud ega tehta ka tulevikus allahindlust.  Žürii töös mängib tähtsat rolli ekspert, nii-öelda müstiline külastaja, kes on käinud kõik muuseumid läbi ja ütleb oma arvamuse. Muuseumidel pole aimugi, et ta on kohapeal käinud. Olen ka ise olnud selles rollis.
Ravensburgi muuseumil õnnestus veenda oma linnapead (see on väike linn, kus elab ainult viis tuhat elanikku), et neil on vaja nüüdiskunsti muuseumile uut hoonet. Ja nad said selle, sest olid varem suutnud korraldada rahvusvahelisi näitusi, viia sealset kunsti New Yorki. Võib tuua veel mitmeid suurepäraseid väikeste eramuuseumide näiteid nagu Hispaania Pamplona katedraali muuseum, kus piiskopile suudeti teha selgeks oma muuseumi vajadus.

Tänavuse aasta auhinna pälvis Türgi muuseum, Orhan Pamuki asutatud Süütuse muuseum. Ka Euroopa Nõukogu autasu läks Türki Bayburti Baksı muuseumile. Nominente oli koguni neli. Kas saab rääkida Türgi muuseumivälja tõusust, oma identiteedi väljendamise erilisest vajadusest?
Vos: Osa neist muuseumidest on puhtalt eraalgatus nagu tänavune aasta muuseum, Pamuki loodud Süütuse muuseum. See pole lihtsalt tema raamatu objektikeskne versioon ega ka İstanbuli XX sajandi teise poole elu tutvustav muuseum, see on personaalne, aga jätku­suutlik uue muuseumi tüübi näide. Avastades kogumise psühholoogilist tähendust ja emotsionaalseid aspekte, kehtestab see muuseum kogu muuseumisektori mõttes uudse lähenemise.
Türgi muuseumidel on väga hea omavaheline koostöö. Kuigi möödunud aasta foorumi aastakongressi üks võtmekõnelejaid, İstanbuli nüüdiskunsti muuseumi töötaja tõi esile, et Türgi muuseumidel ei ole kerged ajad. Suured linnad, iseäranis İstanbul, on üks asi, väikesed kohad sootuks teine.
Horjan: Tänavuse auhinnaga tahame tuua esile muuseumi erilise koha ühiskonnas: muuseum kui inimlikkuse ja individuaalsuse paik. Süütuse muuseum ei ole eepiline lugu, seda võiks pigem iseloomustada İstanbuli südametuksete kogumina – originaalse kontseptsiooniga elav muuseum.

Kuidas iseloomustate Eesti tänavust nominenti meremuuseumi?
Vos: XX sajandi alguse hiiglaslikule hoonele on  antud uus elu. See on suurepärane. Veelgi suurepärasem on, et mereäärne keskkond on äratatud uuele elule. See võiks olla Tallinna ja Eesti sümbol, avatuse sümbol. Ka hoone, muuseum ise on väga hästi organiseeritud. Imposantne vaade, mis võlub ära iga külastaja, eelkõige lastega isad. See on nende paik. Ma olen mees ja saan sellest nii hästi aru. Kui oleks muuseumikohvikute võistlus, oleks sellel kohvikul suured šansid. Te võite olla uhked selle muuseumi üle.
Aga te peate uhked olema ka Kadrioru muuseumide üle. Teie muuseumid on väga aktiivsed, elavad, muutuvad organismid. Teil on vedanud ka muuseumijuhtidega nagu näiteks Eesti Kunstimuuseumi direktori Sirje Helmega. Ka noored muuseumitöötajad, kellega olen Eestis kokku puutunud, on pühendunud oma tööle, otsivad uusi teid, kuidas muuseumi, oma pärandit inimestele lähemale viia. See on vaimustav.

Kas see ei iseloomusta mitte kogu Ida-Euroopa muuseumimaastikku? Olime juba väga pikalt surutud raamidesse, peame tasa tegema selle, millega Lääne-Euroopas alustati kakskümmend aastat varem.
Horjan: Tavatsetakse öelda, et kriisil on ka hea külg. Ida-Euroopas oleme nalja visanud, et praegune majanduskriis pole meile midagi uut, sest oleme elanud pidevas kriisiseisundis. Oleme pidanud leidma nutikaid lahendusi, sest meil pole olnud sellist raha, nagu on olnud suurte rikaste riikide muuseumidel. Tuleb investeerida targalt, teha tõesti häid, inimesi kõnetavaid projekte. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming