Eesti kunstikirjutus

Virve Sarapik

Võrdlev esmapilk näib kinnitavat, et eesti kunstikirjutusel ja -teadusel on olnud head ja rammusad aastad, ükskõik, kas paneme võrdluseks kõrvale eelmise või üleeelmise kümnendi. Mitte kunagi varem pole Eestis ilmunud nii mitu perioodilist kunsti-, arhitektuuri- ja kunstiteaduslikku väljaannet (kunst.ee, Estonian Art, Maja,  Ehituskunst, Kunstiteaduslikke Uurimusi), asutuste toimetisi (Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kõrgem Kunstikool, Eesti Kunstiakadeemia), sellisel hulgal katalooge, teoreetilisi käsitlusi ja traditsioonilisi kunstnikumonograafiaid. Ning unustada ei tohi tasapisi valmivat kuueköitelist „Eesti kunsti ajalugu”.

Tahtmata siin kiita pelgalt majanduslikku heaolu (kuigi selge mõjutegur on kindlasti ka see), tuleks  püüda leida ka teisi, sealhulgas kriitilisi aspekte. Esiteks, vähemalt üks kõrvutus loob üheksakümnendate alguse ja keskpaigaga pöördvõrdelise pildi: selleks on päevalehtede jooksev kunstikriitika. Selle viimast kümnendit iseloomustab teatud tardumus nii kirjutamislaadide kui kirjutajate osas, eriti toonase intensiivsuse taustal.

Teiseks, näilise külluse taustal napib ikka veel tõlkeid või pigem: tõlked on  põhiosas kommertslikku laadi, kuid ilmunud on vaid näputäis olulisemaid kunstiteoreetilisi tekste. Üks mainitud küllusaastate väljundeist on ka seitsme aasta eest ajakirjaks reformitud kogumik „Kunstiteaduslikke uurimusi”. Ainus Eesti kunstiteaduse perioodiline väljaanne on siiani püsirahastuseta, kuid siiski elus kultuurkapitali lahkel toel.  Paratamatult peab ka KTU küsima endalt, kellele ja milleks on vaja seda laadi väljaannet. Kõigepealt, KTU ei ole kindlasti sellise valgustusliku eesmärgiga ajakiri nagu näiteks Vikerkaar. Seda ei võimaldaks ei maht ega ressursid. Ajakirja peasiht on avaldada siinse regiooniga seotud kunstiajaloolisi uurimusi, originaalseid kunstiteoreetilisi kirjutisi ning arutelusid kunstiteaduse metodoloogia alal, seega ühtlasi toetada ja ärgitada eesti kunsti, arhitektuuri, disaini ning tervikliku visuaalkeskkonna uurimist. Siiski on viimasel ajal eriala praktilistest vajadustest tingituna esile tõusnud ka vahendav roll ning ilmunud ja ilmumas on mitmed tõlketekstid (nt James Elkinsi ja Keith Moxey artiklid visuaaluuringute ning kunstiteaduse arengu kohta).

KTU sisu ja teemavalikut on fokuseerinud mitmed erinumbrid.  2008. aastal ilmusid Juhan Maiste koostatud klassitsismiteemaline number ning Krista Kodrese koostatud „Kuhu lähed, Eesti kunstiteadus?”. Järgmist erinumbrit koostab Anneli Randla ning selle teema on Eesti muinsuskaitse ajalugu. Viimastel aastatel on ajakirjas käsitletavate teemade ring laienenud üha enam traditsiooniliselt kunsti- ja arhitektuuriajaloolt üldisemate visuaalse representatsiooni ja keskkonna  probleemidele. Ilmunud on näiteks mitmed eesti filmi ja animatsiooni ning fiktsiooni teemat käsitlevad uurimused. Niisiis võib öelda, et KTU on kindlasti üheks foorumiks, kus eesti kunstiteadus võib tegelda ka eriala eneserefleksiooniga. Kuid selle näiliselt lokaalse väljundi kõrvale on viimastel aastatel tõusmas ka teine. Tänu kuulumisele mitmetesse rahvusvahelistesse andmebaasidesse on KTU  praeguseks elektroonilisel kujul kättesaadav ka suures hulgas Euroopa ja Ameerika raamatukogudes. Artiklitele lisatud põhjalik inglis- või saksakeelne resümee annab hea ülevaate käsitletud problemaatikast ning ühtaegu ka üpris selge pildi sellest, mis toimub siinse regiooni kunstiteaduses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming