Euroopa paistab sajast aknast

Sirje Eelma

?Kunstisuvi 2004? raames eksponeeriti rahvusvahelist fotonäitust ?100 openwindows/100 akent?  Kuressaares, Tammisaaris (Soome) ja Narvas. Sel  aastal rändab näitus Austriasse, Belgiasse ja Prantsusmaale. Kollektsioonis on sada 17s Euroopa väikelinnas tehtud koduakna fotot. Näituse kuraator on Sirje Eelma. Projekt pälvis Euroopa Kultuurifondi granti. 12. I ? 2. II näidatakse Kastellaanimajas selleteemalist filmi ja välja on pandud valik akendest koos Rait Präätsa klaasmajadega ?Ühes Euroopa majas?.    

 

Mirjam Peil:

 

Euroliitu astumise aegu kokku pandud näitus ?100 akent? võinuks õigel ajal Tallinna esindussaalis eksponeerituna saada lausa märgilise tähenduse. Läks aga teisiti: näitus rändas väikelinnades ja jäi meedia tähelepanuta (põhjuseks nii meie kunstipoliitika kui ka asjaolu, et projekt hõlmaski just väikelinnu meil ja mujal).Teisalt, saja akna näituse mõte on mis tahes päevapoliitilisest rõhuasetusest märksa laiem. Hästi läbi komponeeritud ja visuaalselt köitev ekspositsioon on üdini positiivse sihiseadega, ärgitades sisse vaatama erinevate maade ajalukku ja elutavadesse ning märkama selles mitmekesisuses ühendavalt inimlikku. On tähenduslik, et pole valitud ühtki klantsitud ?euroakent?, mis kõikjal eristamatult ühesugused. Kontseptsiooni kohaselt on eelistatud just neid maju ja neid aknaavasid, mille omapära on vorminud  ajalooline tagapõhi ja lokaalne traditsioon. Ei kõrgkultuur ega arhitektuurne väärtus pole siin olnud oluline, pigem just  tavalisus, vernakulaarsus, mille keskel inimesed on elanud ja elavad  siiani. Ja õnneks ei mõju paljude linnade koduaknaist koostatud tänavad  kodulooliste ilupiltide reana, kuigi näitusetervik on esteetiliselt  puhas ja väljapeetud.

 

Nii-öelda kollektsioonipõhiselt koostatud väljapanek omandab oma mitmekesisuses uue tunnetusliku väärtuse. Võiksime seda nimetada ka antropoloogiliseks projektiks (simultaanne andmekogumine ja selle lineaarne esitus), sest kollektsioon hõlmab tõesti eri rahvaste kodusid ja tähelepanelik vaataja märkab kõnekaid detaile. Samas, näitus jääb eelkõige kunstiprojektiks ja olustikulist pudi-padi polegi tahetud esteetilist tervikut risustama.

 

Ka vuajerismiga võiks näitust siduda, kuigi selle sõna tähendusmaht on liiga ühene, piirdudes uudishimuga selle vastu, mis ikkagi võiks toimuda nende võõraste akende taga ? tunnetuslik huvi on igatahes uudishimust sügavam. Näitus on just tolle tunnetushuvi äratamise seisukohalt huvitav, selle tõttu veel eriti, et meie inimesed reisivad praegu rohkem kui kunagi varem. Ka Euroopas, mis on ajalooliselt, kultuuriliselt, geograafiliselt ja arhitektuuriliselt nii kirev, samas nii ühtne. Ja näitus, mis visualiseerib nimelt seda kulgeja silme ees lahtirulluvat tavailma ehk Euroopat kui tavaliste inimeste kodu, on teretulnud.

 

Idee eri paikade koduaknaid võrrelda tekkis neli aastat tagasi otsekui läbi tubade kulgevatel Visby tänavatel, kus aknad otseses mõttes maja sisemise elu peeglid. Avatud akende päevad ?Kunstisuvi 2001? raames oli esimene sel teemal ja näituse ühe osa moodustasid Kuressaare ja Visby akendega fotosarjad. Kuressaare Belgia sõpruslinna Kuurne kultuurijuhi Germain Vandesompele, kellega 2000. aasta koostöökogemus Eesti-Flandria ühisnäituse ?10 paar? korraldamise näol, õhutusel võttis idee edaspidi hoopis laiema kaare ja haaras 17 linna. Valiku tegemisel püüdsime leida võimalikult erineva taustaga paiku, omamoodi strateegilisi pidepunkte, mis peegeldavad elu maailmanurgas nimega Euroopa. Geograafiliselt äärmistena nimetaksin Trondheimi põhjas, Kosovat lõunas, Mordvat idas ja Marcq en Baroeuli läänes.

32 kohaliku fotograafi ülesandeks oli leida oma kodukoha tüüpilised aknad. Lõppvalikuna sada akent, millest iga taga kellegi kodu ja veelgi enam elulugusid. Individuaalsusest sai kunstiliselt atraktiivne märk näitamaks kohalikku eripära. Inimlik intriig on sisse põimitud: vaataja kulgeb näitusel piki tänavaid ja vaatab pilte nautides sisse võõrastest akendest. Illusoorsust tugevdab lavastuse mõõtkava: elusuurused aknad loovad tegeliku linnamiljöö. Mängu võlu seisneb siiski muus: iga tänav on eri linnast ja nurkadel kohtub oma sisemist ilu pakkuv Visby võretatud Transilvaaniaga, teisal barokses uhkelduses Prantsuse linnake ja murenenud ajaloopitseriga Gyumri Armeeniast; pitsidesse mähkunud Flandria ja grungelik Narva; stressivaba linnake Salzburgi lähedalt ja end  taastav Kosova. Linn Euroopa, kirev ja eripalgeline, paratamatu tervik.

Näituse kui Euroopa väikemudeli siseelu tihendab heli: akende tagant ?tubadest? kostab korraga kümmekond kohalikku raadiot. Paraku on keelte paabel üks kooselu realiteetidest ja nii nagu valvuril pole õigust näituse kestel ühtki raadiot välja lülitada, nii pole ka rahvaste suhtluses õigust seda teha teise/võõra keelega. Kuid  kakofoonia võib ümber lülituda polüfooniaks. Sama juhtub kompositsiooniga ?Euroopa kodu? selle näituse sees: nelja-korruselise ?paneelmaja sein?, mille iga aken eri linnast ja stiilist, moodustab aktsepteeritava terviku. Intrigeerivust lisab üks  ?keskmine europere? (siin Guido Kangur & Pille Lukin lastega), kes vaatab välja kord Talsi, kord Cluj-Napoca, kord Brugge jne aknast. Tõdemaks, et inimesed ei erinegi üksteisest nii palju.

 

 Juta Kivimäe:

 Kastellaanimaja ruumis, kus euroaknad pakuvad sissevaateid linnade ajalukku ja kultuuritavadesse, on üles seatud Rait Präätsa väikeste klaasmajade asumid. Väga euroopalikult ja isegi põhjamaiselt mõjuvad need miniatuursed viilkatusega ja? täiesti läbipaistvad majad. Mitmekihiliste maalingutega sulatustehnikas miniatuurseid klaasmaju võib samuti vaadelda kui sissevaadet euroopalikku kultuuritraditsiooni. Vaataja võib avastada ja ära tunda nii tavalisi kaasaegseid kui ka kultuuriloolisi huvitavaid lugusid, maailmakunsti tsitaate jne, ning jäädagi tükiks ajaks otsima oma mälust tuttavaid situatsioone, nimesid, ajastuid ja seoseid klaasi vangistatud kultuuriajalooga.

 

Vaataja jaoks spetsiaalselt välja valgustatud majad on igaüks pikaajalise ja tähelepanu nõudva käsitööndusliku protsessi tulemus. Peen klaasimaal, põletus, sulatustehnika ja veel ilmselt midagi, mis jääb autori saladuseks ja mainitakse tavaliselt näitustel tagasihoidlikult ära kui autoritehnika. Präätsa väikesed maalid on kohati väga vaimukad, kohati nõuavad vaatajalt kunsti- ja kultuuriajaloo eelharidust ja ilmselt ajavad närvi postmodernistlikust kunstikäsitlusest kramplikult kinni hoidvad vaatajad. Objektide subtiilne olemus peaks aga vaimustama neid, kes usuvad traditsiooniliste meistrioskuste elujõudu ja kulgemisse ka käesoleval sajandil. Igatahes Rait Prääts üllatab meid, ühendades erinevaid ?anre ja tehnikaid väga väikestes formaatides, jäädes seejuures ikkagi eelkõige klaasikunstnikuks.

 

Viimastel aastatel Soome kirikutele suurejoonelisi vitraa?e ja klaasobjekte loonud autor on tundnud kauaaegset huvi maalikunsti ja vitraa?i ühendavate valgusprobleemide ning kolmemõõtmelise ruumilisuse vastu. Klaas on materjal, mis on võimaldanud need taotlused erandlikult ühendada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming