Elektrooniline heli

RAEL ARTEL

Mõte panna kokku elektroonilist heli käsitlevad materjalid on liikunud juba pikemat aega. ?Elektrooniline heli? on siinkohal üldnimetaja, et võtta kokku omavahel põimunud nähtused: helieksperimentalism, audioperformance, sound art, heliinstallatsioon, elektrooniline muusika ja esteetika, klubikultuur, helikultuur, intervõrgukogukond.Kui algselt oli plaanis keskenduda rohkem sound art?ile ja helispetsiifilisele installatsioonipraktikale, mida järjest rohkem kohtab kaasaegse kunsti sündmustel, siis nüüd on kirjutajad kallutanud raskuskeskme hoopis elektroonilise muusika poole. Elektroonilise heli erilehekülgedel jaguneb tähelepanu rahvusvahelist mõõtu dinosauruste ning lokaalse tähtsusega helielu vahel. Mõtiskletakse Kraftwerki fenomeni üle, oma loomingust räägib Mouse on Mars, Aivar Tõnso kirjutab elektroonilise muusika kontserdispetsiifikast, eesti alternatiiv-eksklusiiv-muusika töösturid oma plaadifirma valikust.RAEL ARTEL,elektroonilise heli erilehekülgede toimetaja Mouse on Mars (Andi Toma ja Jan St. Werner) Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses.Virginija Januskeviciute

Electro-mammutid: Mouse on Mars

Mõne kuu eest toimus Vilniuses elektroonilise muusika festival ?Elektrodienos: unidentified audio object?. Kolmel ööl käis kahelt lavalt läbi üle kahekümne artisti, peaesineja oli Düsseldorfis tegutsev electro-duo Mouse on Mars, keda muuseas soojendasid Ki wa, Andres Lõo ja Kaffe Mattews). Backstage?il õnnestus pikemalt jutule saada Mouse on Marsi ühe liikme Jan St Werneriga, aeg-ajalt ütles ka Andi Toma sõna sekka.

Kuidas on omavahel seotud sound ja muusika? Sound, muusika ja Mouse on Mars?

Jan St Werner: See kõik on väga ajapõhine. Üks asi on kuulmine, mida peab õppima. Olles helist huvitatud, tuleb otsida meetodeid, et saada aru sellest, mida kuuled. Üks võimalus on muuta end füüsiliselt efektiivsemaks, tundlikumaks ja vastuvõtlikumaks ? mõned võtavad uimasteid, mõned püüavad lihtsalt väga avatud olla. Teine variant on õppida tundma muusikat, sound?i, sonoloogiat, heli semantikat; seda, kuidas heli välja näeb, mis on ülemtoonid, kui palju helisid on ühes kõlas. Osalt on see väga füüsikaline nähtus. Võib vaadelda heli konteksti. Näiteks kui hoone hakkab kohutavalt ragisema, on esimene mõte, et käib maavärin, mitte selle heli esteetiline külg. Kui linkida see kõik muusika tegemisse, siis on see helide väänamine, painutamine ja uut moodi kokkupanek, mõnikord isegi väga absurdsel moel. Heliloojal võib olla kindel süsteem, milles ta töötab. Mouse on Marsi muusikategemine toimub vahetult ja intuitiivselt. Vahendid on kättesaadavad ja midagi erilist me oma loominguks ei vaja. Kuid mida me täpselt teeme, seda on keeruline seletada. Laiv on meie jaoks totaalselt erinev sellest, mida teeme stuudios, need on kaks täiesti erinevat maailma. Laivis mängimine on rohkem kiirustamine ja koos publikuga loomine. Reaktsioon tuleb kiiresti ja vahetult. Stuudios võtad endale aega, võib-olla kaks aastat, ja teed kõik ilusasti nokitsedes. Stuudiotöö on palju organiseeritum ja ka palju igavam, kuid mulle meeldib stuudios olla. Seal tõstetakse helisid hoolikalt siia-sinna. Plaadi tegemine sarnaneb rohkem majaehitamise kui peopanemisega. Protsess võib olla tõesti igav, kuid sa tead, et kui see saab mööda, on lõpptulemus maja. Samas on peoaspekt lahedam, sest nii ideed kui tagasiside on vahetu.

Kuidas muusika ajas muutub? Või kas see üldse muutub?

J. W.: Arvan, et muusika ei muutu kunagi. Inimestele lihtsalt meeldib muusikat kuulata. Vaata, oleme aastas 2004 ja ikka veel mõtleme, et The Beatles on kõigi aegade parim bänd ja Beethoven suurim helilooja! Lõpptulemus on ikkagi meie reaktsioon, kui beat käib pum-pum-pum! ja meie teeme jeah-jeah-jeah! Superlihtne! Pole mingit arengut või edusamme, pole midagi uut, huvitavat, tulevikku suunatut. Ainult tajumehhanismid, et mida me selle muusika ümber ehitame, muutuvad. Inimestena oleme väga utopistlikud ja usume, et midagi muutub paremaks, et digitaalne ajastu on meid päästnud. Samas näeb inimeste nagu G. W. Bushi ja teiste poliitikute tegevus välja nii, nagu elaksime keskajal. Unusta kohe hea uus ilm ja ideed! See on mu visioon.

Tehniline külg tõesti muutub. On lihtsam teha muusikat, on superlihtne teha väga halba muusikat. Mitte keegi isegi ei ütle sulle, et teed väga kehva muusikat. Ja sellest on kahju.

Press on teid nimetanud saksa electro-eksperimentalismi lipukandjateks. Kuidas positsioneerite ennast selle hiigeltihedal maastikul, mis on täis silte ja mida nimetatakse elektrooniliseks muusikaks?

J. W.: Me pole just dinosaurused, kuid pigem oleme nagu mammutid.

Kas arvate, et hakkate varsti välja surema?

Andi Toma: Ühel päeval kindlasti. Oleme vanad, rasked ja suured. On palju meiesuguseid bände, kuid võrreldes sellega, mis toimub elektroonilises muusikas, tunneme end vahel kui mammutid.

J. W.: Meil on see väike ajaline eelis, 10 aastat, mil Internet kasvas ja me kasvasime koos netiga. Kasvasime koos selle tohutu info kiirendamise ja cut-copy-paste-ajastuga.

On teil mingeid visioone, kuhu elektrooniline muusika fenomenina ise on liikumas?

J. W.: See on küllaltki kinni töövahendites ja programmides. Üha rohkem ja rohkem inimesi teeb elektroonilist muusikat. Arvan, et me isegi ei kujuta ette, kui palju seda tehakse. See on arvatavasti suurim music scene maailmas, mis kunagi eksisteerinud on. Praegu tehakse rohkem, kui on kunagi varem tehtud. Seda protsessi on ette ennustada ei saa: üks tegija kerkib esile, teised kaovad, toimub pidev liikumine. Viimane baseerub väga palju network?il; mõningaid network?e ja artiste haibib press, mõnesid mitte.

A. T.: Arvan, elektroonilist muusikat on väga lihtne levitada: netis inimesed vahetavad faile ja muusikat, on foorumid, millega kõik võivad ühineda. See on ühtaegu hea ja halb. Halb selle poolest, et kaovad kriteeriumid, ka publik kaotab kriteeriumid selle kohta, mis üldse toimub. Ilmselt on elektroonilised asjad väga seotud tänapäevaga: kõik on silmaga nähtav, kõik muutub infoks, data?ks, network?id töötavad. Ka staariks saada on väga lihtne, kõik käib väga kiiresti.

Millist soft?i te ise kasutate?

A. T.: Sama, mida kõik kasutavad. Tänapäeval pole enam erilist vahet ega saladusi. Veel mõned aastad tagasi inimesed küsisid, mida te kasutate ning kirjutasid üles. Tänapäeval on kõigil samad võimalused, ehkki need on üsna piiratud. Kitarrimängijal on rohkem võimalusi, on rohkem kitarre ja keeli ja vaheplokke. On soft?i, mis käitub heliga nii, et pärast on kõik üks loop. Ma ei tea, mida sellise asjaga teha! Mulle ei meeldi, kui soft annab mulle ette variandid, mida ma peaksin tegema.

Milline on esteetika ja poliitika suhe Mouse on Marsi muusikas?

J. W.: Olen poliitika koha pealt ausalt öeldes väga ettevaatlik. Poliitika ja elektrooniline muusika on muutunud üheskoos tugevaks koosluseks. Mõned ütlevad selle kohta isegi politronics. Elektroonika on nagu maagiline tablett, ma ei tea, kust see tuleb. Arvan, et iga tehtud otsus mõjutab keskkonda, milles otsus tehti, ja sellele tekib juurde poliitiline konnotatsioon. Sellest võib teadlik olla, seda võib ignoreerida, kuid seda ei saa olematuks muuta. Mida rohkem seda endale teadvustada, seda rohkem fokuseeritakse poliitilisele kaastähendusele. Ühel hetkel tuleb mõtlema hakata, mida tehakse. Poliitiliselt on minu suurimaks vaenlaseks standard ja kliðee. Meie muusika on kliðeesid ja standarde paksult täis. Loomulikult püüame selle eest põgeneda, kuid mida rohkem sa põgened, seda rohkem sa lood uusi standardeid ja kliðeesid. Arvan, et poliitika või esteetika eest ei saa põgeneda. Peame olema teadlikud, et mõjutame oma loominguga teisi inimesi, kuid loomulikult ei tohi see teadmine muutuda paranoiliseks.

Arvan, et meie muusika ei funktsioneeri päris hästi. Ma ei mõtle, et see oleks halvasti tehtud, kuid see pole päris hea tantsumuusika ega päris hea kuulamise muusika ega päris hea akadeemiline muusika. Oleme pisut segaduses ja kaotsi läinud erinevate võimaluste vahel. See on meie töö: hoida pinget erinevate situatsioonide ja võimaluste vahel.

Kui võrdled asju, mida tegite 1990ndate alguses Mouse on Marsiga alustades, nende asjadega, mida teete praegu, siis mis on erinev ja kuhu olete suundumas?

J. W.: Võib-olla teeme tavalist ja normaalset ?progressi?, nagu seda ikka tehakse. Vahest oleme vähem naiivsed, saame vanemaks, teame, mis töötab ja mis mitte. Enamus ei saa aru, mida sa teed ja mida tahad. Lihtne on kaotada oma illusioonid ja muutuda küüniliseks. Eriti märkan seda kunstike puhul, kes müüvad oma pilte ? tavaliselt on ostjateks inimesed, kellel on raha, aga mitte maitset. Need kunstnikud on sõltuvuses inimestest, kes ostavad. Mingis mõttes on need kunstiostjad idioodid, sest nad peavad tegelema sellega, mis toob raha sisse. Nad peavad müüma relvi või energiat või vett ühest riigist teise. Raha tegemine on ikkagi varastamine. Mitte et nad oleksid halvad inimesed! Kunstnikuna ollakse sellest teadlik. Ma mõtlen, et kurat!, ma mängin samuti seda mängu. Olen cool, mu muusika on MTVs, ma annan oma loomingut raadiotele ja nad lihtsalt kasutavad seda kui treilerit või kõlli. Lülitan sisse MTV ja mõtlen, et see pidi olema minu muusika, kuid praegu on see lihtsalt kõll, mille abil müükse midagi. Tegelikult ei meeldi see mulle, kuid ma ei tea, kuidas seda olukorda muuta. Paljud inimesed on püüdnud seda muuta, kuid ka neil pole see õnnestunud. Samas jääb ikkagi alles situatsioon, kus muusikat tehes saab olla kahekesi heliga. See on alati väga eriline olek ja selle koha pealt pole küll midagi muutunud. Ma ikka tunnen nagu algusaegadel, et võin teha ise muusikat; ma ei pea DJna enam teiste oma mängima; ma ei pea kuulama teiste plaate, et kuulda muusikat. Ma võin kõike tõesti ise teha. See oli hämmastav muutus minu elus, et võisin luua mingis mõttes omaette maailmu.

Ometi ikkagi kuulad teiste muusikat ka. Mida sa eelistad ja mis sulle meeldib?

J. W.: Oh, seda on keeruline öelda, väga palju väga erinevat. Loomulikult klassikat, jazzi, kaasaegset muusikat, uut elektroonikat. Pean samuti ütlema, et paljud asjad, mis mulle meeldivad, üritan ma oma label?i alla saada. 1997. aastal asutasime oma label?i Sonig (www.sonig.com) ja praegu just anname välja uut plaati, mis on DJ Elephant Power. Ta on peamiselt DJ, kuid ta kasutab plaadimängijaid kui interface?i, et töötada arvutiga. Ta ei skrätði saunde mitte otse plaadilt, vaid digitaalseid helisi. Meeldivad veel Aphex Twin, Jamie Lidell, Matthew Herbert. Minu arvates on Aphex Twinist küllalt. Neis on kõik olemas.

Kas teil on omavahel ka mingi tööjaotus? Kes mängib tavaliselt rütme, sina või Andi?

J. W.: Me püüame mõlemad kõike teha. See on füüsiline otsus, kuidas rütmile vastata. Vahel tekib tõesti olukord, kus me ei tea, et kes teeb mida ja asi läheb pisut segaseks. Mõnikord me lõpetame siis loo, sest me ei tea, kumb teeb mida, ja alustame nullist. Aga seda ikka rohkem laivis.

Mis on hea muusika retsept?

J. W.: Retsepti pole. See on lihtsalt töö erinevate kihtidega. Tuleb olla pühendunud ja tuleb teada, mida teed. Kui oled loll, on kogu tegevus nagu loterii. Pead olema pühendunud ja peavad olema head vahendid. Lõpuks tuleb see kõik kokku segada. Samas peab olema miski, millega soovid kommunikeeruda. Ja sel miskil pole tihti muusikaga midagi pistmist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming