Eetika ja esteetika ristteel

Nahakunstnik mõtleb end meeleldi elukunstnikuks, kes annab nahale uue hingamise.

MAARJA UNDUSK

Inimene, kes sa oled rakendatud marsi­elaniku vankri ette, või keda juhtumisi vardas küpsetavad olendid Linnuteelt, võib-olla sa siis meenutad vasika­kotletti, mida oled harjunud oma taldrikul noaga lõikama ja palud vabandust (hilja!) lehmalt.

Milan Kundera „Olemise talumatu kergus“

Meie, kes me keerleme elurattas sellest välja pääsemata, peatust tegemata, enne lõplikku mahapudenemist (kujutlen inimkonda sebimas pöörleval maamunal, kus kumeruse alumisele äärele jõudjad pudenevad lõpmatusse, kui väga nad ka ei püüaks vastassuunas joosta ja rohujuustest kinni hoida), puutume igapäiselt kokku meid ümbritsevate elusolendite surmaga inimese käe läbi, sündigu see siis toidu- või kehakatte­vajadusest.

Pudulojuste pastoraal. Kui tihti mõtiskleb nahakunstnik selle üle, mis eelneb ilusale, mõnusalt lõhnavale nahapalale?

Maarja Undusk

Loom kui toodang, nahk kui materjal

Ka loomad, linnud, putukad, mastimännid, tomatid ja porgandid pöörlevad elurattas meiega kaasa. Ussike sööb õuna sisse augu, laululind nokib ussikese ja viib pessa, vares haarab laululinnu endale söögiks, rebasel õnnestub vares kätte saada ja nahka pista, jahimees võtab rebase saagiks ja pargib selle naha oma prouale kraeks. Looduse paratamatu ringkäik.

Meie majanduskeskses ilmapildis räägitakse loomakasvatusest kui tootmisest ja loomast kui toodangust, keda mitte ei tapeta, vaid realiseeritakse. Nahakunstnikule on nahk materjal. Terminid on erinevad, ehkki märgistavad sageli üht ja sama nähtust. Kui Aafrika seakatku tõttu tuleb hukata 20 000 kodusiga, siis on see hirmutav uudis, mis ületab künnise. Et need 20 000 siga niikuinii oleks ära tapetud, on hoopis teine jutt, sest sel juhul oleks nad realiseeritud, läinud söögiks ja nahaks, toonud tulu.

Ma ei ole taimetoitlane, aga loomse olluse söömine ja nahatööks vormimine tekitab vasturääkivusi. Parema meelega söön minagi „õnnelike kanade mune“ ja eelistan „õnnelike veiste liha“. Et üks õnnelik kana mulle muna loovutab, pole ju iseenesest probleem ka kanale endale, ehkki küllap talle meeldiks pigem hauduma asuda. Kas ta teab (aga küllap ta teab), et kuke abita saadud munadest tibusid niikuinii ei tule? Šoti mägiveis, kes Kassari mereäärsel niidul rahulikult rohtu sööb, on isuäratavam toit kui vabrikulehm eurolaudast. Toodang, kes kannab seljas materjali.

Kui loom on toit ja potentsiaalne materjal sünnist saati, omamata ilmaelust vähimatki ettekujutust, kas tal on siis kergem tapetud saada? Kas on humaanne hoida loomakujulist toitu teadmatuses elu mõnust ja värske rohuga karjamaast või võimaldada talle toidukssaamise-eelne elamisväärne elunatuke? Kui kanu kasvatatakse tiheliolekus kui üht lihaollust, toidumaterjali, laskmatagi neid kanaisiksusteks kujuneda (välistades selle võimalusegi), siis on ehk moraalselt lihtsam kanamassi otsast endale parajat pala lõigata? Me ei anna neile lootuseraasugi inimlikumaks eluks. Nii suhtusid kord mõned räigemat sorti mõisahärrad suitsutares vinduvatesse eesti talupoegadesse. Ent kui kanapojale või põrsale personaalselt läheneda, temale otsa vaadata, koiba- või sõrgapidi tervitada ja sõbraks saada, muutub realiseerimisprotsess tunduvalt ebamugavamaks. Niisiis – mitte mõelda ega teada liiga palju! Vältida silmsidet! Aga tapamaja kui vältimatu etapp jääb ikka elusa looma ja toidulaua vahele.

Nahakunstnikule muidugi ei meeldi võrdlus lihuniku juures ilusat tükki valiva külanaisega, aga umbes niimoodi see välja näeb, kui meid, nahakunstnikke, nahavabrikusse nahavirnade vahele lahti lastakse. Kui tihti mõtiskleb nahakunstnik selle üle, mis eelneb ilusale, mõnusalt lõhnavale, kord imesiledale, kord põnevalt karedakoelisele või siis nunnult pehmekarvalisele nahapalale? Teinekord leitakse mõne karmikarvalise metssea naha küljest isegi armas kuivanud kärsake. Mis on siis lihunikku külastaval külanaisel viga, mida temalegi ette heita? Süüa tahame me kõik. Ehkki vaakumpakendis reietükk Solarisest tundub viisakam olevat.

Kontseptuaalse kunsti tegija võtab just nimelt eluslooma ja valmisnaha vahele jäävast õudukast kinni ja rajab oma taiese valule ja kannatusele. Sel juhul on tegemist sotsiaalse kunstiga, kus nahk on kunstniku käes justkui appikarjevahend.

Mõnikord võtab nahakunstnik julguse kokku ja läheb nahavabriku alumisele korrusele, kust tõuseb imalat haisu ja undavad trumlid. See on aga alles põrgu eeskoda, kuhu värava vahelt võib vargsi sisse piiluda. Tapamajad asuvad kusagil mujal, neist ei taha me midagi teada.

Nahale uus elu

Austria etoloog Konrad Lorenz alustab oma raamatut „Inimene leiab sõbra“ niimoodi: „Sõin täna hommikueineks veidi praetud leiba vorstiga. Nii vorst kui ka rasv, milles leib oli praetud, pärinesid sealt, keda ma tundsin kunagi kui väikest armsat põrsakest. Kui ta oli põrsaeast väljas, vältisin igasugust kokkupuudet temaga, et säästa end südametunnistuse piinadest. Kui mul tuleks loomi endal tappa, peaksin ma tõenäoliselt toiduks kasutama ainult neid, kelle arengutase ei ole kõrgem kalade või äärmisel juhul konnade omast. [—] Inimest õigustab mõnevõrra fakt, et ta kõnealuste loomadega pole seotud ei mingi lubaduse ega lepinguga, mille alusel peaks neid kohtlema kuidagi teisiti kui vangivõetud vaenlasi. Isegi vanad kõrge kultuuriga rahvad ei käinud oma vangidega paremini ümber kui koduloomadega. Põhja-Ameerika indiaanlased näiteks piinasid vangid surnuks ja paapuad söövad võidetuid isukalt veel tänapäevalgi, tundmata seejuures suuremat südametunnistusepiina kui mina oma tänahommikuse eine juures.“

Ja Konrad Lorenz jätkab: „Moraalselt on palju suurem kuritegu murda kael taltsal koduhanel, kes läheneb usaldavalt, et võtta su peo pealt toitu, kui füüsilist pingutust ja kannatust nõudev metshane tabamine, kes tunnetab teda varitsevat ohtu ja kellel on võimalus minema lipsata.“

Südametunnistusest hoolimata ei nõustu ma nahakunstnikku pidama ebaeetiliseks kodanikuks. Nahakunstnik seisab siiski tapatsüklist ühe ahela võrra kaugemal, võrreldes lihasööja inimesega, sest loomi ei tapeta reeglina naha pärast. Karusloomakasvandustega on muidugi teine lugu, nende vajalikkuse õigustamine on inimülbus omaette, ent sealt tulnud nahku kunstnikud üldiselt oma töös ei kasuta. Hoopiski ebaeetilisem on juba niigi loojakarja läinud lojuste naha tuim äraviskamine, mis juhtubki valdava enamikuga neist.

Teadlased on uurinud, et kui rebida taimevarre küljest tomat ja sinna hambad sisse lüüa, siis annab tomat mööda varrevääti edasi oma valukarjatuse ja kõik teisedki tomativiljad asuvad kaitseseisundisse. Hiljuti eesti keeles ilmunud Peter Wohllebeni raamatust „Puude salapärane elu“ võib lugeda, et kui kaelkirjak sööb akaatsialehti, siis hakkab puu levitama hoiatusgaasi ja saja meetri raadiuses muudavad akaatsiad oma lehed mürgiseks. Kaelkirjakud teavad seda ega hakkagi uusi lehti proovima. Niisiis, midagi peame ikkagi sööma ja millestki tegema oma saapad ja raamatukaaned. Ja kui inimkond loobuks täielikult lihast ja loomade tapmisest, mille see siis kaasa tooks? Siis sureksid põllumajandusloomad välja (nii nagu nende metsikud eelkäijad on juba välja surnud, kuna neil pole olnud erinevalt koduloomadest inimese pakutud soodsaid elutingimusi), sest ilu pärast neid keegi ülal pidama ei hakkaks. Karjamaad kasvaksid võssa. Veel elus olevad veised ja sead kõngeksid loomulikku surma ja tuleks maha matta või põletada. Paljunemist ei saaks me loomadele enam lubada. Lambakarjad hääbuksid vaikselt ja nende vill asendataks kunstkiuga. Koos põllumajandusgaasidega kaoks ka looduslik väetis, sõnnik. Nahad tuleks asendada kunstmaterjalidega, mis on lühema eaga ja mille tootmine on hoopis keskkonnavaenulikum nahatööstusest. Meil poleks enam ka ei piima ega mune. Poleks armsaid koduloomi, keda karjakoplis kaemas käia. Ma usun, et kui teha koduloomade hulgas hääletus, siis valiksid nad siiski elu ja paljunemise, mis lõpeb võimalikult kiire ja valutu surmaga. Aga oma lihahimu kokku tõmbama peaks inimkond kindla peale.

Nahakunstnik mõtleb end meeleldi elukunstnikuks, kes annab nahale uue hingamise. Nahakunstnik näeb end söömaahela elitaarsemas otsas, aidates pudulojustel nende elutsüklis mõne kena ja vajaliku esemena edasi toimetada. Nii, nagu Konrad Lorenz sööb mõnuga vorsti ja rasvas praetud leiba, nii voolib ja lõikab nahakunstnik raamatukaane peale ilusa mustri ja tunneb end vajalikuna. Nahatöö oma aeganõudvuses ja põhjalikkuses annab palju võimalusi mõtiskleda süü olemuse ja eluratta pöörlemise üle. Raamat on kaitstud ja rahul. Raamatuomanik nuusutab värskeid, kauakestvaid nahkseid kaasi ja paneb raamatulehtede vahele neljalehelise ristikheina karjamaalt, kus kaanelehmad mõnuga rohtu nosivad.

Seni, kuni kestab veiste ja põrsaste pastoraal, elab ja toimib ka nahakunst ega kao kusagile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming