“Ekstaas” Tartus

Mai Levin

Traditsioonilised graafikatehnikad ei ole stagneerunud ega kuhugi kadunud.  

Eesti Vabagraafikute Ühenduse aastanäitus “Ekstaas” Tartu Kunstimajas kuni 12. XI.

 

Näitus kannab “Ekstaasi” pealkirja Herman Talviku auks, kelle sünnist möödus 31. mail 100 aastat. Herman Talvik (1906 – 1984) ei olnud mitte ainult silmapaistev maalija, vaid ka tugev graafik, kelle loomeparemik on ekstaatilises religioossuses eesti kunsti taustal küllaltki erandlik. Näituse pealkiri ei kohustanud graafikuid Talvikuks ümber kehastuma: ekstaasi annab tõlgendada mitut moodi. Tundub, et võiksime oma tegemiste juures üldse sagedamini meenutada eelkäijaid.

Mõned graafikud on pühendanudki oma uued tööd Talvikule: Evi Tihemets on lehtede kolmikusse “Pühendus Herman Talvikule” (kuivnõel, kollaaž) lülitanud tsitaate oma kogus leiduvatest klassiku gravüüridest. Püüdes igale tsitaadile luua sobiva graafilise keskkonna, on tema eesmärk olnud kahe graafiku väljenduslaadi sümbioos kujundlik-emotsionaalselt teatud järjestuses esitatavates lehtedes. Tihemets on ilmselt neid kunstnikunatuure, kellele Talviku kunst on lähedane. Maria-Kristiina Ulase vormikõnelgi on teatavat sugulust Talviku ekspressiivse laadiga. Tema litod “Pühendus Herman Talvikule” ning “Herman Talvik ja Metallica” püstitavad küsimuse tolle kunsti kohast tänapäeva maailmas. Ulase litode ning joonistuse tundlikkust võib imetleda ka kahepoolses kompositsioonide konglomeraadis “Sfinks ja sireenid” (2004), mis osutus ühtlasi teretulnud kujunduselemendiks näituse peasaalis.

Sellesse saali on Loit Jõekalda koondanud keskmise ja vanema põlvkonna graafikud, kes viljelevad valdavalt traditsioonilisi graafilisi tehnikaid ja moodustavad eesti graafikas midagi ilmasambataolist. Traditsioonilised tehnikad ei ole maailmagraafikast kuhugi kadunud ega ole need ka stagneerunud. Need võimalused ei ole kaugeltki ammendatud, mida kinnitab ka eesti graafikute looming, sealhulgas viimastelgi rahvusvahelistel graafikafoorumitel saadud preemiad.

Oma laadis peituvate võimalustega on üha üllatanud Silvi Liiva, kelle mustvalged kuivnõelad (“Valgus öös”) mõjuvad suursuguselt oma ehedas graafilisuses. Üks näituse dominante on Virge Jõekalda pildisein (“Õitseng” I – IV, kuivnõel ja monotüüpia), tema lehtedes ühenduvad jõulisus ja tundlikkus, monumentaalsus ja intiimsus, ekspressiivne joon ning sensuaalne värvihõõg. Tugev pinge kujundi müstilisuse ja teostuse jõulise selguse vahel valitseb Marje Üksise lehtedes sarjast “Sümbioos” (IV – VI, 2005, kuivnõel, metsotinto). Mare Vindi eksaktsel esteetilisusel (“Müürid”, I – III, serigraafia) on graafika üldpildile umbes samasugune korrastav ja õilistav mõju nagu Avo Keerendi suurejoonelistel konstruktsioonidel.

40 autori tööd loovad õige mitmekesise pildi eesti graafikast. Siin on kontemplatiivset  lähenemist eeldavaid väiksemaid töid nagu Enno Ootsingu värvilised puulõked (neid eksponeeris kunstnik samaaegselt ka Y-galeriis) või Reti Saksa ofordid, mille tegelaskujud on talle omaselt “Ise endaga”, nagu kõlab ühe vastse lehe nimetuski. Samas näeb Inga Heamäe rõõmsaid värvilitosid “Kolm naist paadis”, 2000) ning Jaak Visnapi litosid, mis seovad salongikunsti ilu ja vanade fotode võlu kommertsi ja reklaamiga (“Müüdud”, “Extra virgin”).

Need vägevad nähtused ajavad oma haarmed ka suurde kunsti, mõjutades sageli digitükkide kujundikeelt. Isegi Urmas Viigi digitrükkide veritsevast lihast õied – kujund, mis peaks eeldatavasti vapustama – mõjuvad reklaamplakatliku trikina. Mind sunnib traditsioonilisi tehnikaid digitrükile eelistama vahetu kontakt autoriga, mis tekib tänu käsitsi tööle plaadi kallal, sellal kui digitrükk jätab impersonaalse mulje. Sellele võib leida kunstiteoreetilis-sotsioloogilise põhjenduse, aga põhjendus ei asenda elamust.

Samas teeb digitrükk meil oma võidukäiku ning on töid, mis sunnivad seda tõsiselt võtma. Nende hulka kuuluvad Ülle Marksi ja Jüri Kassi lehed sarjast “Calligraphy coprinus comatus”. Sellest kuuelehelisest sarjast, mis kajastab soomustindiku arengut valgest seenest musta tindilaiguni, on näitusel kaks lehte, mille objekt ja idee jäävad vaatajale ilma ülejäänud neljata küll selgusetuks, ent mis ometi suudavad lummata objektiivsusülese esteetilisusega.

Peeter Allikule on digitrükk vahend oma linoollõigete viimiseks vajalikku formaati, mille juures tema lõikemaneer omandab tihti uue kvaliteedi. Alliku “Mõtlik hommik” on ilmselt inspireeritud hiljutisest miinide väljatoomise aktsioonist Soome lahes. Mainitud uut kvaliteeti on taotlenud oma joonistusi digitrükki üle kandes nähtavasti ka Andrus Kasemaa ja Naima Neidre, aga mitte nii põhjendatult.

Lisaks näituseruumidele Tartu Kunstimaja II korrusel hõlmab väljapanek ka alumise korruse saali. Kammertooniks on siin Marko Nautrase sügavtrükid vahatatud paberil, mis on esinenud juba 2004. aasta graafikatriennaalil ja mitmel pool mujal. Kõnealusel näitusel on teisigi grupi- ja isikunäitustel nähtud töid, kuid see on Tartu Kunstimajas üle hulga aja suurem graafikaväljapanek, mis õigustab teatud tagasivaadet mõne aasta piires. Ühtlasi on näitus otsekui eelsoojenduseks tuleval aastal Tallinnas toimuvatele Wiiralti-preemia näitusele, graafikatriennaalile ja viimasega samaaegselt toimuvale eesti graafika ülevaatenäitusele.

Näitus on kuuldavasti leidnud head vastukaja, milles 40 autori kõrval on erilisi teeneid Loit Jõekalda kujundusel.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming