Efektne lavastus

KRISTA PIIRIMÄE

Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus „Päris/tehis“ Rakvere Pika tänava galeriis kuni 7. II 2015, Tartu Kunstimajas 28. XI – 14. XII 2014 ja Tallinna Vabaduse galeriis 12. XII 2014 – 6. I. 2015, kuraator Sofi Aršas.

Maret Kukkur oli ehitanud Tartu Kunstimaja näituse kujunduse üles baroksele heleda ja tumeda kontrastile. Väikestel lavadel eksponeeritud installatsioonid olid punktvalgusega esile toodud. Roostes lavad ja ka kõikjal ruumis vedelevad kuivanud lehed kui kaduv ollus tõstsid esile klaasi kui jääva materjali.

Kati Kerstna monumentaalses raamistuses objektist „Näkku kirjutatud“ kujunes väljapaneku avapauk. Traatidega üksteise külge kinnitatud üheksast auklikust ja pragunenud tükist reljeefne portree sümboliseeris klaasikunsti tehnilist ettearvamatust, kerget purunemist, aga ka võimsust. Lavastuse viimane akord oli Sofi Aršase erilises tuhmilt säravas pâté de verre’i (klaasipurusulatuse) tehnikas installatsioon „Situatsioonid“. Teose üks osa kujutas turvalist kookonit, kuhu sai sisse piiluda, teise võis ka ise siseneda. Uhkes raamis video koos projektsiooniga vaatajast lõi ühel hetkel illusiooni kaunist maastikust, teisel tulepurskamise ohtlikkusest. Kai Koppeli imetlusväärsete leekidega „Põlemisest“ kiirgas positiivset soojust. Tiina Sarapu õrna abstraktse graveeringuga üksteise taha paigutatud õhukestest lehtedest „Vana pühamu“ ja selle tugev vari seinal mõjusid lausa pühaliku oreoolina, Riho Hüti gootilikud aknad selle kõrval aga humoorikana. Eve Koha kuubid „Geomeetriline uni“ sobisid imehästi kokku samal ajal toimunud Tartu nüüdiskunsti festivali motoga „Head und, Tartu!“. Piret Ellamaal oli õnnestunud falloste installatsioonis „Kollektsioon“ jätta tagaplaanile seks ja naudingulisus, tema erekteerunud peenised väärisid lugupidamist „kui külvik, mis külvab seemne kasvukohta“, nagu on Raimu Hanson neid iseloomustanud Tartu Postimehes (5. XII 2014).

Vabaduse galeriis tulid esile Ivo Lille monumentaalne objekt „Muru“ ja Kristiina Uslari teos „Sulle on tulnud kiri“, kummalisi tundeid tekitanud rulli keeratud salapärases pâté de verre’i tehnikas krobeline klaasleht. Kõige enam võlus mind Mare Saare kunsti lihtsus – ta on suutnud joonte graveeringuga luua eesti lapiteki illusiooni – ja erakordsus.

Last but not least: tarbekunstimuuseumi soome klaasikunstinäitusel tõdesin, et meie klaasikunst ei jää soome omale kuidagi alla – ei tehniliselt ega ka emotsionaalselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming