ERMi parim tehing saja aasta jooksul

Piret Õunapuu

Oskar Kallas ostis Johannes Gahlnbäcki suurepärase etnograafilise kogu ERMile vaid 16 000 rublaga, mille eest too sai nädala pärast vaid poolteist naela võid.

Eesti traditsiooniline rahvakultuur elas XIX ja XX sajandi vahetusel läbi suuri muudatusi. Moderniseerumine tõi kaasa vana elamisviisi tavade kiire hääbumise. Varasemat kunstipärast vanavara kogusid ja ostsid eelkõige huvilised väljastpoolt Eestit ning nii rändas vanem ja väärtuslikum osa meie rahvakunstist piiri taha. Nende erilisteks lemmikpaikadeks kujunesid Saaremaa ja Setumaa.

Lugusid varasematest korjajatest oli kuulda just Saaremaalt. Sellel oli palju põhjusi. Eelkõige muidugi juba 1865. aastal Kuressaares asutatud Saaremaa Uurimise Selts ehk Verein zur Kunde Oesels, mille tegevus oli laialt tuntud ja mis innustas ka ärksamaid Saaremaa noori. Seltsi tegevuse tulemusena pandi alus ka praeguse Saaremaa muuseumi kogudele. Huvi üheks põhjuseks oli kindlasti just Saaremaa rahvariiete mitmekesisus ja omapära ning puust tarberiistade suurejooneline dekoor. Ka olid rahvariided Saaremaal mandriga võrreldes tunduvalt kauem kasutusel. Olulisemad vanavarakorjajad Saaremaal enne Eesti Rahva Muuseumi olid Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskooli raamatu­koguhoidja ja õppejõud, Saaremaalt pärit Püha kiriku pastori poeg Johannes Leopold Gahlnbäck ja dr Aladar Ban Ungarist. Too viis oma korjanduse nii Soome, Venemaale kui Ungarisse.

Johannes Leopold Gahlnbäck oli aga see mees, kellega aastaid hiljem õnnestus ERMil sõlmida oma läbi aegade parim tehing. Nüüd siis tehingu tegijast ka veidi pikemalt, sest kindlasti on see mees väärt rohkemat teadmist, kui eesti rahval temast praegu on.

Johannes Leopold Gahlnbäck sündis 21. X 1855 Püha kiriku õpetaja Heinrich Eduard Gahlnbäcki pojana. Heinrich Gahlnbäck oli ärksa vaimuga ja rahva hariduse eest seisev Tartu ülikooli teoloogina lõpetanud kirikuõpetaja. Tema eestvedamisel loodi Kaarma õpetajate seminar, mille põhikirja ta ise välja töötas ja kulud maanõunike kolleegiumile sokutas. Rahva seas oli ta armastatud ja lugupeetud. Johannese huvi etnograafiliste esemete vastu, mida võib paljuski nimetada ka kohalikuks tarbekunstiks, pärines kindlasti maarahvasõbralikust kodust.

Johannes Leopold (1855–1934) õppis Kuressaare gümnaasiumis ja Riia polütehnikumis, seejärel Peterburi kunstide akadeemias. Vahepealse aasta osales ta Vene-Türgi sõjas, teda autasustati Püha Georgi IV järgu ordeniga. Akadeemia lõpetas ta 1879. aastal klassikalise kunstniku III järguga arhitektuuri alal.

Järgmised paar aastat reisis Gahln­bäck, nagu tol ajal algajatele kunstiinimestele kohane, paar aastat mööda Euroopat. Tagasi Peterburis, asus ta 1881. aastal tööle Stieglitzi kunstikooli, esialgu vanema raamatukoguhoidjana, järgmisest aastast oli ta aga ka juba õppejõud ning vaselõikekabineti juhataja.

Põhiliseks kireks Stieglitzi koolis jäi Gahlbäckile siiski raamatukogu komplekteerimine. Ta eesmärk oli koostada võimalikult täiuslik tarbekunstialane õpperaamatukogu. Tänu tema tegevusele kasvasid raamatukogu fondid kiiresti. Kogunes aukartustäratav valik kirjandust kunstiajaloo, arhitektuuri, tarbekunsti eri valdkondade jne kohta. Palju osteti Euroopast kalleid väljaandeid oksjonitelt Pariisis, Londonis jm. Lisaks kujundas ta raamatukogu juurde ka kunstikogud, mis sisaldasid joonistusi, gravüüre, litograafiaid jm paljudelt vene ja Lääne-Euroopa kunstnikelt. Üks kooli lõpetanu oli spetsialiseerunud oksjonitelt antikvaarsete teoste – gravüüride ja raamatute ostmisele. See, mida raamatukogus vähe leidus, oli filosoofia, kultuuriajalugu jt humanitaarteadused – Johannesele meeldisid rohkem konkreetsed asjad kui abstraktsed mõtted. Kindlasti ei olnud ta filosoofi tüüpi inimene, vaid kirglik tegutseja.

Stieglitzi kunstikool ja selle raamatukogu ei olnud tema ainus tegevusvaldkond. Õppinud siiski arhitektiks, projekteeris ta mitmeid maju Peterburi ja selle ümbrusesse. Osa neist seisab püsti tänase päevani, osa on aga läinud kõige kaduva teed nagu näiteks Peter Carl Fabergé suvila, üks tema stiilipuhtamaid saavutusi. Teine suund oli tarbekunst, mille vallas ta kujundas eelkõige portselani oma sõbra ja naabri Fabergé vabriku toodangu tarvis.

Eesti ja eriti Saaremaaga jäi teda kogu eluks siduma huvi vanavara vastu. Ta käis korduvalt kodusaarel, aga ka Hiiumaal, Kihnus ning Lääne-Eestis, kus kogus hulgaliselt esemeid. Kas ta ka Ruhnus ise käis või mitte, on küsitav. Tema kogus on Ruhnult pärit esemeid, aga ta võis need saada ka ruhnulaste kaudu, kes tihti Saaremaal käisid. Püha kiriku pastori pojana oli tal lihtsam kohaliku rahvaga kontakti saada ja teda usaldati. Samuti oskas ta ka niivõrd palju eesti keelt, et ennast ja oma soove inimestele arusaadavaks teha. Tema esemekogu sisaldas umbes 7000 eset. Oma kogust korraldas ta ka näitusi nii Peterburis kui Riias. Vene etnograafiamuuseum lähetas ta ka otseselt stipendiaadina muuseumile esemeid koguma.

Möödunud sajandi algusaastatel muutusid majanduslikud võimalused. Johannes Gahlnbäckil oli kahest abielust vaja üles kasvatada seitse last. Järjest raskemates oludes oli ta sunnitud loobu­ma ka osast oma etnograafiliste esemete kollektsioonist. Tema kogu vastu oli juba huvi tundnud Kristjan Raud Tallinnast, aga sellele oli Gahlnbäck vastanud, et kui ta peakski kunagi midagi müüma, siis ainult Eesti Rahva Muuseumile Tartus. Küll müüs ta mitmel korral oma erakogu esemeid Vene etnograafiamuuseumile ja lõpuks siis ka ERMile.

Sellest kujuneski ERMi parim tehing läbi aegade. Nii annab muuseumi juhatuse 1918. aasta 8. aprilli koosoleku protokoll teada: „Osteti üksikute juhatuse liikmete nõusolemisel arhitekt J. Gahln­bäckilt Peetrilinnast suurem kogu eesti ornamentikast (umb. 1730 numbrit) 16 000 rubla eest Museumile omanduseks. Tähendatud kogu käis Peetrilinna ligidal Lewashowos vaatamas ja kauplemas Dr. Oskar Kallas. Esialgne nõudmine oli 45 000 Soome marka. Pika kauplemise järel enne kirjateel pärast suusõnal lepiti viimaks 16 000 rbl pääle kokku.” Oskar Kallase sõnade järgi oli kauplemine kestnud ligi 24 tundi jutti. Nad olid ju mõlemad saarlased ja naabrimehed selles mõttes, et kui Johannes oli Püha koguduse pastori poeg, siis Oskar oli Kaarma koguduse köstri poeg. Peale selle olid Johannes ja Oskari vanem vend Rudolf Kuressaare gümnaasiumis klassivennad. Kauba kinnituseks oli Kallas lubanud Gahlnbäckile ka ühe tinakannu ERMi kogudest ja eluaegse prii pääsu muuseumisse.

Kuna Levašovos kogu hoidmine oli riskantne ja ka äratoomine Vene raudteel raske, siis sõitis Kallas edasi Helsingisse. Seal oli Kansallismuseo valitsus valmis kogu esialgu hoiule võtma. Keeruliste olude tõttu ei olnud võimalik kogu Eestisse tuua ja Peterburis õppiv üliõpilane Mihkel Luht saatis esemed Kallase suuniste järgi Helsingisse. Hiljem, juba Eesti Vabariigi saadikuna Soomes, korraldas Oskar Kallas neist näituse. Väljapanek kujunes väga populaarseks, leidis positiivset kajastamist ajakirjanduses ja aitas kaasa noore Eesti Vabariigi tutvustamisele Soomes.

Miks see tehing oli siis Eesti Rahva Muuseumile eriti soodus? Muuseum lõikas selle tehingu pealt kasu lausa mitut moodi. Esiteks oli selle tehingu tulemus väga ebasoodus Johannes Gahlnbäckile, sest tol ajal muutus raha väärtus nii kiiresti, et tema sai tehingu tulemusena nädala pärast vaid poolteist naela võid. Seevastu lubatud priipääset ERMi kasutas ta usinasti ja külastas muuseumi mitmeid kordi Eesti Vabariigi ajal Raadil. Ka oli tolleaegne direktor Ferdinand Linnus sunnitud talle andma Oskar Kallase lubatud tinakannu, et Gahlnbäckilt kätte saada tema esemete kataloogi. Viimasega on aga selline kurb lugu, et seda ei ole enam ei ERMi ega ka mitte Eesti kirjandusmuuseumi arhiivides. Muuseumis on aga tallel 1728 Gahlnbäckilt ostetud eset, mis kõik pärinevad ajast, mil muuseumi polnud veel asutatud.

Eesti Rahva Muuseum seevastu peab Gahlnbäckist vägagi lugu ja hindab tema panust meie rahvakultuuri säilitamisse. Üht osa sellest suurepärasest kogust on praegu näha ERMi näitusel, kus saab ülevaate ka Johannes Gahlnbäcki paljudest muudest tegevusvaldkondadest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming