Elu vikerkaarel

Rebeka Põldsam

Anna-Stina Treumundi näitus „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. IV.      Näituse pealkiri on Miranda July filmi pealkirja „Mina ja sina ja kõik, keda me teame” (2005) parafraas, mis viitab sellele, et lõpuks on kõik tegelased omavahel seotud, kuigi nad ise seda ei tea. Treumund viitab fraasiga „kõigiga, keda me ei tea”, et arvatavasti me ei tea küllalt paljude lesbide kapisolekust.

Anna-Stina Treumundi teine isikunäitus, mis on muuhulgas tema magistritöö, uurib lesbilise naise partnereid, suhteid perekonnaga  ja mida tähendab olla naine. Näitusel on avatud ka transidentiteet. Rohkem kui kümme aastat pärast Kai Kaljo „Luuserit” (1997), mis räägib ema juures elava keskikka suubuva naiskunstniku positsiooni alaväärsusest, on Treumund pannud välja videoinstallatsiooni „Printsessi päevikud” (2008), kus lahkab noore (antud juhul lesbilise) kunstniku ühiskonna ja ilmselt ka vanematepoolset eduka elusoorituse ootuse survet. „Printsessi päevikutes”  seisab noor kunstnik nurgas, seljaga vaataja poole, ning kordab endale nagu pahandust teinud laps: „Pean olema edukas. Pean saama vähemalt ühe lapse. Pean osalema vähemalt neljal näitusel aastas”.

Näituse saatetekst viitab (mingisuguse impersonaalse) ühiskonna stampnägemusele lesbist kui kibestunud mehelikust naisest. Näitusel esitatakse lesbisid hoopis seksuaalselt emantsipeerunud naistena: kunstnik tahab, et  fotod oleksid erutavad ka heteromehele, kuigi ei allu stereotüüpsele heterofantaasiale lesbidest. Sellise positsiooni võtmine on tegelikult problemaatiline, sest miks on lesbikunstnikul üldse vaja erutada heteromeest, mitte heteronaist või, hoolimata sellest, et seks müüb, miks peaks mitteheteroseksuaalse inimese fotoga tõestama impersonaalsele massile, et pildistatud isik on ihaldusväärne? Seda enam, et näituse piltidega on vaadeldud peamiselt  identiteete, kusjuures väga tundlikult, poeetiliselt ja teravmeelselt. Seda enam mõjub ihale mängimine kuidagi heteronormatiivsuse lõksu langemisena.

Näituse võtmetöö „Kukil” oli varem väljas 2009. aasta lõpus Austria kultuuriministeeriumis ja 2010. aasta algul EKA maja lõpupeol. Foto on muuseas kunstniku autoportree: samasugust formaati on Treumund kasutanud oma loomingus läbivalt, seda võib nimetada  tema käekirjaks. Antud fotol on kunstnik oma partneril/modellil kukil. Partner seisab kindlalt, pilk sihitud ette (tuleviku tegemistele?). Kunstniku pilk on kinnitatud partneri kuklale: kunstnik toetub täielikult partnerile, toetab teda moraalselt, läheb temaga kaasa ükskõik kuhu. Paar seisab voodil, mis võiks viidata nende suhte iseloomule. Kunstnik tahab fotoga öelda, et ei pea olema mees, et kanda naist. Selline väljaütlemine mõjub kuidagi liiga  lihtsalt: on ju niigi selge, et ka naised jõuavad teisi naisi kanda, toetada, aidata, nende kõrval elada. Samas on see hea universaalne sümbol: kõik inimesed peavad paarisuhtes otsustama, kas võtta kanda vastutuse koorem oma tegude eest, mis võivad mõjutada ka teist, või mitte.

Paarisuhetega jätkab video „Helen ja Kaisa”, kus lesbipaar, mõlemad stereotüüpselt (???) lühikese soenguga, võtab embavaid tantsuplatsi poose: peotantsu võte, ühe käed  ümber teise kaela kui aeglase tantsu võte; peotantsuvõte, mille puhul on soorollid vahetunud. Iga kaadri lõpus vaatab üks naistest hetkeks kaamerasse. Seda pilku kaamerasse võib tõlgendada enesekindla väljaastumisena, gay pride’ina1 (Andrus Kasemaa luuletuse „Aga siiski ma ütlen: armastus” sõnadega): „Sinu pärast ma ei häbene et ma armastan”.

Foto „Eli” portreteerib üht noort punkarlikku tütarlast, kelle välimus on küllalt androgüünne.  Fotos on midagi erakordselt eneseküllast. See väljendub pildile jäetud kunstniku jalgades, mis rõhutavad tema kohalolu. See teeb portree Elist antud näituse kontekstis kuidagi autoportreelikuks. Eli noorus mõjub eriti jõulisena selles juugendlikus räämas Tatari tänava Burmani maja toas, mis ootab remonti. Burmani üürimaja keskkond läbib ka pilte „Kukil” ja „Drag”. Eli ongi butch-lesbi, keda iseloomustab „mehelike märkide käikulaskmine (n-ö  poisilik istumisasend – R. P.), edastades samas ka naiselikke, kuid summutatult”.2 Selles tema veetlus seisnebki – ambivalentsuses. Üks näituse intrigeerivamaid, identiteediteoreetiliselt ja -poliitiliselt põnevamaid töid ongi eelpoolmainitud „Drag”, kus kunstnik on võtnud naise rolli, kes n-ö etendab naiseks pürgivat meest, sidudes kinni oma rinnad ning pannes jalga vanaisa pika aluspesu; kes on meigitud eriti karikatuurseks sinise parukaga  transvestiidiks, kelle roll on naine, „kes teab, et naiseksolemine on ka representatsioon, ja naisena ei ihalda ta meest, vaid naist, kes sellisena käitub, mistõttu, lakates olemast naine esmases tähenduses, teadvustab ta end naise representatsioonina, konstrueerib oma naisesuse mitte lähtuvalt loodusest, vaid kultuurist, mis tema naiseksolemist kinnitab (transvestiit etendab naisesust, ta pole transseksuaal, kes on sündinud vales kehas – R. P.). Sotsiaalne  sugu kui performance”.3

Oluline liin areneb piltide „Õed Gerdake ja Kiisuke” I ja II põhjal: kunstnik on pildistanud end õega, kes ühel pildil on alles lapseohtu ja teisel juba sirguv noor neiu. Suurem osa inimestest kasvab üles perekonnas, mille moodustavad vähemalt üks lapsevanem ja õde või vend. LGBTQI4 inimeste jaoks on peaaegu alati kõige suurem katsumus oma perekonna, eriti (vana)vanemate ees „kapist välja tulla”. Eestis  ei ole samasooliste paaride kooselu ega adopteerimise seaduslikku regulatsiooni. Sellise regulatsiooni puudumine tähendab, et riiklikul tasandil pole homoseksuaalsus aktsepteeritud. Lapsevanemad võtavad seetõttu veelgi valulisemalt laste mittenormatiivset seksuaalsust, kartes, et nende elu ei saa olema täidetud õnnega järeltulijate üle ning et lapsed pole isegi riiklikul tasandil aktsepteeritud võrdsete kodanikena. 

„Peaproov pulmadeks (ex-girlfriend’i pulm)” on korraga vaimukas ja pisut kurb sissepõige LGBTQI kultuuri. Seks(uaalsus) on oluline osa kultuurist, kas või Treumundi näitus juhib tähelepanu lesbilisele pilgule lesbidele, keda on näiteks modernistlik kunst kujutatud pigem heteroseksuaalse mehe pilgu läbi erootilistena (nt prantslased Gustave Courbet, Henri de Toulouse-Lautrec, eestlased Anton Starkopf, Tõnis Vint). Geikultuuris on küllalt  palju müüte n-ö lesbidest ja geidest, kes on allunud ühiskonna või perekonna survele ja astunud abiellu. Inimesi on muidugi igasuguseid – küllap mõned tõepoolest alluvadki ühiskonna survele, aga huvitav on ka tõik, et geimaailm biseksuaalsust eriti ei aktsepteeri ning annab sellele bigaamia tähenduse. Nii võiks Treumundi pilti vaadata väikese etteheitena „alla andnud” sõbratarile. Tegelikult on „Peaproov pulmadeks” väga hea unistuse materialisatsioon,  pilt jäädvustab selgelt unelmat, soovi, tungi, mitte lavastatud pettekujutist. Näitus toob fotode ja videote sümbioosina esile, mida tähendab teise laine feministide loosung „Isiklik on poliitiline!”: ühe lesbilise naise eneseotsingud, suhted avalikus ja isiklikus sfääris võivad osutada poliitiliselt kõnekaks, kuna ei mahu riigi seadustega ette antud normatiividesse.

1 Inglise keeles „gei au”. 

2 Rosa María Rodríguez Magda, Simulaakrumi nauding. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2009, lk 184.

3 Samas, lk 185.

4 LGBTQI – lesbi, gei, bi, trans, queer, ja/või interseksuaalne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht