Esimene eestlane teise kunsti messil

Iris Kivisalu: „TOAFil osalemise eesmärk ei olnud mitte niivõrd tööde müümine kui oma tööde tutvustamine ja kontaktide saamine.“

TRIINU SOIKMETS

Iris Kivisalu on Tallinnas tegutsev vabakutseline fotokunstnik. Ta on õppinud ajakirjandust ja sotsioloogiat, fotoloomingus on ta ühendanud dokumentaalse jutustuse melanhoolse emotsionaalsusega. 2017. aastal võitis ta Nikoni rahvusvahelisel portreede ja pulmapiltide võistlusel grand prix. Ta on teinud koostööd paljude ajakirjadega (Spiegel, Vogue, iCNANT) ning on Eesti feministliku väljaande sugu: N toimetaja ja fotograaf.

 

Miks valisid just The Other Art Fairi (TOAF)?

Iris Kivisalu: Enamik kujutava kunsti messe jagunevad kaheks: ühed on galerii- ja teised kunstnikupõhised. TOAF on Londoni suurim kunstnikupõhine nüüdiskunsti mess, mida külastas eelmisel korral ehk tänavu kevadel kusagil 15 000 inimest. Tuhande kandideerija seast valiti 140 osalejat, mis tähendab väga tugevat sõela. Mina olin esindatud alajaotuses „NOT 30%“, mis oli messi kese ja kuhu pääses vaid kolmkümmend osalejat. TOAFil on äärmiselt hea meediakajastus The Guardianist The New York Timesini.

Siinne platvorm on mõeldud kunstnike otsesuhtluseks klientidega. Paljudele kunstnikele on n-ö iseenda müümine vastukarva. Kuidas sina end seal tundsid?

Enne osalemist öeldi mulle mitu korda, et pangu vaim valmis, igal õhtul kukun kokku ja keel on sõlmes. Täpselt nii oligi: neli päeva järjest tuli lugematul arvul korrata oma loomingu sisu, põhimõtteid, saamislugu, kuid iga päev sai natuke midagi õppida ja pisut korrigeerida. Äärmiselt õpetlik kogemus müügi seisukohast, eriti just seetõttu, et kuulun ise pigem vastukarva-liikumisse.

 

Iris Kivisalu fotoseeria „Porcelain China“ esindas löögijõuliste naiskunstnike tiiba. Sellest saab lähemalt lugeda Positiivi sügisnumbris.

Kolledžis oli väljas naiskunstnike nn löögigrupp. Oled ka ise fotograafina feministliku väljaande juures tegev. Kas feministlik mõte on sulle sisemiselt omane või on see midagi, mille laineharjal on tõhus sõita?

Olen oma loomult sotsialist, üsna lühikese süütenööriga ebavõrdsuse osas. Ma ei lähtu de facto soost, sissetulekust ega teistest demograafilistest näitajatest, vaid olukorrast ja inimestest. Feministlikud põhitõed on mulle laias plaanis omased, usun, et iga mõtlev inimene on feminist, kui ta sisu peale mõtleb. Feminismi sisu kipub trendihulluses vahepeal taanduma lihtsalt valimatuks meeste tümitamiseks, mis on paradoksaalselt täpselt sama šovinistlik käitumine. Kahjuks.

Kedagi ei tohiks eelistada ega karistada soo alusel, aga naistel on siiski ajalooliselt pea kõiges oluliselt halvem platvorm. Kuigi feminismi sildi alla võib rakendada praegu pea kõike, on naise 30% väiksem palk või et galeriid esindavad kolmandiku võrra vähem naiskunstnikke põhjendamatu, sellega ei saa nõustuda. Meie ajakiri sugu: N on toiminud nende põhimõtete järgi, kuid me ei lahmi, eelistame analüüsi. Ei maksa üldistada ka „laineharjal sõitmist“, kõik sõltub põhimõtetest, kontekstist.

 

Sa müüsid mõned fotod ja prindid. Kes oli su tööde ostja?

Ühe töö omanikuks sai väga tore 30ndates eluaastates geipaar, kes olid suutnud soetada lisaks minu tööle veel ühe teose, mis oli mu suur lemmik kogu messi peale mõeldes. See oli tore kokkusattumus. Teise töö omanikuks sai noor, kolmekümnene kunstikogujast naine. Paljudel kunstnikel on aftersale ehk huvilised annavad ostusoovist hiljem märku hiljem.

TOAFil osalemise eesmärk ei olnud mitte niivõrd tööde müümine kui oma tööde tutvustamine ja kontaktide saamine. Juba praegu on mu tööde vastu tundnud huvi mitmed galeriid, UNESCO, fotomessid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht