Elo Järve eluteenäitus tarbekunstimuuseumis

Maarja Undusk

Näitus „Klassikud. Elo Järv” tarbekunstimuuseumis kuni 29. I. Tarbekunsti ja -disainimuuseumis on vaadata nahakunstiklassiku Elo Järve mõjuvõimas elutöönäitus. Elutöö kõlab ebamugavalt lõplikuna, olgu ta pealegi, et pooleli. Seepärast nimetan Elo Järve väljapanekut meelsamini eluteenäituseks. Elo Järv on astunud pikki aastaid ühte ja sama rada. Kord eksles ka tema teede alguste rägastikus ja valis pooljuhuse sunnil oma teeotsaks tolleaegse ER KI nahkehistöö. Ta on ise väitnud, et soovis hoopis graafikat õppida, aga jäi sisseastumisel joone alla ja naha erialal oli üks vaba koht. Praegu võiks väita, et valik osutus ainuõigeks, sest muidu poleks meil Eesti ainukest ja ainulaadset nahaskulptorit. Päriselt me seda ei tea ega saagi teada. Andekas inimene leiab oma teeotsast minnes ikka oma pärisosa, keerates saatuse ja oma eriala etteantud võimalused endale sobivasse rakurssi. Nii juhtuski, et praktiline, käsitöiselt korralik ja soliidne eriala ei allutanud Elo Järve oma tavapäraseks peetavale olemusele. Nahk avaldab vastupanu igaühele, kes selle materjali käsile võtab. Nahakunstniku elu on inimese võitlus materjaliga nii nagu talumehe elu on võitlus maaga. Oma vaiksest ja haprast olekust hoolimata on Elo osanud naha taltsutada ja omatahtsi painduma panna. Tema nahkne ratsu on küll uhkust täis, aga kappab nii, nagu käskija soovib. Ja kuigi ta eristub kõigist teistest nahakunstnikest, on tema looming äärmiselt materjalipärane. Elo Järv tõestab oma loominguga, et nahk ei peagi olema praktiline, käsitöiselt korralik ja soliidne.

Elo Järve huvitas õppimise ajal ennekõike köide kui kõige graafikalähedasem nahatöö osa, aga tema köitekaaned hakkasid üsna pea kasvama ruumilisteks, välja kahemõõtmelisusest. Oli see nüüd materjali võim või kunstniku võlujõud, mis peale jäi, aga Elo Järve kunst ei mahtunud enam raamatukaantele ära. Ta lõi köitekaane kinni ja läks oma rada, üht üsna iseseisvat ja seni käimata teeharu pidi hakkas ta astuma (või kappama nahkse ratsu seljas) tundmatusse nahakunstidžunglisse. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne, on öelnud Ristikivi, aga mõni elutöötee on eriti pikk. Nii nagu rannajoon võib olla igavasti sirge nagu Lätil või meeletult keeruline nagu Ahvenamaal. Elo Järve elutöötee meenutabki mulle Ahvenamaa rannajoont, aga vahe on selles, et rannajoon maakaardil on kahemõõtmeline, Elo Järve looming aga vähemalt kolmemõõtmeline. Kunstnik ise ütleb, et oma elu ja tööga laotab ta enese oma elumaastikule, koht kohaga ja punkt punktiga kohakuti, aga seda mitte ajalises järgnevuses. Oma loominguga on Elo Järv tahtnud pääseda lineaarse aja painest. Ka elutee on ruumiline ega kulge lineaarselt.

Õnneks ei pea Elo Järve loomingut seirama eemalt ja pealtvaates. Just praegu on võimalik uurida seda päris lähedalt. Tema tööde koloriit on nahalikult tumepruunikas, punajate ja mustjate variatsioonidega, mitmekesiste ja keeruliste faktuuridega, valguse käes salapäraselt kumav, maaliline, nüansseeritud nii vormilt kui ka värvilt. Nahk on soe ja käe all hea katsuda, kuigi näitusel seda teha ei tohi. Elo on nimetanud end pigem kompamisi edasiliikujaks kui nägijaks ja tõepoolest, neid töid osanuks ta voolida ka suletud silmadega, pimeduses. Siis võinuks ta avada silmad, et öelda tere tulnukale ja asuda maalima, värviga viimistlema, siledaks ja soojaks nühkima.

Elo Järv esitab meile oma skulptuuride kaudu küsimusi. Neidsamu asju on ta küsinud ka oma töödelt, nendega dialoogi astudes. Kunstnik loob töö, tekitades enesele seeläbi vestluskaaslase. Tema küsimused on filosoofilist laadi: kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me läheme? Kunstnik on kirjeldanud oma loomeprotsessi, mis on pikaldane, nõuab süvenemist ja ka füüsilist jõudu. Võib arvata, et kui su pingutuste tulemuseks on suur ja sünkjas sind piidlev Valvur, Tunnistaja või Teenäitaja, siis võib autor võpatades tõdeda, et ta on loonud Golemi, loitsusõna laubal. Nii võib ka vaatajat Elo Järve tööde vahel uidates tabada võdin, et mõni neist olevustest võib end liigutada, unest üles ärgata. Arvatavasti oleks Elo Järv keskajal võinud nõiana tuleriidal lõpetada! Õnneks kuulub tema looming kindlalt meie aega ja autori elu on väljaspool ohtu.

Elo Järve loomingulise protsessi tehnilisi üksikasju varjab saladuse loor. Kiirustamine, ratsionaalne ajakasutus on talle võõrad mõisted. On teada, et hing ronib töö sisse märkamatult, valmimise käigus. Mida enam sooja käe survet, vaimset pinget ja sidet toimuvaga, seda vingemalt hing end uues kehas kehtestab. Või suudab autor hoopis anda nahale uue erilise Jõu? Kiusatus oleks arvutada välja Elo Järve tööde pindala, tõmmata tema looming mõtteliseks pinnalaotuseks, sest tema tööde jõud ja pindala paistavad olevat võrdelises sõltuvuses, nagu sõltub ribaradiaatori sooja-andvus selle pindalast. Huvitaval kombel on nahakunstniku algmaterjal tasapindne, liistule tõmmatud plink nahk, mis kord aasal rohtu süües olnud vägagi vormikas.

Kuigi Elo Järv on äärmiselt materjalikeskne kunstnik, ei ole tema töö tulemuseks mitte esemed, vaid olevused. Igaühel neist on nimi, mida autor peab ülioluliseks. Nimepanek on osa olevuse sünniloost ja kui nimi on nimetatud, on olevus sündinud. Nad võivad olla küll Saapad, Vest või Kindad, ikkagi on nad vaimuväge täis ja keelduvad olemast asjad. Elo Järve valvurid ei piidle ei meid ega ümbrust, vaid valvavad pigem meie siseilma. Nad vaatavad enesesse. Tema Tunnistaja seirab langetatud päi ja mõttesse vajunult. Tema Tiivad on küll lennuvalmid, kuid raskepärased.

Pöördugem veel kord tagasi küsimuste juurde, mida Elo Järv esitab. Töömahukas taies annab autorile palju aega mõtisklusteks ja sisekaemuseks. Tundub, et kõik, mis on oluline, toimub just piiridel, ütleb kunstnik. Ja ta ise tegutsebki piiri peal: tarbe- ja kujutava kunsti piirimail, alalhoidlikkuse ja uudsuse piiril, piiritsoonis, elu ja surma piiril. Nahk, suurim organ, on samuti piir oma ja võõra vahel.

Üks küsimuste ring on ikka keerelnud eetiliste ebaluste ümber, mis kaasnevad naha kui kord elusa materjali kasutamisega. Naha ja nahatöö vahel on alati valu ja surm. Ja kui nahakunstnik tahab iseendale haiget teha, siis võib ta end kas või pilastajaks mõelda, kes nahka millekski kunstnikule meelepäraseks väänates kadunukese üle ilgub. Elo Järve väitel on ta ka nahakunsti viljelemise täielikule ja otsustavale lõpetamisele mõelnud. Ent samas on nahast kunsti tegemises ka andekspalumist, lugupidamist, säästmist, heastamist, enese äraandmist. Karbonaadi nautimine ei tohiks tekitada vähem eetilisi probleeme kui õnnetu sea ümbert nülitud naha uuele elule äratamine kunstniku käe läbi.

Rasked küsimused ja vaikivad vastused on hea kunsti tunnuseks. Elo Järve hull ja lummav looming pakub mõlemat, ikka ja jälle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht