Eesti saatkonna ehitamisest Riiga 1938. aastal

Karin Hallas-Murula

Võidutöö märgusõnaga „E. V. Saatkond”: perspektiivvaade, Edgar Jacoby ja Hermann Berg. Eesti Vabariik on ehitanud välisriikidesse kaks uut saatkonnahoonet: 1933. aastal Helsingisse ning 1997. aastal Vilniusesse. 1938. aastal tehti arhitektuurikonkurss Eesti saatkonna hoone ehitamiseks Riiga, kuid siis jäi see ehitamata. Nüüd, mil saatkonna ehitamine Riiga taas käsil, on põhjust tagasi vaadata, millised olid arhitektuurivõistlusele esitatud tööd 70 aastat tagasi ning milliste kriteeriumide järgi otsuseid tehti.

 

Hans Rebane – diplomaat ja ehitaja

Eesti Vabariigi saatkondadele uue maja kavandamine Helsingisse ja Riiga oli mõlemal juhul seotud välisministri ja saadiku, praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese vanaonu Hans Rebasega (1882–1961). 1931. aastast oli Hans Rebane Eesti saadik Soomes ning saatkonna uue maja ehitamise Helsingis langes täielikult tema õlule. Ehitamine ei läinud  just lihtsalt. „Mul on tulnud järjest kõiksugu vigu ehitusel parandada, kord oli isegi üks ülearune sein kerkinud. Siin oleks arkitekti järelevalve tarvis olnud, ega ma saa ju kõike aega ehitusele pühendada,” kurtis ehitusega rahulolematu saadik välisministeeriumile (tsitaadid siin ja edaspidi Eesti riigiarhiivi, välisministeeriumi ja Riia saatkonna fondide dokumentidest). Kuid kogemus oli kahtlemata saadud.

1937. aastal sai Hans Rebasest saadik Lätis ning taas oli tema üks esimene töö maa ostmine uue saatkonnahoone ehitamiseks. Ta praakis välja eelkäijate pakutud krundid (neist kõige eelistatum oli Strēlnieku 7) ning valis uue krundi Riia kõige „aristokraatsemas linnaosas” Inglise saatkonna lähedal saatkondade rajoonis Andrejs Pumpursi ja Antonija tänava nurgal. 8. IV 1938 andis riigihoidja Konstantin Päts loa see maatükk omanikult Riia noortemeeste kristlikult ühingult Eesti riigile osta. Väike tõrge tekkis lätlastega, kes järsku avastasid, et nemad tahaksid siis hoopis lasteaia teha, kuid Rebane ütles, et kui tehingut hakatakse segama, siis tuleb skandaal (kes siis ehitab lasteaeda saatkondade rajooni!), ning küsimus lahenes.

1938. aastal kuulutati välja arhitektuurikonkurss. Žüriisse kutsuti Aleksander Nürnberg ja Edgar Johan Kuusik. Inseneride Koda saatis omalt poolt Konstantin Bölau ning Eugen Habermanni. Viimase asendajaks määrati Alar Kotli, kuid töö käigus asendati ta omakorda August Volbergiga, mis võib tähendada, et Kotli osales konkursil. Saatkonna konkursi žürii esimeheks sai välisminister Friedrich Akeli väimees Damasius Treude, tollane välisministeeriumi administratiiv- ja juriidiliste asjade direktor.

 

Saadiku nõuded

„Saatkonna maja ehitise juures tuleks kõigepealt silmas pidada selle ruumide otstarbekohasust, et ülearust ruumi raiskamist ära hoida. Selle asemel aga eriti rõhku panna, kui krediit lubab, maja välise fassaadi peale, et ju kaugelt silma paistaks, et see mitte mõni harilik maja ei ole,” kirjutas saadik Hans Rebane 14. III 1938 välisministeeriumile. Ta leidis, et Riia saatkond võiks tulla poole suurem kui Helsingis, ehk ca 6000 m³. Suure saali kõrguseks soovis saadik 5,2 meetrit, läbi kahe korruse ulatuvana oleks see hästi representatiivne tulnud. Oma ettekujutuse tulevasest saatkonnast lisas Hans Rebane skitsina välisministeeriumisse läkitatud kirja juurde.

Välisministeerium oli tellinud saatkonna skitsi arhitekt Aleksander Nürnbergilt. Nürnberg oli siis seotud ka teiste välisministeeriumi projektidega: 1937. aastal ehitati tema projekti järgi Balti riikide paviljon Pariisi maailmanäitusele. Nürnbergilt tellis välisministeerium ka oma Rüütelkonna hoone keldri kohandamise klubiruumideks. Klubi esimees oli eespool mainitud Damasius Treude. Klubiruumid valmisid 1938. aasta jõuludeks. 1939. aastal lahkus Nürnberg Eestist Saksamaale ning tema karjäärikaart iseloomustab fakt, et seal võeti ta kohe tööle Hitleri ihuarhitekti Albert Speeri büroosse. Pärast sõda sai ta ühe saatkonnahoone siiski ka projekteerida: Jugoslaavia esinduse hoone Berliinis, mis praegu on Ukraina saatkond (Albrechstrasse 26). Aleksander Nürnberg suri 1956. aastal Saksamaal Weddelis.

Rebasele Nürnbergi eskiis ei meeldinud, eeskätt sellepärast, et maja oli ligi 10 000 m³ suur. Ka tundus Rebasele maja paigutus krundil vale. „Tuleks kõike teha, et vähegi korralikum aed jääks,” kirjutas Rebane oma arvamuses ning saatis välisministeeriumile krundi plaani, kus „ilusad pärnad” ja ka kõik teised puud täpselt ära näidatud. „Ma ju tean, et arhitektid ei taha võhikute nõuandeid, aga nii palju lubatagu ometi tähendada, et kavatsetava kubatuuri juures saadiku poolt esitatud soovisid peaks suuremas ulatuses rahuldada saama. Ei saa ka meelest lasta, et meie ikkagi väikeriik oleme ja sellepärast vähesega võimalikult rohkem kätte saada peaksime.”

 

Arhitektuurikonkurss ja selle tulemused

Konkursitingimused nägid ette esindusruumid, sealhulgas ruumika vestibüüli, 100 m² suuruse saali, 80 m² söögisaali 36 inimese jaoks, saadiku ametiruumid ja 5-toalise korteri (sh kaks lastetuba), 2 teenijate tuba ning 3-4 väiksemat ametikorterit. Hoone maht ei tohtinud ületada 6500 m³. Hoone välisarhitektuuri osas Riia linn kitsendusi ei teinud, kuid kõrgus oli siiski limiteeritud, see ei tohtinud reeglina ületada tänava laiust, kuid saatkonnale oleks vajadusel ka erand tehtud. 

Konkursitingimused võttis välja 45 isikut, nende seas Nikolai Kusmin, Olev Siinmaa, Endel Laasi, Georg Saar jt. Tähtajaks 7. XII 1938 laekus 27 võistlustööd, ka välismaalt (Münchenist, Helsingist) saadetud tööde autorid pidid olema eestlased, sest konkurss ei olnud rahvusvaheline. Neist kõrvaldati tingimustele mittevastamise ja hilinemise tõttu 4 tööd.

Üheksaks finalistiks valiti tööd märgusõnadega „Ami”, „Kägu”, E. V. Saatkond”, „Detsember 38”, „Riia 906”, „Kuller”, „Väina” „RES” ja „9 Pärna”. Eesti riigiarhiivis on säilinud kõik premeeritud tööd ning lisaks neile kaheksa premeerimata jäetud tööd. I preemia (1300 krooni) pälvis töö märgusõnaga „E. V. saatkond”, autoriteks Erich Jacoby ja Herman Berg, II preemia (1000 krooni) „Detsember 1938” Herbert Johanson ja Lorenz Johanson (Herbert Johansoni poeg, alates 1939 Lorenz Haljak). III preemia (700 krooni) saaja oli „Kägu” autor Elmar Lohk ning ostutöö „Ami” (300 krooni) autor oli Manivald Loite.  

Võib igati nõustuda konkursist ülevaate kirjutanud žürii liikme Konstantin Bölauga, kes leidis, et projektide puhul paistis silma võrdlemisi energiline seljapööramine „ismidele” ja osaliselt isegi üleminek teise äärmusesse, nn „pateetilise arhitektuuri” poole. Säilinud 13 töö hulgas pole tõepoolest ainsatki funktsionalistlikku lahendust. Esifassaadidel domineerib sümmeetria, rasked aknaraamistused, friisid ja karniisid, mis muudavad mitmed lahendused üsna raskepäraseks. 

Võimalik, et kompenseerimaks oma pettumust paigutas Konstantin Bölau „Tehnika ajakirja” (1939, nr 1) kaanele ühe vähestest moodsa joonega anonüümseks jäänud töödest.

Antonija ja Pumpursi tänava nurgale kõrgete üürimajade naabrusesse polnud kerge kavandada maja, mille kubatuur tohtis olla kõigest 6500 m³. Sellele juhtisid tähelepanu ka osalenud arhitektid. Töö „E. V. saatkond” autorid nägid tõsist vaeva, et projekteeritav hoone ei mõjuks madala tiibehitisena suure maja kõrval. Selleks nihutati ehituse maht Antonija tänavast võimalikult kaugele. Enamikus töödes raamistati ehitis pargi või terrassiga, et eraldada see visuaalselt korrusmajadest.

Võistlustingimustes oli soovitus katta saatkonna fassaad kohaliku looduskiviga ning pea kõikide säilinud tööde fassaadid olidki ette nähtud katta Saaremaa või Vasalemma dolokiviga. Saetud doloplaadid olid alles uudsena Eesti arhitektuuripilti ilmunud: esimesena kasutati neid Fordi majal Pärnu mnt 21, ehitamisel oli ka Majaomanike panga (kohvik Moskva maja). 

Žürii kommentaaridest nähtub, et suurt tähelepanu pöörati eeskätt esindusruumide lahendusele, sissepääsu ja fuajee esinduslikkusele. Paljudele töödele heideti ette liiga kitsast treppi. Esikohatöös olid vestibüül ja hall piisavalt representatiivsed ning hästi paigas ka ametiruumid ja korterid. Puuduseks loeti, et söögisaal asub esimesel korral, lahus esindusruumidest.

II preemia saanud töö puhul jäädi rahule nii esindus- kui ametiruumidega. Kolmandaks tulnud töö „Kägu” puhul oli puuduseks vestibüüli lahendus: vaatamata avarale ruumile puudus seal esinduslikkus.

Töös „9 pärna” sai komistuskiviks ruudukujuline söögisaal, mis pika laua jaoks muidugi sobiv ei olnud. Projektis „Do” on eraldamata ameti ja esindusruumide pääsud. Ka ei sobinud, kui need olid lahendatud võrdses võtmes („ERK”) – esindussissepääs ja peatrepp pidid olema ametipääsudest  väärikamad. 

 

Saadik Rebase arvamus

Konkurss oli juba läbi, kui sõjaministeerium äkki nõudma hakkas, et saatkonna majja tehtaks ka sõjaväe esindaja korter. Hans Rebane kogus tervelt realt saatkondadelt kirjalikke arvamusi tõestamaks, et see ei ole mitte kombeks. „Ainult vene saatkonna majas on sõjaväeesindajate korter saatkonna majas,” resümeeris ta kirjas välisministeeriumile, avaldades ka nördimust, et pärast konkursi toimumist veel nii olulisi muudatusi tahetakse tegema hakata. Rebane oli pettunud, et teda žüriisse ei kutsutud. „Mis sõnadega lubamised ja tegelik elu, seda on mulle küllaldaselt näidanud ju Helsingi kogemused. Peale selle ei leia ma põrmugi loomulik olevat, et saadiku arvamistega, kellel pealegi sel alal kogemused, nii vähe arvestatakse, kõnelemata, et teda isegi auhinna komisjoni ei nimetata ja ta isegi mingi komisjoni otsusest alles tagantjärele teada saab,” kirjutas ta välisministeeriumi. 

Rebane ei olnud valikuga rahul. Esikohaprojektis ei meeldinud talle esindusruumide lahendus, rohkem meeldis talle Herbert ja Lorenz Johansoni teise koha saanud projekt.

1939. aasta alguseks olid Riias tõusnud majade hinnad ning Skolas ielā Eesti saatkonna maja mahamüümisest loodetav tulu võimaldanuks ehitada uue maja 2000 m³ suurem, milleks Rebase arvates Johansoni projekti edasi arendada oli võimalik. Kuidas, seda kirjeldab Rebane pikas kirjas 30. III 1939: maja neli meetrit tänava poole tõmmata, keldrikorrast tõsta, keerdtrepp kui vähe esinduslik asendada teistsugusega, majahoidja korter kolmandalt korruselt alla tuua, garaaž teha selline, nagu I preemia saanud projektis jne.

Välisministeerium aga üritas projekti ka veel pärast konkurssi ikkagi Aleksander Nürnbergile teha anda. Sellega aga ei olnud teedeministeeriumi ehitusosakond nõus, polnud ju Nürnberg konkursil üldse osalenud. Välisministeeriumi seletused mõjuvad väga ebamäärastena. Seepeale pakkus teedeministeerium, et projekti võiks välja töötada riigi ehitusettevõte Ehitaja(seal juhtis bürood Alar Kotli). Kirjad, milles küsimust arutatakse, kuuluvad juba 1939. aasta kevadesse. Saabus aeg märksa tõsisematele asjadele pühenduda ja saatkond jäi Riiga ehitamata. Loodame väga, et seekord läheb nii projekteerimise kui ehitamisega teisiti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming