Eesti Vabariigi valitsus Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Avalik kiri

Eesti Kunstnike Liidu volikogu pöördumine  Eesti Kunstnike Liidu 3. oktoobri erakorraline volikogu avaldab protesti kultuuriministeeriumi kava üle liita Tartu Kunstimuuseum Eesti Kunstimuuseumiga, mille tulemusel muutub Tartu Kunstimuuseum 2012. aasta suvest EKMi filiaaliks.  Ajal, kui räägitakse ülemaailmsest muuseumibuumist, mille esirinnas Euroopas on just kaasaegse kunsti muuseumid kui kvaliteetturismi tõmbekeskused, on meil asutud neid tsentraliseerima, muuseumide arvukust vähendama! Võrdluses Soomega jääb Eesti oma (praegu veel) kahe juriidiliselt iseseisva  kunstimuuseumiga Soome 16 piirkondliku kunstimuuseumi vastu mäekõrguselt alla. Muuseumide liitmise majanduslik kokkuhoid on kaheldav, filiaalistumise korral on Tartu Kunstimuuseum sunnitud varem või hiljem loobuma iseseisvast kogude koostamise poliitikast. Selle tagajärjel vaesustuks meie kultuuripilt. Jääksime ilma kultuuris nii vajalikust teisest vaatenurgast: isegi kui senine kogu füüsiliselt ka Tartusse jääb, on kaheldav, kas ühendatud eelarve  tingimustes jätkub ressurssi Tartu kogu täiendamiseks endises mahus. Nõukogude perioodil jaotusid kultuuriministeeriumi ostud meie kahe kunstimuuseumi vahel, lisaks oli aktiivne kunstiostja kunstnike liidu juures tegutsev tugistruktuur – kunstifond. Tollase kogumispoliitika tulemusel on meil kolm eriilmelist ja kindla näoga Eesti kujutava kunsti kunstikogu, lisaks disaini- ja tarbekunstimuuseumile üle antud tarbekunstikogud.       

Soovime, et väljakujunenud renomeega,  ajalooliselt ennast Tartu regioonis tõestanud valdkondlik keskus, millisena Tartu Kunstimuuseumi teame, säilitaks oma näo ja sõltumatuse. Kui eelmise valitsuskabineti ja kultuuriministri ajal korraldati uue muuseumihoone võistlus, kuid järgmine asub otsustatut kohe muutma, siis jätab see mulje põhimõttelagedast improviseerimisest ministeeriumis. Omanikuna on riigil küll õigus asutuse tööd paremini ümber korraldada, kuid see ei tohi toimuda kultuuri  kahjustamise vormis. Tahame uhked olla oma riigi üle, kuid Euroopa ees plusspunkte koguva rahanduspoliitika hinnaks ei saa olla Eesti kultuur – ootame riigilt väärtustavamat suhtumist visuaalsetesse kunstidesse.       

Lugupidamisega Eesti Kunstnike Liidu volikogu: Jaan Elken (Eesti Kunstnike Liidu president), Anu Kalm (Eesti Kunstnike Liidu asepresident), Loit Jõekalda (Eesti Vabagraafikute Ühendus), Kadri Jäätma (Eesti Keraamikute Liit), Eve Kiiler  (Eesti Sõltumatute Ühendus), Kai KiudsooVärv (Eesti Klaasikunstnike Ühendus), Pille Kivihall (Eesti Nahakunstnike Liit), Tõnis Kriisa (Tartu Kunstnike Liit), Ülle Kõuts (ON -grupp), Krista Lehari (Eesti Metallikunstnike Liit), Ann Lumiste (Eesti Lavastuskunstnike Liit), Krista Kodres (Eesti Kunstiteadlaste Ühing), Tiiu PalloVaik (Eesti Akvarellistide Ühendus), Ene Pars (Eesti Tekstiilikunstnike Liit), Mart Peri (Eesti Kujunduskunstnike Ühendus), Reet Varblane  (AICA, rahvusvaheline kunstikriitikute ühing), Mari Roosvalt (Eesti Maalikunstnike Liit), Kalle Toompere (Eesti Kujundusgraafikute Liit), Vergo Vernik (Eesti Kujurite Ühendus), Katrin Amos, Jüri Arrak, Jüri Hain, Tiiu Kirsipuu, Tiina Käesel, Leonhard Lapin, Harry Liivrand, Mare Mikof, Andres Tolts, Heie Treier.     

*

Eesti Kunstiteadlaste Ühingu avalik pöördumine kultuuriministeeriumi poole       

Eesti Kunstiteadlaste Ühing (EKÜ) on jälginud murega Tartu Kunstimuuseumi (TKM) ümber toimuvat. Leiame, et plaanitud muuseumide liitmise sisulist vajalikkust on avalikkusele põhjendatud äärmiselt puudulikult ja liitmise kava ei respekteeri TKMi kui väärika traditsiooniga asutust. Avaramas plaanis on aga tegu märgiga riigi kultuuripoliitika peataolekust ning järjekindluse  puudumisest.     

Teadupärast väärtustab vabariigi valitsuse koalitsioonileping kultuuripoliitika kaasamist ning koostööd loome- ja erialaliitude ning valdkondlike keskustega, neis kõlama jääv märksõna on „kodanikuühiskond”. Valitsuse otsusega heaks kiidetud dokumendis „21. sajandi muuseum. Arengu põhisuunad 2006–2015” on sõnastatud muuseumide arenguvisioon  järgmiselt: „Muuseumid on omanäolised, neil on oma profiil, mis lähtub asukohast, kollektsioonist, ajaloolisest taustast ja muudest asjaoludest”. Et ministeeriumi põhjendusel ei lähtu muuseumide liitmiskava mitte majanduslikust kokkuhoiust, vaid pelgalt riikliku tsentraliseerimise soovist, siis küsime, milliste arutelude käigus ja mis kaalutlustel otsustati loobuda muuseumide arenguvisioonist ja võtta ideoloogiliselt vastupidine suund. Millised erialainimesi  ühendavad organisatsioonid olid kaasatud otsusteni viinud aruteludesse? Tsentraliseerimisest ei kõnele ei Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused ega koalitsioonileping, neis pole sõnastatud ühegi muuseumi reformiplaani. Kirjapandud ja tegelik kultuuripoliitika on seega vastukäivad ja mingit loogilist tegevuskava ette võetud sammudest välja ei tule. Esimese sammuna tuleks arutada, milline efekt kunstimuuseumide liitmisega saavutatakse,  kaaluda läbi plussid ja miinused ning seejärel teha otsused. Ministeeriumi argumendid kahe muuseumi dubleeriva tegevuse kohta on asjakohatud ning tunduvad otsitud ettekäändena tegelikule plaanile TKMi kunstija kinnisvaraga toimetamisel. 

Muuseum ei pea tingimata omama restaureerimislaborit või kirjastust, senine praktika on näidanud, et neid töid saab edukalt teha koostöös teiste asutustega. Teadustegevusega on iga aktiivne muuseum vältimatult seotud ja mõistagi käib see koostöös teiste Eesti ja välismaiste humanitaarinstitutsioonide ning ülikoolidega. Teistest isoleeritud uurimisasutus pole tänapäeval mõeldav ja selle tase ei sõltu asutuse suurusest ega asukohast. 

TKM on elanud pideva alarahastatuse ja hoidlate ebarahuldavate tingimuste tähe all. Muuseumi arenguperspektiiv on nendes oludes ammendumas ning selle taastamiseks oleks olnud vaja ministeeriumi toetavat abikätt. Filiaali staatuses kaotab TKM aga paratamatult oma näo. Olemasolevad Eesti Kunstimuuseumi osakonnad on orgaaniliselt tema enese seest välja kasvanud ning moodustavad ajalooliselt tervikliku muuseumipere. Iseseisvalt  ja teistes oludes kujunenud TKM oleks selles süsteemis võõrkeha ning tema kogud hakkaksid disproportsionaalselt konkureerima Kumu omadega. Muuseumide ostupoliitika on olnud omanäoline ja iseseisev, mitte dubleeriv. Liigne tsentraliseerimine viib kaugemas perspektiivis selleni, et eripalgelised muuseumid ei ole mitte enam aktiivsed partnerid kunstimaastiku elavdamisel ja vormimisel, vaid neist saab hääbuva kunstielu reservaat.       

Neil päevil lõppes TKMi ja Tartu Linnaraamatukogu uue hoone arhitektuurivõistlus. Selle ehitamine koostöös Tartu linnaga on sätestatud ka kultuuriministeeriumi arengukavas. Leiame, et tulla nüüd selle kava valguses välja kahe muuseumi liitmise avaldusega on mõtlematus. Kultuurkapital on eraldanud võidutöö premeerimiseks 25 565 eurot, riigieelarvest on rahastatud ülejäänud preemiafond, kokku lastakse  raha tuulde 42 182 euro ulatuses! Sisuliste argumentide kõrval pole arutatud ka küsimust, kuidas kaalub muuseumide tsentraliseerimine üles regionaalpoliitilised aspektid? Kas on arutatud teisi omandivorme, mis säilitaksid TKMi identiteedi? Alternatiivina võiks arutuse alla tulla muuseumi munitsipaliseerimine või linna ja riigi koostöös sihtasutuse loomine.     

Seni ministeeriumi töötajate poolt avalikkusele esitatud info on olnud vastuoluline ega osuta ministeeriumi läbimõeldud poliitikale. Selliste soolode tulemusel võib ka tänane kultuuriminister kergelt kaotada Eesti intelligentsi  usalduse – nagu muuhulgas näitas muusikute ja ERSO juhtum vaid aasta tagasi. Eesti Kunstiteadlaste Ühing soovib olla erialaorganisatsioonina ministeeriumile üheks sisuliseks arutelupartneriks, et kultuuri- ja muuseumipoliitikat Eesti riigi ja kultuuri üldistele huvidele vastavalt ellu viia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht