Eesti kunst ulmelisel 2020. aastal

Kultuuripoliitika üks eesmärke peab olema süsteemi avatuse ja paindlikkuse soodustamine, küll elu ise klaaslagede ja kinnikiilumise eest hoolitseb.

LIISA KALJULA

Maria Kapajeva. Asja. Seeriast „Kunstniku portree noore naisena“, 2012. –2015. Autori loal.  Maria Kapajeva on Londonis elav Eesti vene rahvusest kunstnik, kes ise kirjeldab oma fotoseeriat: „Enamik neist naistest ei ole kolinud uude riiki selleks, et seal abielluda, vaid et realiseerida oma loomingulist potentsiaali, ükskõik kas nad kirjutavad, joonistavad, maalivad, pildistavad või leiutavad.“

Maria Kapajeva. Asja. Seeriast „Kunstniku portree noore naisena“, 2012. –2015. Autori loal.
Maria Kapajeva on Londonis elav Eesti vene rahvusest kunstnik, kes ise kirjeldab oma fotoseeriat: „Enamik neist naistest ei ole kolinud uude riiki selleks, et seal abielluda, vaid et realiseerida oma loomingulist potentsiaali, ükskõik kas nad kirjutavad, joonistavad, maalivad, pildistavad või leiutavad.“

Kui riigikogu möödunud aasta veebruaris „Kultuuripoliitika põhialused kuni aastani 2020“ 72 poolthäälega heaks kiitis, käis Ukraina pealinnas Kiievis juba madin. Ent Euro-Maidani peeti toona veel lokaalseks nähtuseks ja poliitikategemist Eestis, mis postsotsialistliku Ida-Euroopa kontseptsiooniga pealegi ülemäära ei haakunud, see kuidagi ei mõjutanud. Ja võib-olla ongi hea, sest nüüd, kui aeg on ebakindel ning Ida-Euroopa geopoliitilise kategooriana taas liigagi aktuaalne, on meil järgmiseks viieks aastaks ilus, rahuajal kirja pandud kultuuripoliitika dokument. Ehkki see on mitmes põhipunktis kultuurivaldkonda viimased kaheksa aastat valitsenud erakonna nägu, millele viitavad kas või dokumenti algusest lõpuni läbivad märksõnad „loomemajandus“, „konkurentsivõime“ ja „rahvusvahelistumine“. Kuidas uus sotsiaaldemokraatlik kultuuriminister neid põhimõtteid ja nende alusel viimastel aastatel ellu viidut riigikogu ees kaitseb, on kahtlemata huvitav jälgida.

Nüüdiskunst Eesti visiitkaardiks. „Kultuuripoliitika põhialuste“ üldosas rõhutatakse kultuuri järjepidevuse hoidmise ja kultuurile omase uuenduslikkuse tasakaalu. Kunstile pühendatud alamosast võib aga jääda mulje, et seal sõnastatud eesmärgid on kaldus kultuuri uuenduslikkuse poole. See on mõneti mõistetav, sest nüüdiskunsti infrastruktuur ja institutsioonid on Eestis uuel ajal tulnud suuresti uuesti üles ehitada. Hea võrdlus on siin Ida-Euroopa väikeriigid Läti ja Sloveenia.

Lätis on nüüdiskunsti infrastruktuur riiklikult välja arendamata, sest pärast Sorosi fondi abil tehtut on nüüdiskunst jäetud valgustatud erakapitali hooleks ning riiklikuks prioriteediks on kunstipärandi hoidmine. Sloveenias on nüüdiskunsti seevastu nähtud riikliku visiitkaardi osana: väike paindlik ja edukas üleminekuühiskond, mis reklaamib end innovatsiooni ja avatuse, ent ka oma eripärase nüüdisaegse konditsiooni uurimise kaudu. Eestis on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus paisunud viimastel aastatel suuremaks nii meeskonnalt kui ka tegevushaardelt, institutsioonina on lisandunud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetatud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Kui nüüdiskunstile suudetakse alles hoida ka viimasel viiel aastal jooksvat kunstielu kujundanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, kunstnike liidule kuuluvad galeriid ja eragaleriid, võib öelda, et nüüdiskunst on Eestis väärtustatud. Muide, värskes inimarengu aruandes nähakse Eestile strateegilist tulevikku kolmes valdkonnas: tehnoloogias, sotsiaalsetes investeeringutes ja visuaalkultuuri edendamises.

Rahvusvahelistumine ja professionaliseerumine. Visuaalkunsti valdkonnas sõnastab dokument esimese ja kõige tähtsama eesmärgina Eesti kunstielu rahvusvahelistumise. Seda eesmärki puudutavate tulemuste kohta pole vist küsimust: Eesti nüüdiskunst on viimastel aastatel olnud rahvusvaheliselt nähtavam kui kunagi varem. Kui pikka aega piirdus Eesti nüüdiskunsti riiklik eksport suuresti Veneetsia biennaaliga, siis viimastest aastatest võib siia lisada muid välismaiseid kunstisündmusi, millest Eesti kunstnikud osa võtavad: „Manifesta“ kunstibiennaal, NADA, Brüsseli, Frieze’i kunstimess. Sellest reast torkab silma kunstimesside rohkus ning on selge, et selles mängus määrab paljugi ära julgete ja jõuliste kunstimänedžeride esiletõus. Kuidas tõsiasi, et muuseumide juures töötavate kuraatorite kõrvale on ilmunud uut tüüpi, ülemaailmsele turule orienteeritud kunstimänedžerid, Eesti nüüdiskunsti sisuliselt mõjutama hakkab, see veel selgub. Eesti kunstielu rahvusvahelistumine tähendab muidugi ka vastassuunalist liikumist ning residentuuride ja külalisesinejate kõrval kiputakse teinekord unustama välisnäituste osa siinse kunstielu rikastamisel. On tähelepanuväärne, et Eesti Kunstimuuseum suudab professionaalsuse ja sellest tekkinud usalduskrediidi toel tuua Eestisse neidsamu näitusi, mis ringlevad Berliini, Pariisi, Kopenhaageni või Stockholmi parimates muuseumides. On hea, et käesolevast aastast tunnustab ja toetab riik seda vastutusrikast tegevust ka riikliku kindlustusega, sest need on asjad, mida riik saab teha rikkaliku, atraktiivse ja professionaalse kultuurielu toetamiseks. Ajal, mil piirid on lahti, on sellest saadav suurim tulu ehk signaal noortele, alles elupaika ja töökohta valivatele inimestele: jah, lootusetult külm, jah, lootusetult kaugel, aga vähemalt avatud ja edasipüüdlik, uuendusmeelne ja asjatundlik.

Uus sotsiaaldemokraatlik kunsti­poliitika. Seoses uue valitsuskabinetiga on ehk lubatud unistada uuest sotsiaaldemokraatlikust kunstipoliitikast. Kui püüda seda vaimusilmas kujutleda, siis võiks see tähendada seda, et kunstipublik ei pea piinlikkust tundma, et tema tarbitav kunst on sündinud tegija sotsiaalsete tagatiste või töö eest makstava tasuta. Ühtlasi võiks sotsiaaldemokraatlik kunstipoliitika lähtuda sellest, et näituseasutustele jääb programmi koostamisel ja teostamisel nende ekspertiisist tulenev autonoomia, millesse kultuurministeerium ei sekku, nagu ta ei sekku ka avalike raamatukogude raamatuvalikusse või riikliku kultuurilehe peatoimetaja konkurssi. Kultuurile ja teadusele alles jääv autonoomia võib keerulistel ajajärkudel aidata ära hoida ka siis ikka tekkima kippuvat demokraatia kriisi, ehkki poliitikat ja majandust tasakaalustavaid jõude vajame tegelikult kõikidel aegadel. Unistades veel veidi heaoluriigist, võiks sotsiaaldemokraatlik kunstipoliitika tähendada ka seda, et kunstinäitused on ligipääsetavad kõigile lastele, kelle seas hariduslik segregatsioon kujuneb esmalt välja just reisimise ja kultuuritarbimise kaudu. Raivo Vetik kommenteerib värsket Eesti inimarengu aruannet ja leiab, et selles kõige sagedamini esinev sõna „lõks“ viitab ikka ühele ja samale kinnikiilumisele: „Tegelikkuses kirjeldab enamik nimetatud lõksudest aga üht ja sedasama nähtust, sotsiaalse süsteemi tagasiside nõrkust, kus lõksu sattumine näitab indiviidi või grupi võimetust parandada oma sotsiaalset positsiooni kõigi pingutuste kiuste. Metafoor rõhutab sotsiaalse süsteemi ülemäärast formaliseerumist ja ritualiseerumist, kus süsteemi elementide omavaheliste suhete jäigastumine raiskab ressursse ning takistab kohanemiseks vajalikke muutusi.“*

Avatud süsteem iga hinna eest. Sellised lõksud on äärmiselt kahjulikud ka kultuurivaldkonnale, sest nii nagu ettevõtluses, ei ole ka kultuuris midagi tähtsamat kui see, et süsteem oleks avatud igale end siinse kultuuriruumiga siduda soovivale andele, et kõik võimekad uued tulijad saaksid end realiseerida, olenemata rahvusest, päritolust, jõukuseastmest või perekondlikest tutvustest. Pealegi pole midagi kurvemat, provintslikumat ja uutele tulijatele eemalepeletavamat kui väike kildkondlik kunstimaailm, mis on seadnud enese peamiseks eesmärgiks võimul püsimise. Kultuuripoliitika üks eesmärke peaks alati olema süsteemi avatuse ja paindlikkuse soodustamine, sest küll elu ise juba kõikvõimalike klaaslagede ja kinnikiilumiste eest hoolitseb. Eesti noore kunsti maastikul on selle avatuse ja paindlikkuse hoidmisel väga oluline roll kultuurkapitalil ja sealsel eksperdikomisjonil, ent tegelikult ka igal kuraatoril, galeristil, kriitikul, näituseasutuse juhil. Kui vaadelda kultuurkapitali noore kunsti olulisema toetajana, siis sealt saadavate stipendiumide hiljutine käsitlemine ettevõtlustuluna, mille pealt kunstnik peab maksma tavapärases mahus makse, sellesse pilti küll kuidagi ei sobitu.

„Kultuuripoliitika põhialustes“ on päris palju juttu ka lõimumisest ja Eesti kultuuri käsitletakse selles kui kõikide Eestis elavate inimeste loodavat ja tarbitavat kultuuri: „Kõigile Eesti elanikele peab olema tagatud võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada sõltumatult regionaalsetest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, etnilistest, vanuselistest, soolistest või teistest individuaalsetest eripäradest ja -vajadustest.“

Loomemajandus ja kujutav kunst. Suurbritannias 1990. aastatel poliitikasse toodud idee kultuuri ja majanduse ristamisest ning intellektuaalse omandi kaudu heaolu ja töökohtade loomisest ei ole kujutavale kunstile hästi kohaldatav. Kui mõelda loomemajandusele Eesti kujutava kunsti kontekstis, meenuvad mõningad veidrad ettevõtmised, nagu kunstiklassika ainelise reprotööstuse arendamine, mille üht näidet võib näha Tallinna esindushotelli numbritubades, kus voodipäitseid kaunistavad Konrad Mäe tuntumate teoste suuremõõtmelised fragmendid. Usun, et Indrek Ibrus ei pidanud mitte sedalaadi kultuuripärandi taaskasutust silmas, kui ta kutsus üles praegusaegsele remiksikultuurile ning seda toetavatele seadustele, vaid pigem kultuuripärandi digitaalsete vahenditega dünaamiliseks muutmist, minevikupärandi avamist praegusaja loojatele hariduslikel ja loomingulistel eesmärkidel. Kui ühes neoliberaalses riigis on siiski vaja käsitleda kultuuri majanduse osana, võiksime seda teha pigem turismi ja mainekujunduse kontekstis ehk postindustriaalse majanduse ning mitte vanamoelise kaubatootmise kontekstis. „Kultuuri põhialustes“ on seda nihet ka märgatud: „Riik soodustab loomemajanduse arengut osana teadmistepõhisest majandusest. Eesmärgiks on tõsta uuenduslikkuse ja loovuse abil riigi konkurentsivõimet, muutudes seeläbi vahendajast väärtuste loojaks.“ Demokraatlikus riigis tuleks kultuuri näha mitte otsese, vaid üksnes kaudse vahendina riigi muude eesmärkide – nagu näiteks majanduskasv – saavutamiseks, ehkki majanduskasvu asemel võiksime hoopis rääkida heaolu kasvust ning sellesse panustab kultuur otseselt.

Vaikivad kohad kultuuripoliitika dokumendis. On muidugi kultuuripoliitika põhimõtteid, mida maailmavaatelised erinevused Eesti-suguses rahvusriigis kõigutada ei tohiks. Selliste põhimõtete hulka kuuluvad näiteks kultuuripoliitika dokumendi esimeses lõigus sõnastatud põhiseaduslik eesmärk „tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade“ ning selle eesmärgi lahtimõtestamine kooskõlana „kultuuri hoidmise ja järjepidevuse tagamise ning kultuurile omase uuenduslikkuse ja avatuse vahel“. Need põhimõtted tulenevad otseselt ning seetõttu peaks neid vankumatu kattevarjuna kaitsma põhiseadus, mistõttu Reformierakonna üheksakümnendatel välja käidud ning viimaste ministrite valitsusajal hoogu kogunud kultuuri lahtiriigistamise kava põhiseaduse preambuliga ei klapi. „Kultuuripoliitika põhialused“ valdkonna lahtiriigistamist või ümberkorraldusi kultuuriasutustes ei puuduta ja ometi on viimastel aastatel aset leidnud paljude teatrite ja muuseumide käsukorras liitmine või sihtasutuseks muutmine. Ka ei maini „Kultuuripoliitika põhialused“ kultuuripärandi digiteerimise ja üleriigilise infosüsteemiga seotud aktuaalset probleemistikku. Kogu rahvusliku kultuuripärandi digiteerimine riigi sünnipäevaks 2018. aastal on ilus mõte paberil, reaalsuses toob aga endaga kiirustamist, millega sugugi ei tagata „selle pikaajaline säilimine rahvusvahelisi standardeid ja kvaliteedinõudeid arvestades“, vaid pigem tehtud töö hilisem kulukas ja ajamahukas üle tegemine. Ka kultuuripärandi üleriigilise infosüsteemi projekti ei saa pidada e-riigi edulooks: praegune muuseumide infosüsteem (MuIS) ei ole paraku ei nüüdisaegne andmepank kultuurihuvilisele ega ka hea ja toimiv tööriist muuseumitöötajale.

* Raivo Vetik. Eesti arengumudel pärast 2015. aastat. Postimees 26. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming