Elus sepakunst

Heili Sõrmus

Sepakunsti näitus „Ferri canes” Dominiiklaste kloostri Mauritiuse instituudis (Müürivahe 33) kuni 30. VII kella 11–16.30.        Jumala koerte katuse all eksponeerivad oma loomingut „raua koerad”, noored metallikunstnikud Nils Hint, Hans-Otto Ojaste, Urmas Lüüs, Fred Truus ja Jan Väster. Kunstnikud tõestavad, et sepis võib olla midagi palju enamat kui ahjukomplekt. Näitusel „Ferri canes” („Raua koerad”) saab vaadata rauda kaasaegse kunsti teenistuses.       

Väljapaneku teevad nauditavaks tööde põnevad lõikumispunktid ning teoste mitmetasandilisus. Peamisteks märksõnadeks on mikro- ja makromaailma süsteemid, loodus ja liikumine. Urmas Lüüsi üksteisest väljakasvavate ja üha suurenevate mahtudega teos mõjub kui konstruktivistlik skulptuur. Tahukate pinnale on kunstnik graveerinud nelja suurlinna transpordiskeemid. Nii teose kasvavad mahud kui transpordiskeemid viitavad süsteemsusele, kasvamisele, arenemisele ning liikumisele. Liikumise efekti rõhutavad taiese jalgu meenutavad osised. Jääb veidi kõhe mulje, justkui võiks töö kontrolli alt väljuda: kas siis üha suuremaks kasvada või omal käel näituseruumist lahkuda. Teose kõik detailid  on koondatud tähenduslikuks tervikuks, niisiis pole juhuslik ka töö roostetanud pind: kunstnik leiab, et linnade areng ning rooste levik on sarnased nii oma olemuse kui visuaalse efekti poolest. Samasuguse roostetanud pinnaga on ka Urmas Lüüsi teine, kooriklooma meenutav taies. Eksponeerimise eesmärgil on loom küll seinale aheldatud, kuid antud juhul on kunstnik silmas pidanud liikumise, justkui elus olemise momenti: teose lüliline ülesehitus annab  sellele plastilisuse ning teatava loomalikkuse.    

 Liikumise niiti pidi seostub eelnevate teostega Nils Hindi ja Rainer Kaasik-Aaslavi töö „Kratt”, näituse ainus pealkirjastatud teos.  Animatsiooni peategelane Kratt on abstraktne skulptuur, Veljo Tormise teose „Raua needmine” interpretatsioon. „Kratt” on paar aastat vanem kui tema liikumisi kajastav animatsioon. Animatsioon on andnud „Kratile” uue elu: raske ja jõuline skulptuur liigub kergelt ja kiirelt, samas naljakalt ja hektiliselt mööda mereranda. Kord on ta tugevam, kord hääbuv ja õhkõrn. „Kratt” pole ainus liikuv, muutuv element antud animatsioonis. Lisaks skulptuuri  liikumisele näeb vaataja ka keskkonna muutumist päeva jooksul: justkui mitte millestki joonistub ühel hetkel välja silmapiir, meri ja taamal olev mets. Jääb mulje, nagu oleks mängus ka üks teine kunstnik, nimelt see, kes joonistab metsa ja mere, maa ja taeva. Niisugune muutumine annab teosele teatava religioosse varjundi. Animatsioon jätab erinevate kunstižanrite mulje. Kohati mõjub animatsioon kui visandlikult ja kergelt joonistatud söejoonistus,  mis paelub oma maitseka, napi ja karge kujundikeelega. Mõne hetke pärast asendub minimalistlik pilt lopsakama, pastoosselt maalitud teose muljega. Projektsioon on lastud paesele kiviseinale, mis annab oma struktuuri ja värvivarjunditega teosele väga maalilise efekti. Animatsiooni abil on väga erinevad visuaalsed efektid dünaamiliselt ja nõtkelt seotud nauditavaks tervikuks.  

Omalaadse paari loovad näitusel Jan Västeri ja Hans-Otto Ojaste tugeva karakteriga abstraktsed teosed. Kui Jan Västeri taies oleks eksponeeritud eraldiseisvana, oleks see arvatavasti jätnud vaataja suhteliselt nõutuks ja  relvituks. Jan Västeri kruvidega kuup on täiesti suletud vorm, mis ei anna vaatajale mingit niidiotsa. Teose tummus ja introvertsus mõjuvad suisa jonnakalt. Hans-Otto Ojaste töö seevastu on justkui agressiooni kehastus: uppilöödud kuubile vastanduvad sellest välja turritavad pikad ogad. Elektrilisest energiast on isegi kuubi pind murenema löönud. Kahe kunstniku teosed loovad niisiis lahutamatu terviku. Üks on pluss ja teine miinus: täielikule vaikimisele  ja sissepoolepööratusele vastandub karje. Teosed viivad paratamatult mõtte psühholoogiale: Hans-Otto Ojaste töö on justkui illustratsioon sellele, mis juhtub siis, kui tundeid Jan Västeri kinnikruvitud kuubi kombel eneses hoida. Varem või hiljem toimub plahvatus.

Mikro- ja makromaailma üle arutlevad Hans-Otto Ojaste ja Fred Truusi teosed, mida võib samas käsitleda kui pilkupüüdvaid abstraktseid taieseid. Hans-Otto Ojaste reljeefsed ovaalid kujutavad endast kunstniku suurendatud sõrmejälgi. Sõrmejäljed mõjuvad ühtaegu neutraalselt ja väga isiklikult. Kunstniku enda mõtted käivad teistsugust rada. Hans-Otto Ojaste väitel inspireeris teda asjaolu, et väikeste  objektide puhul võivad nende eripära ja kordumatus meile tabamatuks jääda, olgu selleks siis sõrmejäljed või kiili tiivad. Ideeliselt lähedane on Fred Truusi heksagoonidest koosnev teos. Meekärje struktuuriga töö on seotud teooriaga, et ka universum koosneb meekärjele sarnasest struktuurist. Sarnaselt Urmas Lüüsi tahukatest koosnevale teosele tundub Fred Truusi töö kasvava organismina, mis sirutab oma osi mööda seina. Õigupoolest mõjuvad kõik näitusel eksponeeritud tööd elusa ning kõnetavana. Kahtlemata alustavad nad vaatajaga dialoogi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht