Esile kunstiakadeemia, mitte rektori isik

Üliõpilase arvamus

MARKUS MARKS

Astusin kunstiakadeemiasse toote­disaini erialale 2008. aastal, veel Tartu maantee vanasse majja. EKA oli minu esimene ja kindel valik, kuigi olin jõudnud selle teadvustamiseni alles XII klassis. EKAsse tulek tundus mulle kõige loomulikum samm: ka minu vanemad olid lõpetanud omal ajal ERKI ja tegutsevad edukalt loomevaldkonnas.

Bakalaureuseaastad möödusid üsna tootedisaini osakonnakeskselt, sukeldusin eriala õpingutesse ja tudengiellu. Esimene teadlik kokkupuude kunsti­akadeemia institutsionaalse süsteemiga jääb aga magistrantuuri esimesse aastasse, kui mind kutsuti osalema disainiteaduskonna nõukogusse. Parajasti olid käsil arutelud teaduskonna õppekavade muutmise ja võimaliku ühisvastuvõtu üle. Ilmselt pani see kogemus mind mõtlema vastutusele, kõrgkooli toimimisele, arengule ja juhtimisele ning oma rollile selles. Tundsin, et on aeg kaasa rääkida ja anda koolile oma panus. Kandideerisin üliõpilasesindusse. Meil on viieliikmeline esindatus akadeemia nõukogus – kõrgeimas kollegiaalses otsustamiskogus.

N-ö lihtüliõpilasena ei juurel­nud ma kunagi rektori rolli või isiksuseomaduste üle, kuid nüüd, kus pean valimiskogu liikmena oma hääle ühe või teise kandidaadi eest andma, olen võtnud rektorikandidaadid luubi alla ning arutanud endamisi läbi nende tausta, tugevused, nõrkused, lubadused ja esindamisvõime.

Millist rektorit EKA just praegu vajab ja kes neist kõige paremini neid ootusi täidab?

Kunstiakadeemia vajab sisemist rahunemist. Pärast raskeid raputusi ja avalikke võitlusi, veel enne kui kunstiakadeemia kuvandit hakkab mõjutama endise sukavabriku hoone, on meil vaja oma pulsi stabiliseerimiseks aega – sisuliste arutelude ja eneseanalüüsi aega. Kohe päriselt. Oma koha ja rolli tajumine ühiskonnas on oluline, see selgub eneseteadlikkuse kaudu, eluterve eneseteadvus tekib seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi.

Kes rektorikandidaatidest on suuteline looma sisulist arutelu soodustava kollegiaalse keskkonna? Kes suudab ka teiste arvamuse ära kuulata, võtta käsitlemise alla alternatiivsed ideed, on konstruktiivne ja võimeline viima ellu ka kõige progressiivsema kursimuutuse? Kes navigeerib oskuslikult ajalooliste traditsioonide ja praegusaegse ühiskonna ootuste ning vajaduste vahel, et aastatega kogunenud last puutumatult kaasa ei triiviks, vaid täieneks vastavuses ühiskonna arenguga?

Kaks rektorikandidaati Mart Kalm ja Andres Tali jätkavad tõenäoliselt kümne aastaga välja kujunenud juhtimislaadiga, sest on olnud rektori lähikondsed ja ülikoolivalitsuse liikmed.Kolmas kandidaat Ivar Sakk tooks endaga kindlasti kaasa värskema õhu ja mõjuks ergutavalt. Kuigi ta ei ole EKAst (või isegi oma teaduskonnast) väljaspool väga tuntud isik, on tema juhitaval osakonnal igati progressiivne, vaata et kõige populaarsem maine. Ka teiste kõrgkoolide rektorid ei olnud ju ühiskonnas enne ametissevalimist tuntud isikud. Võib-olla on ka kunstiakadeemiale vahelduseks kasulik, kui avalikkuses tuleb esile ennekõike institutsioon, mitte niivõrd selle juht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming