Einar Vene unenäoline maailm

Juta Kivimäe

Lehviva habemega õpetlane tantsimas väikese punapäise tüdrukuga tardunud ajapangal. Vist Nikolai Roerich. Punapäine hämmastunud ilmega Madonna, rinnad kui viinamarjakobarad, tõuseb lendu erootilises unenäos. Pahaendeline porgandivarrele klammerdunud puruvanake, kõvakübar peas, ümbritseb end inimnägudest kojaga. Laps astub ohtlikult murduval jääl tikriks maskeerunud klouniga …

Kusagil Gangese kaldal lõigatakse rituaalselt  juukseid ja samas püha puu all kujustava eraku silmade all randuvad üksmeeles igasuguste religioonide laevad. Miks mitte mõista ristipuule naelutatud meest? Vanad germaanlased tundsid ta omal ajal kohemaid ära. Oli ju ka Odin lasknud end puua Ilmapuu otsa, et saada näha nägematuid asju. Ent ühel maikuu pühapäeval sündis Madonnale väike kuldjuukseline poeg. Sel pühapäeval sadas lund. Oli sündinud Päikesepoiss.  Selline unenäoline on olnud Einar Vene maalimaailm juba üle paarikümne aasta. Maalija on jäänud ustavaks quattrocento kunstnike avalale ja vahenditule maailmanägemisele.

Piltidel toimivad nagu eraldi kaunilt maalitud konkreetsed loodusvaated tihtipeale leekides lõõmavate hoonetega ja sinna maastikele on maalitud tegelased, kes ajavad mingeid unenäolisi asju. Sajandite perspektiiviõpetusest ei ole Einar  Vene kunagi suurt pidanud ja millekski. Maal ei ole ju lõpuks mingi aken realistlikku maailma, vaid ikkagi kunstniku maailmavaate filosoofiline projektsioon lõuendi pinnal. Ja Tallinnas on juba sajandeid olnud võimalik vaadata selliseid hurmavate detailidega suuri maaljutustusi. Kas või näiteks Rode altari keskosa Nikolause ja Viktori juhtumuste üksikasjalikud kirjeldused, mis lõpevad küll ootuspäraselt õndsuses ja kus kunstniku fantaasiarännakud  on piiratud vaid ühe religiooni kaanonitega. Ka Einar Vene sümbolistlik lugude maailm piirdus aastaid uue testamendi mütoloogiast tuletatud või sellega piirneva mõistukõnega. Ent sel näitusel ühendab tema maalidel toimuv mitmete Euroopa ja Aasia kultuurikihtide mütoloogilisi fragmente. Tänapäeva inimese vaimumaailmas ongi kristlikud kujutlused lootusetult segi eri tasandi infokandjatelt temani jõudnud mütoloogilise segadikuga.

Segi on ka banaalne ja ülev, hetkeväärtusega ja ajatu. Vene maalide sõnum on küll enamasti ajatu ja inimlikult mõistetav. Kristliku sümboolika ja idamaiste kultuuride tuntud ikonograafilised märgid ühinevad sujuvalt autori enda ikonograafiliste kinniskujunditega. Sarnaselt vanade maalijatega on ka Einar Vene kujutanud oma sündmuste kulissidena omaenese kodulinna ja soovi korral äratuntavaid Eesti tuntud maastikupilte. Mitmetel oma maalidel on autor aastaid  kujutanud Pirita kloostri ajaloolist fassaadi ja Pirita jõge, kunstniku lapsepõlvega seotud paiku, mis keerukais assotsiatiivsetes protsessides on ilmunud maalidele väga oluliste, ent tähendusi muutvate märkidena. Tema maalidega seoses on sageli rõhutatud sürrealismi kandepinda. Unenäolise tegelikkuse illusioon ongi neil maalidel parasjagu absurdne, sugestiivne ja valdav. Kujunditesse süvenedes võib Einar Vene maalidelt leida  ka naljakaid seiku, mille tegelik tähendus on teada ilmselt vaid maalijale enesele.

Üheks kummalisemaks võiks pidada ehk enesetapjate müriaadi Rannamõisa pangal (kui see kõik ikka toimub seal). Lapselikud mälestused kunagi kuuldud lugudest pangalt alla hüpanud õnnetutest on võimendunud, ent samast panga pealt tõuseb lendu ka võidukaid naisi. Kas kukkujate ja lendutõusjate vahel valitseb mingi unenäolisele loogikale tuginev side,  jääbki vaatajale ära arvata. Lendavad naised, Elu Kaev ja kaevu läheduses lootusetult tiirlevad pimedad, keda omakorda juhib pime mees, on tuntud faabulad vanadest mõistujuttudest ja ka vanadelt ja kuulsatelt maalidelt. Ehk kuhu oleme minemas meiegi siin Eestis praegu ja kes teab meid juhtida? Võrreldes varasemate aegadega, on Einar Vene maalid nagu avaramaks ja lasuursemaks muutunud. Maalitud avaruse osakaal on tõusnud  ja alatasa vaatajaid kummitanud olulise tähendusega elemente on maalipindadel vähem kui vanasti. Kunstniku eri aastatel maalitud autoportreed on näitusel oluline dominant. Autoportree on üks võimalusi esitada oma enesekujund melodramaatilise lavastusena, nagu Einar Vene ongi korduvalt teinud. See on võimalus esitleda end idealiseeritud renessanssrõivastuses kuningana, macho’liku politseinikuna või Päikesepoisina. See on võimalus paigutada end mingisse ebatavalisse olukorda ja rõhutada oma kunstnikuisiksust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming