Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus

JAAN ELKEN, kontseptsiooni autor

Maalikunstnik William de Kooning on kunagi öelnud, et aeg-ajalt vajatakse kunstnikke, kes paiskavad kunstiarusaamad põrgusse, nii et maalimine oleks jälle võimalik. Sellisel (s)isepuhastusre?iimil on ka Eesti kunstnikud 1990ndatest alates. Kunstimaailma sisemänguks on muutunud meiegi kriitika levitatud teated maalikunsti minekust ja tulekust. Ilmselt on tegu vanade kultuurmaade küpsete ja paljudest tahkudest koosneva visuaalkultuuri kontekstis harrastatava retoorikaga, mille püüdlik istutamine vaevalt 150-aastase omamaise maalitraditsiooniga kultuuri on koomiline. Kui kunstis ongi trendid, ei kujundata neid (tänu jumalale!) ei Toompeal, Vabaduse väljakul ega ka Kadriorus. (Naljaka juhuse tõttu on kunstiinstitutsioonid end Tallinna geograafilisel maastikul sümboolse nimega paikades, võimukantside läheduses kinnistanud). Loomevabadust ja ideoloogiatest prii kunstiloome võimalusi pole eesti kunstnikele kogu XX sajandi vältel just ülearu palju antud. Vabadus on vastutus, vastutus ka valitud eriala käekäigu ja prestii?i pärast ühiskonnas.

Üheksakümnendate vapustuste järelmõjudest kujutava kunsti prestii?ile räägiti palju ja murelikult alles mõni nädal tagasi Eesti Kunstnike Liidu suurkogul. Uus kunst ja uus aeg on peletanud publiku näitusesaalidest, tõrjunud professionaalsed näituseülevaated televisioonist ja harvendanud päevalehtede kunstihuvi. Kujutava kunsti riiklik finantseerimine on Kultuuriministeeriumi eelarves langenud protsendi murdosani (kui kunstimuuseumide kulutusi juurde mitte arvata). Valitsuskoalitsioon sööb oma lubadusi ? piinlikuks on muutunud vaikus ammu lubatud loomeliitude seaduse ümber. Kunstnikud ei saa sellise arengukäigu suhtes ühiskonnas enam ükskõikseks jääda. Rahumeelsest maalikunstist ja maalikunstnikust võib selles kontekstis saada radikaalne sotsiaalne persoon.

Täna Tallinna Kunstihoones avataval aastanäitusel eksponeeritud maalid on enamiku tunnuste järgi tahvelmaalid, ka eksponeerimisprintsiip viitaks justkui ?tunnustatud eesti maali best of?ile?. Kuid maalitud ei ole need mitte lõuendile, vaid otse galerii seinapinnale, nelja päeva vältel. Tallinna Kunstihoone on taas ajutiselt maalikunstnike käes, territoorium, mis pühitsetud vaid valitud kuraatorite ja kujundajate salatoiminguteks, transformeerus nädalaks üle kolmekümne kunstniku ateljeepinnaks, teiseks koduks. Massikultuuriliselt populistlik aspekt on aastanäitusel segatud eksistentsiaalsete ja kultuuripoliitiliste küsimustega: kellele on üldse vaja kaasaegset kunsti (antud juhul maalikunsti) nüüdses Eestis? Miks nõustuti säidkunsti austava tiitliga pärjatud tahvelmaali suunamisega paratamatule hävingule? Sellel näitusel on tavapärase avamise kõrval ka ülioluline lõpp 6. juunil, kui ?seinad kunstist puhastatakse?. Näitus uurib eelkõige kunsti representatsiooni: millal on kunst uudis meie ühiskonnas, kuidas portreteerida maalikunsti XXI sajandil, millal kunst kommunikeerub vaatajatega, millal kriitikutega?

Sümboolse pealkirjaga näitus ?Ich bin ein Maler? uurib sümboolse Berliini müüri langemise võimalusi kriitikute, maalikunsti ja vaatajaskonna vahel. Osaleb 32 kunstnikku 33 taiesega: Maire Koll, Peeter Allik, Kaarel Vulla, Ashot Jegikean, Mall Paris, Jüri Arrak, Sirja-Liisa Vahtra, Otto von Busch (Rootsi, külalisena), Urmas Muru, Owe Büttner, Maarit Murka, Sirje Protsin, Toomas Altnurme, Tiit Jaanson, Sorge/Margus Tiitsmaa, Erki Kasemets, Toomas Sarapuu, Andrus Rõuk, Evald Okas, Mati Kütt, Ilmar Kruusamäe, Reiu Tüür, Laurentsius/Lauri Sillak, Anne Parmasto, Jaan Elken, Helina Loid, Raoul Kurvitz, Andres Tolts, Mari Roosvalt, Jüri Kask, Leonhard Lapin, Tiina Tammetalu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming