Eluratas sai lõpuks suverehvid alla

Siram

JASPER ZOOVA multimeediaetendus „Reis ma ei tea kuhu” Pärnu Kunstnike Maja hoovis 18. ja 19. VII .      Alustuseks tekkis küsimus, kuidas määratleda etenduse autorsust, sest flaieril olid kõigi osalejate nimed toodud võrdsena ühes reas. Ja Zoova lavastamisviis oli ka kõike muud kui  autoritaarne, kaasautorid võisid põhimõtteliselt teha, mida tahtsid. Kuid kogu idee, raamistik ning algatus on siiski Zoova oma, seega ei ole vahest väga ebaõiglane omistada põhiautori au just temale. „Reis ma ei tea kuhu” on kunstiline muinasjutt, mis on senimaani eksisteerinud graafiliste lehtede sarja ning animatsiooni kujul. Peategelane on Narr, kelle ümbert on kuningas ja õukond kuhugi ära kadunud.

Võib-olla tegi ta liiga lolli nalja ning lasti seetõttu lahti. Nii ongi ta sattunud sotsiaalsesse tühimikku, absurdsesse kõrbe, kus meile tuttava reaalsuse rudimendid kohtuvad mingi teise tegelikkuse loogikaga.

Muinasjutu graafilise variandiga võrreldes on etendus lihtsustatud. Esmalt süžee poolest: siin pole pimedate laste linna, puldiga juhitavaid mägesid, miraažidele osutavaid viitasid ega valgusest ehitatud teid. Olgem ausad,  lisaks kunstilisele ponnistusele nõudnuks selle kõige lavastamine ka mitu korda suuremat eelarvet. Väike lihtsustus on ka loo moraali osas. Kui tasapinnaline „Reis…” ei anna hinnanguid ega otsi süüdlasi, siis etenduses on toodud sisse paha tegelane Miilits (Elmar Trink). Miilits on see, kes seob pommi Narri jala külge, suunab (enamasti küll tulemusetult) tegelaste liikumist ning vilistab kurjalt õigusrikkumiste  peale. Zoova on kogu oma kunstnikutee ammutanud lapsepõlvemälestustest kujundeid, mis on sündinud nõukogude massimeedia ikoonidest. Miilits on üks neist, nagu ka Pioneer (Ena Kõrv), kes küpsetas rõdul reipalt vahvleid ning jagas neid pealtvaatajatele. Zoova ise oli siis aheldatud Narr, kelle ainsaks tegevuseks oli ratta edasi-tagasi veeretamine.

Sellest piisas, sest eluratas võtab makrotasandil  ümaralt kokku kogu mikrotasandi detailirohke siblimise. Sansaara jääb sansaaraks, millega tahes sa seda ka ei sisustaks. Sama motiiv kordus ka videos (mida miksis Janno Bergmann), kus kordusid veerevad rattad vaheldumisi otsepildiga etendusest ning kaadritega „Reisi…” multifilmi-versioonist. Üks oluline tegelane, nimelt Kuldmees (Andrus Joonas), istus kogu aja puu otsas ning vilistas linnu kombel. Tema näis esindavat loodusjõudusid,  mis on inimliku kannatuse suhtes, meediaheiastustest rääkimata, ülimuslikud. Loodusjõud mõjutab inimtegevust oma vääramatul, rahulikul ning neutraalsel moel ja võib teinekord appigi tulla – teisel etenduspäeval tüdis Kuldmees õunapuuvõras sädistamisest, saatis Narri sinna end asendama ja hakkas ise ratast veeretama. Erinevalt vaevlevast Narrist tegi ta seda lustakalt ja kutsus Miilitsagi oma mängu kaasa mängima. 

Nagu ilmselt kirjeldusestki aru saada, ei pakutud publikule haaravat lugu ega efektset action’it, tegemist oli seisundi-performance’iga. Seda kinnitas ka Narri seinale kirjutatud grafiti, mis väitis, et elu on unenägu, unenägu omakorda on illusioon (kuid ka vabadus), ja samuti, et miilits on küll loll, aga teiselt poolt vaadates hoopis ingel. Kaitseingel ilmselt siis. Selliste seisunditükkide riskiks on võimalik laialivalgumine, „Reisi…” hoidis aga koos  meditatiivselt elegantne muusikaline raamistik, mida produtseerisid Martin Pedanik, Ello Upan ja Raul Keller. Publik polnud ootuspäraselt suurearvuline, kuid jälgis mõlemal päeval toimuvat tähelepanu ja huviga. Kontseptsioon töötas, seisundiga mindi kaasa ega nõutud midagi muud kui seda, mida pakuti: reisi ma ei tea kuhu. Paar rullnoksemat laadi pealtvaatajat võtsid väidet, et elu on unenägu, väga tõsiselt ja uinusid juba  esimestel minutitel, mis oli suurepärane alternatiiv tõenäolisematele reaktsioonidele nagu etenduse häirimine või lahkumine.

Laupäevase etenduse lõpus selgus, et autori teadmata oli kaasatud ka valgustaja: samal hetkel, kui lugu lõppes, keeras keegi päikese kinni ja vihmakraanid lahti. Suvise massimeedia kultuurikülgi jälgides võib jääda mulje, et meil ei toimugi muud kui pateetilised megafestivalid ja kuulsuste kulgemised  manalateele. Tegelikkust kirgastab nüanssidega hulk selletaolisi kammerlikke etendusi, näitusi jne, mis annavad võimaluse kogeda midagi värskendavat ning vahetut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming