Elamise kunst – suur ülevaatenäitus

Juta Kivim?

  Eesti Kunstnike Liidu suur ülevaatenäitus kannab pealkirja “Elamise kunst”. Ent mis on tegelikult elamise kunst? Vaevalt et ükski teos suurel näitusel otsese vastuse annab. Ehk teeb seda Ulvi Haagenseni autoriraamat “Kuidas elada” või Mare Mikoffi üht ruumi hõlmav installatsioon “Elevandiluust torn”, valges steriilsuses kumav valgustatu(d) eramu.

Suure näituse puhul ongi niisugune asi, et vanemad kriitikud kipuvad asja vaatama nostalgilise prisma läbi, nagu on teinud seda Ants Juske 22. III Päevalehe ülevaates, nooremad aga ei tahaks nagu üldse näitusega suhestuda. Kuraatorinäitustega harjunud publik näeks meelsasti vaatamist suunavaid kindlaid skeeme, mis hõlbustavad publiku ja kriitiku teed näitusel, varustavad vaataja kindlasuunalise retoorikaga, ühtlasi aga jätavad ilma iseseisvate avastusteta. Ülevaatenäitus on ühtaegu demokraatlik, ent ka elitaarne. Maailmas tehakse selliseid näitusi seniajani: reservatsioonidega võiks suure maailmakunsti ülevaatena vaadelda Veneetsia biennaali, samuti korraldab kord aastas hiiglasliku ülevaatenäituse Briti kuninglik akadeemia. Miljonilise rahvaarvuga kultuuris peaksid suurima kunstnikeorganisatsiooni ülevaatenäitused säilima ka tulevikus. Ka Kumu pole organiseerunud mitte ainult kaasaegse eesti kunsti hiigelgaleriina, vaid täidab ka paralleelselt rahvusmuuseumi funktsioone. Muidugi ei maksa loota, et kevadine ülevaatenäitus kujuneb üldrahvalikuks ürituseks nagu seitsmekümnendatel ja veel kaheksakümnendatel, ent mind rõõmustas näiteks väga kohtumine Põldroosi uute maalidega. Ma olin üllatatud ka Kormašovi paljufiguurilisest maalist ja mõtlesin selle juures, et ülevaatenäituseta poleks ma seda ilmselt mitte kunagi näinud. Võrdlesin Subbi maastikku mõne tema varasema maaliga umbes kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi ja tuletasin meelde “kunstipoliitilisi” lähisündmusi Pääsukese maalitud “Põlledel”. Kõik elavad klassikud ei jõua kohemaid korraldada suuri tagasivaatelisi isikunäitusi Kumus, tahaksin nendega kohtuda siis näiteks kevadisel ülevaatenäitusel, mis tahes nimetuse all see ka ei koonduks. Elamise kunst, muide, on siin Eestis samuti üsna elitaarne ja enamusele kättesaamatu asi, kuigi tundub demokraatliku mõistena. Igapäevaelus tuleb enamusel ju, oleme ausad, toimetuleku kunstiga tegemist teha.

Sel näitusel on väga ilusaid kooslusi ja mõtteid, mis võiksid ehk kunagi edasi areneda iseseisvateks näitusteks. Kumus skulptuuriga tegelejana tundsin rõõmu Jaak Soansi ja teiste skulptorite esinemisest, kuigi varsti pärast “Elamise kunsti” võtab Kunstihoones maad skulptorite suur ekspositsioon. Soansi “Sõit rohelusse” oli terav ja intelligentne ja mõjus just näiteks Avo Keerendi graafika naabruses. Ehk kunagi võiksid need kaks sarnaselt mõtlevat meest teha ühisnäituse? Soansi töö, suure istmega ready-made oleks kindlasti mõjunud paremini seeriana või muu võimendusega oma ruumis, ent andis aimu autori uuest potentsiaalist, mis lähikuudel on avaldunud mujalgi, näiteks Kumu trepikäigu galeriis või jääskulptuuridena, mis on tänaseks muidugi ära sulanud.

Kuna kuraator Katrin Pere on tekstiilikunstnik, lootsin ka “Elamise kunstis” kohata rohkem tarbekunsti, ent ilmselt on tarbekunsti ja disainimuuseum suutnud koondada suurema osa tarbekunstnike potentsiaalist, näitusele on jagunud seda ülivähe. Kuigivõrd võiks tänapäevase tarbekunstiga seondada Krista Leesi tehniliselt perfektseid ja väga vaimukaid, üldtuntud Eesti logodest kujundatud tapeete. Kujundi sümbolismile olid üles ehitatud ka Mara Koppeli õlimaal “Olevik” ning Naima Neidre sulejoonistused-võrgustikud “Radade rahutus” ja “Murede retked”, samuti Jaan Elkeni suureformaadiline maal ready-made rüiuvaipadega, mis autori mälumänge meenutades võiksid pärit olla kusagilt vanematekodust, lapsepõlveaastate elukeskkonnast.

Minu jaoks isklikult on suure näituse tähtedeks kaks portreed: Tiiu Kirsipuu Miliuse üleelusuurune hiigelkuju ja Ilmar Kruusamäe Eha Komissarovi portree. Miliuse figuur läti kunstnike maalidega meenutab neid 1970. aastail Euroopa linnade kõnniteedele ja haljasaladele ilmunud sõbralikke postamendita skulptuure, mis olidki mõeldud linnakeskkonna inimlikumaks ja sõbralikumaks muutmiseks. Eestis on vaid üks selline, autori surma järel pronksi valatud Ülo Õuna “Isa ja poeg”, mis pärast keerukaid institutsionaalseid vaidlusi maandus lõpuks Tartus Rüütli tänava jalakäijate tsoonis ja sai kohemaid väga sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Tegelikult on Õuna skulptuur tänavakeskkonna jaoks liiga väike ja Kirsipuu Milius just parajat kasvu. Loodetavasti valatakse Milius pronksi ja temagi leiab omale sobiva koha üldarmastatud objektina. Kirsipuul on selliste kujudega head kogemused ja eesti rahvas vajaks selliseid kitšilikke tujuloovaid objekte kindlasti rohkem kui Vilde ja Wilde’i kuju Wilde kohviku ukse ees.

Kruusamäe “Hea Eha” on kindlasti tema senine parim hiigelportree, koondades mitmeid kunstilisi ja sotsiaalseid väärtusi. Komissarov on sel maalil just see isiksus, kellena kunstiüldsus teda tunneb, ta on sellise portree tõepoolest ära teeninud. Portree näoilme on kütkestavalt dramaatiline, hoolikalt välja maalitud mimeetiliste kortsudega, mis moodustavad suurejoonelisi graafilisi mustreid. Kirgaste silmade pilk, valulised huuled, pingestatud õlad ja kael väljendavad ahastavat “te ei saa ju mitte millestki aru!”. Ja see ei ole veel kaugeltki kõik. Maalitehnilisi finesse on portrees mõtlemapanevalt palju. Juba ainuüksi “Hea Eha” kael vääriks iseseisvat uurimistööd. See kael ei ole kindlasti mitte inimkael, see muudab Eha portree enamaks, kui see esialgu paistab. Eha ei olegi sel pildil vaid inimene, ta on tundmatu ülev vaim, deemon, mis tahes. Ja vabadusevärvilisest soengust ei hakka siin tähemärkide puudusel üldse pikemalt rääkimagi.

Kruusamäe portree kontekst on välja kukkunud täiesti iseseisva elumaailmana näituse sees: Margus Tamme misside käigud, Jüri Ojaveri kloaagist kostev “Elu armastan ma” ja kogu näitust selgel pilgul jälgiv Eha Komissarov on mõjus kooslus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming