EKA värsked magistrid mõtestavad kunstiharidust

Anneli Porri

31. mail kaitses viis Eesti Kunstiakadeemia kunstipedagoogika osakonna magistranti oma magistritöö. Kunstiakadeemia kunstipedagoogika osakonna õppekava on teinud viimase kahe aastaga läbi suured muutused, et kohanduda nii nüüdisaegse kasvatusteaduse põhimõtete kui ka kunstimaailmaga. Viimane aasta on toonud kaasa hulga muutusi nii õpetajakoolituses kui õpetajatöös: EKA kunstipedagoogika magistritaseme õppekava lõpeb sellest aastast ülikoolidevaheliselt kokku lepitud nõuetele vastavate kasvatusteaduslike töödega (varem oli võimalik ka loominguline projekt), mille teema on seotud õpetamise, õppimise või õpisisuga. Sügisest on EKA kunstipedagoogika osakonna nimetus kunstihariduse osakond: sellega rõhutatakse, et õpetamisel ei peeta silmas ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid kogu elutee jooksul ning ei õpetata ainult kooliklassides, aga ka muuseumides, galeriides, õpiringides ja mujal. Üldhariduskoolides on tulevast sügisest kohustus rakendada uut riiklikku õppekava kõigis kooliastmetes. RÕK on üks olulisemaid tugimaterjale õpetajatele, ehkki tugi, et mitte öelda raudne raam, paistab olevat see, millest õpetajad RÕKi kunsti ainekavas puudust tunnevad. Nimelt on keeldutud uues programmis õpetajatele nimetamast ajastuid, kunstnikke ja teoseid või käelisi ja tehnilisi vilumusi, mis tuleb selgeks õpetada. On ainult õppe-eesmärgid, mis tuleb saavutada ja mille täitmiseks on õpetajal vabad käed õppesisu valimisel. RÕK ja selle muutused on ka tänavuste magistritööde rohkem või vähem esiletulev lähtepunkt. Tudengid on käsitlenud seda vägagi heatahtlikult ja püüdnud esile tuua õppekavade maksimaalse sisu ehk näidanud, kuidas õppekava süvendatud lugemisel saab näha soovitusi meetodina, õppesisu suunava haridusliku paradigmana. Ilmselt on selline optimistlik ja leebe lähenemine uue kunsti ainekava rakendamise kohustuse eel siiski ainuvõimalik ja maandab pinged. Loodan, et paari aasta pärast oleme valmis ka lugema selle dokumendi kriitilist diskursusanalüüsi.

Miks on äsja kaitstud magistritööd olulised? Esiteks on need kirglikud kunstihariduse mõtestused olukorras, kus just kunstiharidus peaks tagama kunsti ja publiku suhtluse võimalikkuse. Teiseks on kõigis viies magistritöös hoitud teadusmõtlemise kõrval ka praktilist joont, lisaks haridusprobleemide analüüsimisele pakutud midagi, millest tegutsevatel õpetajatel või muuseumipedagoogidel reaalselt tulu võiks tõusta. Loodetavasti leiavad lõpetajad võimaluse levitada edaspidi oma mudeleid ja ettepanekuid laiemalt. Siinkohal igast tööst väike kokkuvõte.

Kõige üldisem ja laiahaardelisem on Maarja Selli töö. Ta on lähtunud küsimusest, kuidas etteantud ainetundide mahuga, mida uues õppekavas on kolmandiku võrra vähem, siiski kursused sisukalt läbida ehk kuidas jõuda kunsti õppekava alusel sisuka ja õpilasekeskse tunnini. Selli töö on ülevaatlik, ta püüab samm-sammult jõuda mõistmiseni, millest sõltub kunsti õpetamine. Tulemuseks on läbikirjutatud mudel, milles on teadvustatud hariduse eesmärkidena isiksuse arengut ja demokraatliku ühiskonna jätkusuutlikkust, neist omakorda lähtuvad õppe-eesmärgid, õppekava ja õppemeetodid, mis peaksid tingimata arvestama sotsiaalkonstruktivistliku õpikäsitlusega.

Peale Selli teksti on ka teistes töödes kas avalikult välja öeldud või vaikimisi sees mure kunsti õppeaine väikese mahu üle. Jane Raud pakub lahenduseks ainete seostatuse: ta on uurinud, kuidas õpetajad mõistavad õppekava lõimingut ja kuidas kasutatakse reaalses õpisituatsioonis integratsiooni kunstiõpetuse tunnis. Lõimingu eesmärk on terviklik maailmapilt ja seostatud teadmised. Seda võib teha kolmel tasandil: seostades teavet aine piires, ühitades kahe või mitme aine materjali ning seostades õppekava üldisi pädevusvaldkondi ja läbivaid teemasid aineteüleselt. Nimetatud välise lõimingu eesmärk on õpetada õpilane ise infot seostama, arendada neist aktiivsed õppijad, kes oskavad ühendada nii varasemaid teadmisi kui elulisi kogemusi. Ootamatult tuleb välja, et lõiming, vanades õppekavades ka kui ainetevaheline integratsioon, on vägagi vastuoluline asi. Ühest küljest peavad õpetajad seda uueks, kunstlikuks ja ehk ka poliitiliseks mõisteks, teisest jällegi nii loomulikuks õpetamisetegevuse osaks, et sellele ei pöörata eraldi tähelepanu ega juhita sellele ka õpilaste tähelepanu, ehkki kunstiõpetust üldhariduskoolis peetakse tugevalt integreeritud õppeaineks, millega saab siduda teemasid, aineid ja mõisteid. „Uuringu tulemusena võib väita, et kunstiõpetajad rakendavad küll erinevaid lõiminguastmeid kunstitunnis, kuid seda tehakse planeerimata, juhuslikult, omamata selgust lõimingu eesmärgist” (lk 94). Praktiliseks abiks õpetajale koostas Raud mahukad tabelid, kus toob välja kunsti ja teiste õppeainete potentsiaalseid ühendusteid.

Märksa detailsem on Kadriann Soosaare ajakasutuse ettepanek: kui ajalootunnis kasutada õppematerjalina visuaalset kultuuri, siis tehakse ajaloos ära mahukas töö kunstikultuuri pärandi tundmaõppimisel, ained on seostatud. Nimelt uurib ta, kuidas ajalooõppes kasutatakse visuaalse kultuuri materjale. Konflikti nüüdisaegse pildipöörde-järgse visuaalkultuuri uuringute, mille põhimõtetest lähtub Soosaar, ning ajalooõpikutes standardpaketina kasutatud kujutiste vahel ei saa ignoreerida. Kui õpikutes kasutatakse pilte eelkõige illustratsioonina, n-ö tekstist leitu kinnitava kummitemplina, tähtsustades ainult kujutatut, aga vaadates mööda sellest, mil viisil on kujutatud, mis ajastust teos on ja milline on töö või eseme agentsus, siis jääb kasutamata tohutu informatiivne potentsiaal, mis omakorda toetaks uue ajalooõppe didaktilisi põhimõtteid nagu mitmene vaatepunkt ja ajalooliste sündmuste konstrueeritavus ja tõlgendatavus.

Õpetajad on arvamusel, et kultuuriteemade õpetamiseks on vähe aega ja seda tuleb teha teiste teemade arvelt. Soosaar: „Lahenduseks visuaalse kultuuri puhul võiks olla suhtumise nihestamine selles küsimuses: kui eesmärgiks ei ole mitte visuaalse kultuuri lõimimine ajalooprogrammi, vaid selle kasutamine ühe ajaloo õpetamise vahendina, eelkõige just ajalooallikana. Kultuur ja argielu suures osas avalduvadki visuaalsetes vormides: nii kunsti- kui materiaalses kultuuris“ (lk 25).

Tundides kasutatavate materjalide kohta saab aga teha nii tunnivaatluste kui intervjuude põhjal järeldusi, et õpetajad tunnevad ennast materjale valides vabalt, eelistavad ülekaalukalt filme ja slaidiesitlusi, väärtustavad emotsionaalsust. Eristub kaks suundumust, mida Soosaar nimetab kaanoni hoidmiseks ja eristumiseks ning mis võivad eksisteerida kõrvu ühe õpetaja töös, kus ühelt poolt valitakse näitevahendid, mis kinnistavad juba tuttavaid kultuuriikoone, teiselt poolt aga tuuakse klassi oma huvidest ja kogemustest lähtuvaid näiteid. Mitut vaatepunkti oli võimalik tundides heatahtlikult otsides märgata, ehkki küsitletud õpetajad arvasid, et seda meetodit ei ole ajanappusel võimalik kasutada.

Kalli Kalmet on uurinud maali õppekava näitel, kas ja kuidas valmistab huvikool vanema astme õpilase ette kunstiõpinguteks kõrgkoolis. Vaikimisi eeldades, et huvikool kui eelprofessionaalne haridus peab kõrgkoolis saadava erialase hariduse kaudu olema vastavuses nüüdiskunstiga, loob Kalmet raami nüüdiskunsti ja eelkõige meediumijärgse maalikunsti küsimuste ringi tutvustamisega. Kalmet võrdleb oma uurimuses kahe Eesti kõrgkooli maali õppekava juhi (Jaan Elken Tartu ülikoolist ja Vano Allsalu, kes asendab vabal semestril viibinud professor Toomikut EKAst) antud intervjuusid 38 Eesti hariduse infosüsteemist avalikult kättesaadavate huvikoolide maali õppekavadega. Võrdluse aluseks on võetud idee ehk kontseptualistliku mõtlemise strateegia, sotsiaalse tõukepinna, meediumispetsiifika ja hübriidse maalikunsti ning üldiste kunstioskuste kategooria. Tulemused on aga üllatavad: kui kõrgkoolide maaliõpe on rohkem või vähem kooskõlas nüüdiskunsti suundumustega, siis huvikoolide õppetegevuse keskmes on tehniliste oskuste arendamine traditsioonilistes žanrides. Lisaks asjaolu, et 30 õppekava kolmekümne kaheksast tugineb ikka veel juba 2007. aastal asendatud raamõppekavale.

Kurioosumina toob Kalmet välja, kuidas koolid lähenevad vanas redaktsioonis „isikupärase stiili” väljakujundamise nõudele: kuna puudub ettekujutus, kuidas isikupärast stiili kujundada ilma mõne tuntud stiilimeistri klooniks muutumata. Selle kõrval tähtsustavad koolid ka esteetiliste tõekspidamiste ja kunstimaitse kujundamist, samuti kõrgkunsti vahendamist, mis on aga vastuolus postmodernistlike tõekspidamiste ja kaasaegse kunstihariduse suundumustega. „Kokkuvõtvalt kätkeb 16 õppekava endas potentsiaalset ohtu rakendada õppetöös maneristlikke võtteid ning kultiveerida teatud stiili, välistades seejuures kunstilise kujutamise põhimõtete ja mitmekesisuse rakendamise” (lk 56). Ilmnes lahknevus ka sisendi- ja väljundipõhiste õppekavade vahel, kuna kõrgharidus Eestis on eranditult väljundile suunatud. Kokkuvõttes: huvialane ettevalmistus on piisav maalitehniliste baasoskuste õpetamisel, ent suuri puudujääke on teoreetilis-kontseptuaalses ettevalmistuses ja teatud määral ka avatud ja salliva hoiaku toetamises erinevate kunstinähtuste ja vormide suhtes. Kooskõla õppetöö konteksti ning maali ainekavade väljundite ning kõrgkoolide ootuste vahel valitses vaid mõnes üksikus koolis.

Silvia Reinpuu loob oma arendusuuringus kaks muuseumiõppe programmi vastselt uuendatud ekspositsiooniga Eesti tarbekunsti ja disaini muuseumile. „Alguse asjas” keskendutakse Eesti tööstusdisaini algusaastatele ja „Mööblimängudes” kitsamalt mööbli kujundamisele, mõlemad programmid lõpevad loovtööga. See magistritöö on tõukunud kahest vajadusest: esiteks pööratakse uues õppekavas lisaks kujutavale kunstile tähelepanu ka disainile, milles õpetajad ei ole aga saanud hädapärastki ettevalmistust; teiseks on uues õppekavas tähtsustatud aktiivõpet klassist väljas, muuseumikülastused ja õppekäigud on hädavajalikud komponendid konstruktivistlikus ja õpilasi kaasavas õppes. Reinpuu oluline ülesanne on olnud ka disaini mõistet selgitada ja panna disainiprotsessi ja õppeprotsessi vahele võrdusmärk. Disainerlikult saab nimelt mõelda ka väljaspool kitsalt piiritletud disainitegevust.

Kõik magistritööd on avalikult kättesaadavad EKA raamatukogus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming