Euro tõi küsimused?

Hanno Soans

Maalinäitus „2011! Konverteeri! Eesti maalikunst” Rotermanni soolalaos kuni 20. II . Korraldajad Karin Hallas-Murula, Mari Roosvalt, Jaan Elken, kujundaja Jaan Elken.    See juba keeleliselt kuidagi vildakas lause reklaampostidelt üha uuesti ja uuesti silme ees vilkumas, suundun suhteliselt skeptiliselt Rotermanni soolalattu üheksa eesti maalikunstniku  rahateemalisele näitusele „2011! Konverteeri! Eesti maalikunst”. Tõepoolest, mida on maalikunstil pakkuda sedavõrd hüüumärkideväärset saatesõnaks lahkuvale kroonile või tervituseks saabuvale eurole, seda enam et ses protsessis pole midagi dramaatilist ja inimsaatusi haaravat, nagu näiteks oleks radikaalses devalvatsioonis? Vahetuvad ju üksnes näod ja numbrid, sümbolväärtused. Hinnatõusuviringi selle juurde on kuidagi leige ja leplik. Tõsiasi,  et kõigest 52 protsenti tavapäraselt nii konservatiivsetest Eesti inimestest oli selle vahetuse vastu, kõneleb samuti enese eest. Küsimused, mida rahavahetus kaasa võis tuua, kriibivad ehk kõige pinnapealsemat kihistust avalikust teadvusest ja mullistavad reklaamitegijate hallolust.       

Maalinäitus pakub end kuraator Jaan Elkeni sõnastuses siiski kui rahavahetusaegse Eesti õhustiku rekonstruktsiooni, milles on kahtlemata intriigiidu olemas, seda enam et „formaal  esteetiliselt protsessi visuaalset külge dokumenteerivate lahenduste (Siim-Tanel Annus, Mall Nukke) kõrval on näitusel esindatud ka nn psühhoanalüütiline liin”.         

Esmalt aga enesestmõistetavast, ehk illustratiivsestki. Annus monumentaliseerib 15, 6 protsenti sajakroonise pinnast talle „Raha ja poeesia” näituselt ja varasemastki tuttavaks  saanud käekirjas. Nukke nostalgilistesse, vabas pintslitöös suureks maalitud viie-, kümne- ja sajakroonisesse lõikub kuldses kirjas pöördreljeefne eurosümboolika. Annuse ja Nukke lahendused ongi näituse ainsad selged kroonikujutised. Neid võiks isegi näituse intriigi poolest dekoratiivseks ballastiks pidada, kui poleks tõsi, et mõni vaataja ehk vajab ebamäärasema ainese kõrval midagi, mis ta otse teemasse ankurdaks. Muidu ehk tekiks küsimus, et  kuidas on kogu see näitusetervik väljapakutud pealkirja ja teemapüstitusega seotud, kuidagi liiga kergesti.     

Värvigamma ja hajutatud psühholoogilise pinge poolest on selle näituse üheks huvitavamaks maaliks Jaan Toomiku ärasulanud nägudega rahvamassi kujutav „Nimetu”. Oleks igati liig siia hakata juurde sulatama jutustust identiteedi kaotanud rahvast, kuigi mingi kohaliku õhustiku rekonstruktsiooni kõige üldisemal tasemel see maal kindlasti pakub. Sellele sekundeeriv rohmakate värvivastandustega trepil astuv mees, kelle sõrmed trepiastmetega  ühte sulavad, on ehk minu maitse jaoks liialt neoekspressionistlik. Toomik on maalijana nagu ikka isepäiselt oma sundkujutelmu ja unenäoreaale järginud, seda veenvamalt toovad tema maalid teemanäituse seisukohast esile irdsed küsimusepüstitused. Hoopis teised lood on siin näitusel Rauno Thomas Mossiga, kellel on spetsiaalselt rahateema katteks valminud mitu uut seeriat, mis esmapilgul selgelt kontrasteeruvad tema  tavapärase neoakademistliku maalilaadiga, mille kaks näidet samuti näitusel väljas. Kõige lihtsam oleks öelda, et uutes seeriates on tegu Basquiat’ pastiššidega, kuigi see määratleb üksnes dialekti, milles kunstnik kõneleb. Pealkirjade „Blame Bad Money” („Süüdista sitast raha”), „€ Pychosis I–IV” ja „What All We Do for Money” („Mida kõike me raha pärast ei teeks”) all segunevad murtud violetsed värvitoonid masinlikest kondipudemetest ja skisoidsetest  kehaskeemidest koosnevatel maalidel, millel fragmentidena figureerivad vene- ja ingliskeelsed tekstikatked, justkui osutaksid mingi läbinisti kurja moe- ja rahamaailmaga seotud iseseisva psühho- või semiosfääri olemasolule. Moss on siin osanud tabada konverteeritavust selle kõige ärevamaks tegevamas võtmes – neis piltides on rahvusvaheliste ikoonide ja sümbolväärtustega apla hangeldamise hõngu.         

Skisoidset kehaskeemi, kujutatud küll palju rahulikumas laadis kui Mossil, võib aimata ka Veiko Klemmeri eraldi näituseruumist väljas seisva maali „Poolik” puhul. Mind on alati hämmastanud see järjekindlus, millega Jaan Elken sokutab oma kureeritud ja kujundatud näitustele omaenese maale. Kui aga kõrvale jätta see kunstisse otseselt mitte puutuv küsimus, siis on käesoleval näitusel  eksponeeritud neljast teosest üks, mis mind otsesõnu intrigeerib, maal, kus üle pika aja on abstraktse maalijana julgenud lahti lasta teda pidevalt koormavate tekstilademete dekoratiivsest taagast. „Hall vikerkaar” on mustvalge vahevarjundeis tõsiekspressiivne maal, millel võib ehk aimata mingeid lõpmatusse viirastuvaid teid või rongirööpaid, esiplaanil läbi kumamas kaubakottide kore lõuend, mis viib mõtted transiidile, hulgikaubandusele, suurtele  majandusskeemidele, tulekule ja minekule. Selles on julgust ja laia joont kõnetada vaatajat täisabstraktse maaliga kitsalt püstitatud teemanäitusel.     

 Maarit Murka on rahavahetuse suhtarvu 15, 6 järgides lõiganud oma varasematest maalidest siilud, mis kokku traageldatuna moodustavad hiiglasliku „koond-Murka”, visuaalselt efektse, kuid kontseptuaalselt mitte just liiga veenva triipkoodiliku kujundi kogu kunstniku loomingu konverteeritavusest.  Maalilaad, kus kombineeritakse lõuendile trükitud fotokujutis ekspressiivse pintslitööga, on mulle alati tundunud veidi odav. Kuid Mari Roosvalti seekordsete maalide rõhutatult odav kujundite ring kanalisatsioonikaevudest läbi kroonimüntide taaskasutusse liikuva taarani välja näikse seda teostuslaadi õigustavat. Noore Tartu maalija Veiko Klemmeri suuremõõtmelistele interjööridele annab lisapinget tõsiasi, et kuraatori sõnutsi on kujutatud „keskpanga  kiivalt varjatud tagatubade morbiidset luksust”. Kaalutletud rohekas värvigammas tühjad ruumid tekitavad koos selle osutava sõrmeviibutusega paratamatult küsimusi ruumides kehastuvate sümbolväärtuste, võimu esteetika üle.   

Vaadanud näituse ära, pole ma endiselt kindel, kas rahavahetuse sotsiaalses mehaanikas on midagi iseenesest kunstisfääri lõikuvat, selles teatavaid protsesse esile toovat, või on ehk vara sellest tõsisemalt rääkida. Kuid vaatajat kõnetab kindlalt näituse psühhoanalüütiline liin, mille puhul on kahtlemata huvitav ajaspetsiifilisi konnotatsioone juurde, kõrvale ja välja mõelda, seda enam et näituse vaieldamatuks  tugevuseks on piiratud kunstnike ring, kusjuures peaaegu kõik on esindatud mitme tööga, nii et ruumi mõtlemiseks peaks olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming