Eesti mustrid Tartu Kunstimajas

Juta Kivimäe

Tekstiilikunstnike Mare Kelpmani, Ehalill Halliste ja Ene Parsi näitus Tartu Kunstimajas kuni 14. III .           Kolme tekstiilikunstniku näitus Tartus oli ilmselt ajastatud Eesti vabariigi aastapäevale, ent see näitus oleks võinud toimuda ükskõik millal, ka väljaspool Eestit. Traditsiooniliste rahvarõivamustrite interpretatsioon ja kolme erineva, ent oma kitsamal tekstiilierialal professionaalse kõrgtasemega kunstniku sünergia on loonud Tartu Kunstimaja kolmes saalis tiheda ja intensiivse mõjuga atmosfääri. Usun, et ühise näituse idee võis hakata  idanema kas pärast Ehalill Halliste 2008. aasta näitust Vabaduse galeriis või pärast Ene Parsi monumentaalset näitust tarbekunstimuuseumis. Nende loomingu teeb ainukordseks innovatiivne suhe oma rahvusliku pärandiga. Nad on osanud säilitada ajaloolisest tekstiilipärandist olulise ja äratuntava, kuid seejuures oleks nende loomingu keel arusaadav ükskõik millisel rahvusvahelisel foorumil.

Ene Parsi ja Ehalill Halliste põimevaip ja  lapitehnika on universaalselt mõistetavad nähtused. Võib-olla eraldi ei mõjukski need nii innovatiivsena kui ühises ekspositsioonis näituse kolmanda osaleja Mare Kelpmaniga, kes on EKA tekstiilidisaini innovaatilise koolkonna arendaja ning, kelle loomingule on just viimastel aastatel saanud osaks palju rahvusvahelist tähelepanu. Ta on olnud huvitatud kõrgtehnoloogilistest võimalustest traditsioonilises valdkonnas, nagu tekstiilikunsti on harjutud  nägema. Rahvuslikud mustrid ja rahvalikud heegelpitside ornamendid jõudsid tema loomingusse (ja nüüd siis ka Tartu Kunstimajja) tegelikult alles paar aastat tagasi. Tartu näitusel on tema pitsimustrid esitatud ažuursete laserlõigetena Soomes valmistatud mittekootud kangal. Mare Kelpmani laserlõikeid on tänaseks esitletud nii kodumaal kui suurtel rahvusvahelistel näitustel Münchenis, Vilniuses, Manchesteris jm. Tema arvutis disainitud  laserlõikeid on nimetatud ka varjuvaipadeks: õige valgustus ja seintele tekkivad varjumustrid on oluline osa tema ekspositsioonist. Kelpmani loominguga võrreldes on Ene Parsi lapitehnikas suured tekstiilid tunduvalt traditsioonilisema olemusega, ent siingi võib vaatajal tekkida probleeme tehnika äratundmisega. Ene Parsi pärimustekstiilist välja kasvanud triibu- ja ruuduvaibad ei ole telgedel kootud, vaid riideribadest kokku õmmeldud.  Monumentaalsed ja töömahukad vaibad on kokku õmmeldud peamiselt linase kanga valitud fragmentidest, mis on omakorda voodrile õmmeldud ja tihedate tepingutega (quilting) õilistatud.

Ajuti on järgitud võimalikult täpselt Eesti kihelkondade saanitekkide ja seelikutriipude mustreid; kihelkondade nimed on ka teostele märgitud. Eestis on ju mujal Euroopas ja Põhja-Ameerikas paar sajandit väga populaarne lapitöö piirdunud omaküla naiste talgutööde  ja armsatest vanadest kulunud riietest lastetekkide meisterdamisega. Ehalill Halliste on ehk kolmest näitusel osalejast kõige enam seotud konkreetse tehnikaga. Põhimõtteliselt valmistab ta raamil lõimedesse kootud tuhandetest sõlmedest unikaalseid „lõngamaale” samamoodi, nagu seda tehti XVI sajandi Prantsusmaal vendade Gobelinide manufaktuuris. Uuenduslik ja üllatav on selles töömahukas tehnikas loodud  motiivivalik. Suurendatud etnomotiividega vaibad on saanud oma ornamendid 1926. aastal Riigi Kunsttööstuskooli tolleaegse direktori Voldemar Pätsi välja antud Põhja-Eesti etnograafiliste lillkirjade kogumiku järgi. Akantuseja tulbimotiivid ilmusid eesti rahvarõivastele XVIII sajandi barokiajastu kõrgmoest. Väikesed tikandimustrid on villastes põimevaipades kasvanud suurteks dekoratiivseteks kujunditeks. Nende tähendus on seega ühtaegu rahvuslik  ja universaalne. Ehalill Halliste suurte akantuse- ja tulbimotiivide ja Mare Kelpmani kogu Euroopas levinud lihtsate ornamendimotiivide juurest läheb mõte paratamatult traditsiooni ja populaarsete leitmotiivide juurde. Palju sellest, mis praegu on meie kultuuriruumis tuttav ja pjedestaalile tõstetud või ka siis taunimisväärseks kuulutatud, on kunagi juba esinenud kusagil mujal ja tähendanud ehk midagi hoopis  muud.

Just praegu on Kumu galeriis avatud noorte kunstnike ideenäitus, kus püütakse õpitud tõdede kaudu mõtestada rahvuslikkust tänapäeva maailmas. Sealgi on ekspluateeritud üht tuntud natsliku fraseoloogia rekvisiiti, Blud und Boden Ideologie’ d (vere- ja mullaideoloogia). Ja sedagi ei mõelnud ju välja mitte Adolf ja Hermann, vaid vereliini ja maaomandi seadus kehtis keskaegses Saksa ühiskonnas pärilusõiguse alusena. Kunagi aastate eest  rääkis meie hiljuti lahkunud rahvarõivauurija Melanie Kaarma eesti vanimatest seelikutest. Olime Kristjan Raua majamuuseumis, vist aastal 1990. Melanie Kaarma oli nõustunud oma vadja rahvarõivaid eksponeerima ja rääkis, kuidas rahvatantsijad ja koorikollektiivid ei hooli vanematest eesti vaipseelikutest ja lihtsatest geomeetrilistest mustritest, vaid soovivad lillkirjalisi käiseid ja värvikirevaid tanusid, mis tegelikult jõudsid talupojarõivastesse üsna  hiljuti omaaegsest kõrgmoest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming