Erootika või porno?

Leonhard Lapin

„Elu 69 – erootika eesti kaasaegses kunstis” Rakvere muuseumis kuni 12. II .Näituse avamisel küsisid mitmed inimesed minult, ka ajakirjanikud ja ametimehed, kes ei kuulu kunstnikkonna siseringi: kus siis algab siin erootika ja lõpeb porno? Ega seda piiri nii kerge eritleda ei olegi. Vastust kunstnike huvides vormides määratlesin erinevuse sedaviisi, et erootiline kunst sisaldab lisaks suguelundite ja pelga suguakti näitamisele lisaks ka mingeid muid kvaliteete, on selleks siis lihvitud või lausa rafineeritud tehnika, seksiga liituvad  muud teemad (sotsiaalsed, poliitilised, psühholoogilised jne) või vaimsed taotlused, nii nagu algselt India ja hiljem Tiibeti tantrismis, kus intensiivse sugueluga muudetakse seksuaalenergia kõrgemaks teadvuseks, et seeläbi virguda.

Aga lõppeks ei keela keegi ka kunstnikul seaduse raamides tegelda puhta pornoga, ainult küsimus on selles, et seda poleks siis mõtet enam kunstina välja pakkuda. Eestiski  on „rahvakunstnikke”, kes lausa rõvedat pornot naivistliku kunstina pakuvad: olen seda laadi kalendreid isegi Kumu raamatupoes müügil näinud! Rakvere näitust kureerinud Teet Veispak on vaieldamatult oma ala suurim asjatundja ning pidanud erootikateemal ka loenguid kõrgkoolides. Lühikese ajaga oli ta teinud suure töö, saades näitusele kokku 32 kunstniku teoseid, seinast seinani, põlvkonnast põlvkonnani,  proffidest amatöörideni, aga ka pornost erootikani. Ka rõkkas näitus tugevalt Eesti meedias, sest oli ju tegemist suurima erootikanäitusega siinmail. Eelmine näitus kunstikoguja Henn Kochi kogust eelmisel sügisel Hausi galeriis, kus oli väljas 80 tööd ja ainult proffidelt, ei leidnud meedias, aga eriti kunstiväljaannetes sugugi nii head vastukaja, ehk vist seepärast, et suur osa teostest pärines 1970. aastaist, mil paljud esitatud teosed ei pääsenud üldse näitustele,  sest neid pidasid vastavad kompartei keskkomitee ametnikud omal ajal pornoks, käies järjekindlalt ka seda teemat näitustel jälgimas ning töid kõrvaldamas. Oleks Hausis mõni veelgi vingem tahapanemine või paljas superriist ekspositsioonis olnud, ehk läinuks siis meedia kõrvad enam kikki, sest ajad on muutunud ja rahvas armastab enam skandaalset jõhkrust kui meelt liigutavat kunsti.

Peab mainima, et mõned Rakvere näituse tööd ka kattusid Hausi omadega. Rakvere näitust peaks kõik erootikahuvilised vaatama: see annab peaaegu täieliku pildi sellest, mida meil viimasel neljal kümnendil on selles vallas saavutatud, kuigi kummalisel kombel on üks oluline autor, eesti naiskunstnike hulgas kõige kauem ja vabameelsemalt erootilist kunsti viljelnud Talvi Johani näituselt välja jäetud. Mõnede eksponeeritud noorte katsetajate kõrval on ta siiski suur meister,  kuigi äärmuslikkuses ületab teda kunstiakadeemia värske prorektor Liina Siib, kes on pildistanud ja filminud karvaseid onaneerivaid noormehi, esitades neid samas vanadele tegijatele iseloomulikus esteetilises kontekstis. On hää meel, et mulle on akadeemiasse tulnud liitlane – erootiline kunstnik, kellesuguseid meie majas tikutulega otsima peab. See teema on eesti kunstikultuurist nõuka ajupesuga justkui välja loputatud, nii et Hausi näituse kataloogis  võisin pateetiliselt küsida, miks ei ole ükski muuseum seni, vabas Eesti riigis, korraldanud ühtki suurejoonelist erootilise kunsti näitust: Kölerist Kiwani … Ja Eestis vohabki porno, tõrjudes erootikat, millega peaasjalikult tegelevad naiste-, kodukultuuri- ja terviseajakirjad. Ka kaanetüdrukuid oleks Vene ajal tsensuur kõrvaldanud.

Arusaamine seksist, pornost ja erootikast, aga ka platoonilisest armastusest (mida nüüd on  asendamas turvaseks) on ajast-aega muutunud ja oleks naiivne arvata, et kõik liigub üha suurema vabaduse suunas. Ma näen lääne ühiskonnas arengutendentsi, mis majandusliku surutise, ökoloogilise terrori, konsensusliku ja laialivalguva demokraatia taandumisel keskvõimu efektiivsuse ees ning veel mitmel uuel põhjusel võib viia ka seksuaalvabaduse taandarengule ja ühel päeval ei näe te enam leheriiulil paljast tissi ega tussi, nagu praegu  ei leia avalikest siseruumidest enam suitsetajaid. Nii lihtsasti saab tehnobiaühiskond oma „pahedest” jagu. Aga samas on ka perversne, kui end alles aasta tagasi tegusa poliitikuna reklaaminud kaunitar Galojan täna end Playboys paljaks koorib, demonstreerides meie poliitikailma madalat läve.

Veispak on näituse kureerimisega hästi hakkama saanud, nagu ka Liina Siib on selle nii oskuslikult kujundanud, et kõik porno viljelejad on ekspositsiooni kõrvalisematesse paikadesse paigutatud ja esile tõusevad ala klassikud: Ado Lill, Tõnis Vint, Lembit Sarapuu, Valeri Vinogradov, Jaan Toomik ja mitmed teised, kel oma teostega on siiski palju rohkem öelda, kui näidata lihtsalt kahe keha füüsilist ja kõrvaltvaatajale ka naeruväärselt mehaanilist liitumist, kõikvõimalikes suurustes munne ja avatuses avatumaid vitte või muid pandavaid  avausi – muid sõnu oleks nende üks ühele näidatud tööriistade kohta siin maitsetu kasutada. Eriliselt nautisin Valeri Vinogradovi peenekoelisi teoseid: suguakte vene maaliklassika taustal. Mööda ei saa minna ka näitusel enam tähelepanu nõudvatest töödest, Seaküla Simsoni peeniste armaadast (tegelikult sotsiaalse värvinguga skulptuurid) ja Raul Rajangu installatsioonistperformance’ist keskse, läbipaistva kirstuga.

Viimase puhul ei saa märkimata jätta,  et läbi kogu inimajaloo on surm ja seks ikka tihedalt seotud olnud: nii lähevad tänased maffiamehed ka pärast mõrvatööd naisi keppima ja seejärel rikkalikule õhtusöögile. Aga ka võim ja seks on justkui ühe munaraku kaksikud: nii on elujõulised diktaatorid tõmmanud läbi hordide kaupa naisi, imperaatorid ja kuningad sigitanud karjade kaupa lapsi; aga mehena närbunud türannid on naiste asemel hakanud võimu ennast seksuaalselt  kuritarvitama, kõike keelama, andunud vägivallale, et asendada sellega jumalikke naudinguid, mida neile oleks võinud pakkuda naise keha. Ka sellele on viiteid näituse töödes, näiteks Ado Lille väikestes sügavtrüki graafikalehtedes, kui viitsitakse tähele panna. Samas on tänapäeva Eestis üha levimas sättumus, kus paari- ja peresuhetes haaravad võimu hoopis naised ja toatuhvlites Isajumal saab asendatud säärsaabastes Vampiirjumalaemaga.  Mees pannakse sigima, lastele ja perele raha teenima ning kui vaeseke on oma töö teinud, juuksed ja suguvõime kaotanud, saadab uhke feminist töösipelga persse, esialgu Valli baari, siis juba prügikasti manu ja sealt otse mullatoidule. Ning leskede hordid elavad isekeskis uhkelt edasi: võimlevad, taidlevad ja reisivad kas või maailma lõppu. Vene sõjaväes nimetati seda, kui mõni sõdur langes täielikult naise meelevalda, üpris selgesõnaliselt – nakrõlsa bizdoi – kattus vituga.

Ja Jüri Ojaver on esitanudki näitusel kaks kanuusuurust naisterahva vulvat – hoiatuseks teile – armuvalus mehed! Veispak on Rakveres korraldanud mitmekesise näituse, mida peaks näitama kõikjal Eesti tähtsamates kultuurikeskustes seoses vabariigi 91. aastapäevaga, sest seksiasendite õpetuses pole positsioon 69 ainus naudinguid pikendav, ka sedasama 91. (mees imeb tagantpoolt  mõnusalt kõveras naise avausi) või isegi 101. (armastuse kolmnurk, kus kahe mehe vahel lamab ilma jalgevaheta näkk – ei liha ega kala asend; aga seda võib asendada ka suur pall) võib paljude teiste seksimängude kõrval proovida, sest majanduskriis jätab nüüd üha kasvavale töötute ja vaesunute armeele võimaluse nautida üksteisega palju odavamaid, aga seda köitvamaid lõbusid. Veispaku näitus avati just õigel ajal – tuult riistadesse!!!