Elu võimalikkusest pärast surma

Andreas Trossek

Dénes Farkasiga vestleb Andreas Trossek.        FOTO: PIIA RUBER Andreas Trossek: Sinu praeguse isikunäituse pealkirja lõpuosa ei jäta vaataja fantaasiale just palju ruumi: mäng on läbi. Ka Hobusepea galerii pressiteates räägid, et tegemist on neli-viis aastat tagasi alustatud seeria lõpuleviimisega. Ning galeriisse sisse astuv külastaja ei kohta esimese „atraktsioonina” mitte valgesse kuupi ja selle pühitsevasse prožektorivalgusesse asetatud kunstiteost, vaid hoopis üht tiražeeritud odavtrükist, sinu kataloogi, mille lehitsemisel rullub lahti vaata et kõige  tugevam kontseptuaalne sari, mis Eestis viimastel aastatel üldse teostatud on. Mida selline žest tähendab? Kas see näitus on vaid ühe etapi vahekokkuvõte või oled sa endale ise justkui prooviks ühe kunstnikunekroloogi kirjutanud?      Dénes Farkas: Kokkuvõte on see näitus kindlasti.  Kui aus olla, olen ka oma kunstnikukarjääri lõpetamise peale mõelnud. Viimasel ajal on tundunud, et kunstitegemine praegusel kujul on vastutustundetu tegevus mitmes mõttes. Kunstnikuna eksisteerimine on praktiliselt niigi võimatu, kuna selleks ja muidu elamiseks vajaliku materiaalse baasi tootmine nõuab vahest mõttetult suuri pingutusi. Enne ja/või pärast tööpäeva ning vabadel päevadel teistest kohustustest väsinuna ateljees uusi ideid välja mõelda üritades jõuan järjest tihedamini küsimuseni, et mida ma siin teen ja kas see tegevus on tõesti tähtsam näiteks oma lapsega koosolemisest. Iga-aastaste näituseruumide otsimiste, taotlemiste ja rahakerjamiste ning sellega kaasneva – vahest suhteliselt alandavana tunduvate – tõendamiste asemel loodaks kuidagi mõistlikumalt oma aega sisustada. Kunstniku ja kunsti positsioon on mitmelt poolt nii maha mängitud, et lõpuks kedagi ei huvita ka, mis see on, millega me tegeleme. „Kaasaegne kunst” on muutunud sõimusõnaks ja kunstiga tegelemine näib parimal juhul naeruväärne, kuid üldiselt  lihtsalt ärritav. Sellises situatsioonis ei näe mina suurt võimalust enda sõnumiga oma väiksest ringist välja jõuda.     

Andreas Trossek: Kas ma olen kogu asjast valesti aru saanud, kui ütlen, et oled selles lõpetatavas seerias vaadelnud n-ö inimtekkelisi  sotsiaalseid struktuure selles mõttes, et sind huvitab, „milles on mängu mõte”? Küsimus „kes võidab?” sind seevastu ilmselgelt ei huvita, sest enamik agente näib sinu vaadeldavas süsteemis olevat immanentselt kaotajapositsioonis. Või kuidas sa niisugust lõtva kriitikudiagnoosi kommenteeriksid?

Dénes Farkas: Mina arvan, et sinu diagnoos on väga täpne.       

Vormistuslik küsimus, millest ei saa üle ega ümber: kuidas sa jõudsid oma nn pabermaketi kujundini? Maketid ja mudelid, valemid ja võrrandid on selles mõttes ideaalsed sümbolid, et need ei ole peaaegu mitte kunagi „asi iseeneses”, vaid need viitavad alati mingitele üldisematele seaduspäradele, kas tehislikele, s.t inimmõistuse konstrueeritud abstraktsioonidele või siis loodusseadustele. Less is more, seda küll, aga edasi? Maketid hakkasid mind huvitama juba lapsepõlves. Ilmselt olid Tallinna vanalinna majade maketid esimesed, mis ma kokku panin. Hiljem tahtsin õppida sisearhitektuuri, sisseastumiseksamiteks  valmistudes tootsin paberist enda välja mõeldud mööbli makette. Mõned aastat tagasi aga jõudsin kunstnikuna punktini, kus ei suutnud enam edasi liikuda, ja võtsin taas maketid kasutusele. Aga maketid on ainult vaheetapp. Oluline on nende pildistamisega saavutatud tulemus, kus pilt ise ei ole ka lõpptulemus. Foto kaudu viitamine maketile, mis omakorda viitab millegi muule, on selles protsessis mind väga palju huvitanud.       

Ma ei ole kunagi näitusesaalides Dénes Farkasi tööde vaatlemisel pääsenud teatud puhtvormilisest esteetika küsimusest, nii  et võib-olla on parem see küsimus siinkohal otse näkku ära küsida: kuidas sa seda teed, et su nn pabermaketi fotod niivõrd lõpuni viimistletud välja näevad? Kas sind ei ole veel mõni kunstnik-kolleeg tagaselja süüdistanud hästi kaubastatava välimusega kvaliteetse buržuaakunsti tootmises? Kuidas on näinud välja selle seeria tehniline teostamispool, kui see just ärisaladus ei ole?

Kuidas ma seda teen, ei tea. Ilmselt on see  oskus päritud mingil määral vanematelt ja ka õpingute käigus täiendatud. Ma ei tea, mida minust tagaselja räägitakse, kuid olen kindel, et kõigile selline lähenemine ei istu, ja võimalik, et osa see ka häirib. „Hästi kaubastatavus” on muidugi naljakas väljend, kui võtame arvesse, et peale Eesti Kunstimuuseumi pole keegi ühtegi tööd minult ära ostnud. Tehniliselt on asi väga lihtne. Teen kõik ise ja osaliselt on töid seni rahastanud kultuurkapital.     

Ma tahan, et sõnastaksid veel kord kuidagi selle oma „mudelifetišismi”, küsin seetõttu võimalikult provokatiivselt: kas väikeste mudelitega mängimine ei ole mitte maailma avastavate väikelaste pärusmaa?

Selles ei näe ma midagi halba. Tunnengi ennast maailma avastava väikelapsena. Eesti kunstiakadeemia õppejõuna töötades pidin paar aastat tagasi avastama, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi. Pärast töökohalt lahkumist  hakkasingi uurima endisest palju konkreetsemalt mind huvitavaid küsimusi. Tunnen, et väga kaugele ei ole ma veel kahjuks siiani jõudnud.   

Millised siiski oleksid need küsimused konkreetsemalt, mille ümber oled selle maketimaailma modelleerinud? Oled käsitlenud temaatiliselt erinevaid valdkondi, alates demokraatiast („Vox Populi, Vox Dei”) ning distsipliinist ja/või karistusest („Liberal Solution”) kuni postmodernismijärgse teooria ummikseisuni („Post Discursum”) – või vähemalt nõnda on meeldinud  mulle neid pilte tõlgendada. Samas löövad mitmed kompositsioonid ainuüksi oma slapstick-stiilis puändi tõttu, näiteks töö pealkirjaga „Enne veel kui takso peatus, jõudis K tagaistmelt küsida, et mis siis saab, kui „Tuvikesi” enam ei näidata”, kus näeme sellest teleseriaalist tuttava tühja diivani maketti ja mõistame, et siis saabki olema just nii – tühi diivan, lahkunud inimesed, „lumesadu” signaalita jäänud teleekraanil. 

Sinu tõlgendus on taas täpne, kuid ma ise nimetatud valdkondi nii väga erinevatena ei käsitleks. Oleme õnnelikud, et suutsime paarkümmend aastat tagasi vabaneda diktatuurist, ja oleme õppinud jumaldama praegust demokraatlikuks kutsutud süsteemi. Midagi on aga justkui valesti. Haridussüsteem keskendub üldjuhul keskpäraste, kuid ustavate kodanike kasvatamisele. Kui keegi ei suuda sammu pidada, siis on nende jaoks välja mõeldud  karistused ehk viisid, kuidas selliseid inimesi mõneks ajaks nähtamatuks teha. Seadused tagavad, et suurem osa valijatest oleksid vait, teeksid tööd ja tunneksid ennast õnnelikuna – ühtlasi nende endi valitud esindajaid riigi juhatuses hästi ära elatades. Kellelgi ei ole aega ega energiat midagi muuta. Kõik on enam-vähem igavalt paigas.       

Esitan sama küsimuse teistmoodi: mis on selle seeria käivitanud – kas mõne sotsiaalse superstruktuuri foucault’lik lahtilammutamise iha või siis vastupidi, konkreetne, sulle kuidagi tähenduslik situatsioon igapäevaelust? 

Mõlemad on mingil määral õiged. Mitme sündmuse samaaegne toimumine viis mind kriitilisema lähenemise poole. Kunstiakadeemia fotoosakonnas töötamise ajal kohtusin konkreetsemalt inimestega ja ideedega, mis suunasid uuemate väljunditeni. Õppejõuna tutvusin ka haridussüsteemiga lähemalt. Samal ajal sündis mul tütar, kelle kõrval pidin juba esimestel päevadel kohtuma ühiskonda sobitumiseks ette nähtud idiootsustega.       

Ilmselt tingib selle küsimuse paratamatult mu kunstiajaloolase haridus, mistõttu olen harjunud asju rühmitama tüpoloogiliste  sarnasuste alusel. Tegelikult ei ole sa ju oma 2006. aastal alustatud maketisarja kusagil päriselt tervikuna veel näidanudki. Üleüldse, maailmas, mis oleks „ideaalnetotaalne”, nagu oli sinu ja Neeme Külma ühisnäituse pealkiri Tallinna Linnagaleriis 2007. aastal, tuleks ju eksponeerida kogu seeria selle terviklikus lahenduses ja eri formaatides – alates polaroidfotodest (näiteks isikunäitusel „How The Fuck Are You Tonight  ehk kuidas sul siis täna läheb?” 2009. aastal Tallinna Linnagaleriis) kuni mitmel pool eksponeeritud valguskastideni, A4-lendlehtedest kataloogini?       

Selles mõttes ei ole ma oma asju tervikuna näidanud kunagi ega arva, et neid kunagi näitangi. Mingil määral on seekordne väljapanek ikkagi sellesama tervikuna mõeldud, kuna mu raamat (mida ma ise ei tahaks tegelikult kataloogiks nimetada) sisaldab suurt osa seniste projektide sõnumist.       

Oled juba korduvalt maininud teatavat jõuetusetunnet seoses oma kunstnikupraktikaga, samas on sinu töid juba omandanud Eesti Kunstimuuseum, mis peaks seadma etaloni siinsele erasektorile, rääkimata siis kultuuriajakirjanike kiibitsemisest. Samuti oled viimastel aastatel osalenud mitmel märkimisväärsel kuraatorinäitusel, mida on ka Eesti pressis kajastatud (tõsi, niivõrdkuivõrd seda „lugejahuviga” manipuleeriv peavoolumeedia võimaldab). Naljaga pooleks võiks koguni öelda, et ühel rahvusvahelise mastaabiga kuraatoril oleks raske leida Dénes Farkasi portfooliost teost, mida ei annaks rakendada mõne aktuaalse, kultuurilis  poliitiliselt terava või ühiskonnakriitilise näitusekontseptsiooni teenistusse. Kas siin viimaks ei peitu üks diametraalne vastuolu?       

Arvan, et erasektorit iseenesest väga ei huvita Eesti Kunstimuuseum ja tema ostud. Tundub, et ostuvõimelistel inimestel tõuseb pulss ainult hästi laagerdunud ning klassikaliste reeglite järgi vastuvõetava kunsti omandamise võimalusel ning kindlasti mitte mõtlema panevate tööde puhul. Ja mida nad minu töödega  peale hakkaksid? Kultuuriajakirjanikke huvitasin ma seni, kuni nad avastasid, et ma polegi pesuehtne ungarlane, kes mingil eksootilisel põhjusel otsustas Eestis kunstnikuks hakata. Kollane ajakirjandus nägi minu värvipimeduses ühe artikli jagu sensatsiooni (ning ei, ma ei näe kõike ainult musta ja valgena). Aga selleks, et jõuaksin rahvusvahelise mastaabiga kuraatorini, peaksin ise ka rohkem vaeva nägema, kuid juba eelmainitud põhjustel ei ole mul selleks  olnud aega ega energiat.     

Su töödest ei ole palju kirjutatud, samas on su portfoolio ka piisavalt krüptiline,  et peletada eemale „panniga pähe” stiilis kirjutavaid kriitikuid. Kõik need kvaasitsitaatide või parafraasidena mõjuvad teosepealkirjad, ilmselt paratamatud siseringinaljad jne. Või vaidled vastu ja arvad, et su tööd on vägagi ligipääsetavad tavapubliku seisukohast?       

Ise olen muidugi lootnud, et mu tööd on siseringinaljadest midagi enamat, et suudan jõuda sellest ringist kaugemale. Kahjuks pole ma siiani selle eesmärgi saavutamisele isegi lähedale jõudnud. Tundub, nagu ujuksin vastuvoolu. Raske on aga eeldada süvenemist nii-öelda kontseptuaalsesse kunstiprojekti olukorras, kus haridus- ja kultuurijuhid keskenduvad  reaalainete ning rahvuskultuuri reklaamimisele, riigijuhtidele meeldib eelkõige kodanike sõjaväelistest kohustustest rääkida ning kunstiga tegeleb kõige kõrgemal tasemel riigis kaitseministeerium.       

Niisiis, juhindudes näituse pealkirjast, et let’s play ehk mängime veel natuke, kuigi mäng on läbi?

Jah, miks mitte … ehk „Kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi”, nagu oli ühe Kubricku filmi pealkiri.

Üles kirjutanud A. T.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming