Eesti videokunsti otsingutel

Raivo Kelomees

Pärnu videofestival 2006  

Kaadrid Kristina Normani videost “Pribaltid”, 2006.

 

XII Pärnu rahvusvaheline video- ja filmifestival “Klassiahastus“ Pärnu vanas mudaravilas 18. ja 19. XI.  Peapreemia sai Kristina Normanni video “Pribaldid”, ära märgiti Moira Tierney video “Yoyoyogasmana”, eripreemia pälvisid Marco Laimre ja Gabin Cortez Chance’i video “Higher Standards“ ja rühmitus CnOPT’i video “The Unwanted of the Invisibles“. Festival jätkub Inglismaal Brightonis 1. – 3. XII, näidatakse Yoyoyogasmana videot “Explanation”,  Kai Kaljo “The Looser”, Marko Mäetamme “A Dream”, CnOPTi “The Unwanted of the Invisibles”, Jaan Toomiku  “Invisible pearls” ja  Mare Tralla “Unforgettable hits”

 

Videokunstist mõistliku kirjatüki väljapigistamiseks tuleb ennast tõsiselt kätte võtta. Esiteks põhjusel, et on palju kirjutatud, alates aegadest, kui tegu oli kõrvalise kunstialaga. Nüüd võiksime videokunsti peavoolseks nimetada, selle tõestuseks Mark Raidpere näitus kunstimuuseumis. Teiseks seetõttu, et praeguses järelvärskes kunstiolukorras on kõik veidi kulunud. Tehnilises ja uuenduslikkus mõttes on asjad valmis, huvi võib tärgata vaid sisu peale. Samas on videokunstist kirjutamise territoorium määratlemata mädasoo, igaüks võib midagi arvata ja vastuvaidlemiseks peab tõsine põhjus ja viitsimine olema.

 

Eesti video?

 

Kindlasti võiks küsida eestilikkuse järele. Missugune on eesti video? Karolin Łabowicz küsib kataloogis “Estonian video. The Blood Project” (2006): “Ja kas eksisteeribki sellist asja nagu eesti kunst? Kas eestilikkus tähendab midagi muud kui näiteks poolalikkus? Kas sellised asjad võib ühte kotti toppida ja Euroopaks nimetada? Või näiteks Ida-Euroopaks?” 1990ndad nägid globaalsuse sündi: asjad on kohalikud, kuid ka globaalsed. Poola asemel võiksime mis tahes muust maast rääkida ja konstateerida, et globaalsed kunstiteosed on samal ajal universaalsed – ütlevad kõigile midagi.

Rael Artel kirjutab samas kataloogis: “Kuid “eesti videokunst”? Sõna-sõnalt ja praktika-praktikalt seda sõnapaari lahti harutades leidsin eest suure tühjuse. “Eesti videokunsti” pole olemas! On suur hulk erineva tasemega teoseid, mille autorid elavad juhtumisi ühes linnas, kuid ei midagi enamat. Isegi mitte geograafiliselt kogu maad haaravat.”

Väide, et “eesti videokunsti pole olemas” on sama õige nagu väide “eesti maalikunsti pole olemas”. Samasse ritta võiks asetada muud kunstid. Ilmselt mõtles Artel ühtsete tõutunnuste puudumist, videoproduktsiooni kui niisuguse olemasolu. Tuleb meelde 1994. aasta, kui kirjutasin Prantsuse-Balti videofestivali kataloogile eessõna, kuna kuraatori paar rida sisuga “eesti videokunsti pole olemas” ei rahuldanud Prantsuse kultuurikeskuse töötajat. Siis sai alustatud Jüri Okase filmidest ja eesti videokunst olemasolevaks kirjutatud, kuigi kõik praegu videokunstiks peetav tuli pärast seda. Nii et sageli on küsimus arvaja, defineerija motivatsioonis, taotlustes ja lõpuks võivad mõlemad äärmused õiged olla: millegi eitamine või mitte millestki millegi tegemine. See ongi määratlematuse mädasoo. iga arvamus on õige seni, kuni see pole kukutatud vastupidise või veenvama poolt.

 

Teiste maade video

 

Teisest küljest võiksime küsida teiste rahvaste videokunsti olemasolemise viiside kohta. Näiteks soomlased? Mis ühendab Teemu Mäki ja Eija-Liisa Ahtila videokunsti? Arvatavasti see, et nad elavad ühes linnas (kui elavad). Mäki alustas üsna tooreste, soomlaslikult räigete videotega, mis sarnanevad natuke Non Grata performance’itega, (tagus pead vastu raudkappi ja muud ekstreemsused). Eija-Liisa Ahtila tegemised on sisuliselt filmikunst. Projektil on stsenaarium, see võetakse üles professionaalide poolt korraliku tehnika ja kutseliste näitlejatega. Kõik see tugineb aga reaalsetele psühhiaatrilistele haiguslugudele, millest on tehtud perfektsed kiiksuga filmid.

Samuti võib küsida saksa videokunsti kohta, et mis ühendab Klaus vom Bruchi, Jean-François Guitoni ja Marcel Odenbachi peale selle, et nad on teinud oma kunsti saksa areaalis. Bruchi ja Guitoni ühendab 1980ndate aja märk montaažis, et on korrutatud samu kaadreid, kuid sisu on erinev. Võtkem näiteks vom Bruchi klassikaline ja poliitiline “Das Duracellband” (1980) ja Guitoni “Holzstücke” (1982), mäng lauajuppidega.

Aga neid vaadates saab aru, miks ei ole videokunst film või maalikunst. 1990ndate videos ei ole erinevused enam nii selged, võtkem seesama Eija-Liisa Ahtila, tema videod on installatsioonid, mida eksponeeritakse kunstinäitustel nagu Veneetsia biennaal ja näidatakse filmifestivalidel. Selline puhas, videokunstilik videokunst ongi vist jäänud 1980ndatesse ja 90ndate algusesse, kus mängiti palju liikuva pildiga, millesse pandi tähendusi, kui mitte jutustusi ja mille taustaks oli kontseptuaalkunst.

Selles valguses eesti videokunsti vaadates on mitmekesisus arusaadav ja tervislik nähtus. Peale nn hittide, millega eesti videokunsti rahvusvaheliselt esindatakse, nagu Kai Kaljo “Luuser” ja Jaan Toomiku “Isa ja poeg”, tehakse vähem löövaid, kuid kunstiliselt isegi täiuslikumaid videosid. Pean silmas näiteks Kai Kaljo “Aega”, mis on ilus ja videokunstipärane. Seda ei saaks teha foto, maali, filmina, aga just videona. Ene-Liis Semperi projektis “Untitled” esitatakse petetu ängi mõjuva piltjutustusena, kuigi Semperi “Seitse” on kindlasti tänu efektidele videopärasem. Samasse isikliku ja perekondliku kogemuse kategooriasse liigitaksin Kaljo teose “Domestic Violence”, mis kunstniku personaalnäitusel oli üks ehedamaid. Ses mõttes, et see polnud nii-konstrueeritud, erinevalt teistest.

 

 

Piiririik II

Baltimaade kunstiareaali video kokkuvõtet võis näha kevadel Dortmundis näitusel “Face the Unexpected”. Väljaspoolsed kuraatorid leidsid lahtrid, kuhu erinevad tööd paigutada, ja minu arust on see parim siinse videomaastiku kaardistamise näide.1 Võib-olla seespoolsed koostajad ei näegi asju selgesti, kuid nagu iga kunst, nii tegeleb ka video sellega, mis kunstnikke kui inimesi puudutab, mis neid vaevab ja neile korda läheb. Missugune on elu, selline on kunst.

Sellepoolest võiks eestilikkuse kvintessentsiks pidada Kristina Normani “Pribaltid”. Selline piiririigi fenomen ongi Eesti tuumaks. Ja piiririik käib filmist ka läbi, kui üks Venemaa eestlanna arutleb Eesti piiril oleku üle, et kui midagi lahti läheb, siis saavad sellised riigid esimesed löögid. Kui meenutada Emil Tode “Piiririiki”, kus käsitletud siinset vastandatult ja alaväärtuslikuna läänega võrreldes (mõistagi 1990ndate alguses, kui see oli aktuaalsem), siis Normani “Pribaldid” on nagu “Piiririik II”ainult et video vormis ja ida teljel: Eesti vastandatuna ja seostes Venemaaga. Mingi link tekib lätlaste filmiga “Kas on kerge olla noor?”, mis tehti 1980ndate keskel ja teine osa kümme aastat hiljem, kui uuriti filmitavate käekäiku. Ka Norman käib klassikaaslasi pidi ja talletab nende kohanemise Venemaal või Eestis. Ühtlasi suurepärane dokument venelaste Eesti ja eestilikkuse tajumise kohta.

Piiriteemaga on tegelnud veel Killu Sukmiti ja Mari Laanemetsa teoses “Jäta võtmed väljapoole” (2003) ja Eleonore de Montesquiou mitmetes projektides. Muidugimõista on piiriteema kunstis lausa omaette diskursus, millel on kahvatuid ja eredamaid lahendusi. Kristina Normani video kuulub siiraste, vahetute ja omanäoliste hulka, millel oli omajagu ka õnne. Pean silmas metrooõnnetust, millesse asjaosaline sattus, ja tänu millele Moskva videole mõnevõrra vürtsi lisab.

 

Kunstivõimu ahistajad

 

Teine mainimisväärne peatükk on Kadi Estlandi videosaaga, mille sisu on  eesti kunstiprominentide intervjueerimine, et mitte ütelda kiusamine ja ahistamine. Kõige taustal kunstivõimu problemaatika. Teema iseenesest on aktuaalne ja kuigi pärast 90ndate naginaid on asjad mõneti rahunenud, Kumu on varasemad positsiooniotsijad paika pannud, kes ühele, kes teisele poole, siis kunstniku seisukohalt ei ole asjad sugugi selged. Kunstikriitikute möödaminnes ajakirjanduses visatud killud võivad kunstiloojatele vägagi hinge minna ja tükiks ajaks käärima jääda. Seda pinget leevendatakse kunstiteostes, vahel ka isikunäituste kunstnikuselgitustes, nagu Vello Vinn teeb Johannes Saare pillatud “kuivnõelumisega”. Samalaadne “tagasiandmine” on Kadi Estlandi intervjuud, samuti Killu Sukmitiga tehtud “Tahapanija”. 90ndate väärtusskaalas nimetaksin neid üsna julgeteks, paraku on aeg edasi läinud ja kunstiseis muutunud ning toonased võimukad tegijad positsioonid kaotanud või uued leidnud. Praegune haukumine karavani kulgemist ei heiduta. Karavaniks on riiklikult rahastatud kunstisüsteemi ja “kunstimaffia” tegutsemine, mõistku seda igaüks nagu soovib. Igatahes ei ole siin tegemist tüüpilise eesti talupojakäitumisega, rusikas taskus kannatamisega, vaid asjade väljaladumisega repressioone kartmata. Et seda on teinud naised, siis au neile.

Kokkuvõttes oli tegemist väikese, kuid igati väärika nii rahvusvahelise kui kohaliku mõõtmega festivaliga, mis on praegu ainuke videokunstile pühendatud sündmus Eestis.

1 Vt Raivo Kelomees. Baltikumi meediakunst Dortmundis – Eesti Ekspress, 14. 06. 2006.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming