Eesti kolhoosiehituse fenomen

Reet Varblane

Vestlusringis Karin Hallas-Murula, Mihkel Karu, Tõnu Kull, Toomas Rein, Meeli Truu ja Reet Varblane. Peetri kolhoosikeskus, Vilen Künnapu, 1979.

Meeli Truu: Nõukogude ajal oli tegemist jagatud vastutusega: ei ole omanikku, ei ole vastutust. Kolhoosi puhul tekkis omanik ja tekkis ka vastutus. Omand oli küll kollektiivne, aga siiski omand. Tekkis omanik, vastutus ja ka edevus. EKE süsteemi tellijad olid samas positsioonis nagu praegused tellijad: neil oli raha, teadmine, mida nad tahavad. Ja meie, kes me arhitektidena seal töötasime, olime nagu väljavalitud. Tellija tuli looja mõtetega kaasa. See oli nagu saar selles riigis. Teise omandisuhte peale loodud süsteem.

Reet Varblane: Kust tekkis mõte selline süsteem, Eesti kolhooside ehituskontor luua? Kas see tuli altpoolt? Või parteilise käsuna?

Tõnu Kull: EKE projekt loodi EKE ehituskontorite juures tegutsenud projekteerimisgruppide baasil. Tallinna kõrval olid EKE projekti filiaalid veel Tartus, Pärnus ja Paides. 

Toomas Rein: Olin noor arhitekt ja töötasin tollases Maaehitusprojektis. Ehituskomitee korraldas ehituste konkursse, millest tavaliselt võttis osa ka paar arhitekti. Seal olid ka Müürsepp, Kärber ja mitmed teised tollased kuulsad ehitajad. Ma olin siis veel üliõpilane, keegi tuntud arhitektidest jäi ära ja mind pandi žüriisse. Seal kohtasin vana grupikaaslast Paul Meid, ajasime juttu ja ta ütles, et tuleb kolhoosi ehitusfirma, et ehitame Tallinna endale kaheksakorruselise maja. Mina seda juttu ei uskunud, aga ära tehti.

M. T.: Asutustele jagati ministeeriumide kaudu fonde, kolhoosid olid viimased, kes midagi said. Eks siis sellest vajadusest, et saada fondide jagamisest lahti, hakati oma ehitajaid otsima ning see omakorda tingis ka oma projekteerijate vajaduse. See kõik kasvas välja lõputust defitsiidist ja jagamisest.

Eesti põllumajandus oli stimuleeritud, sinna tuli raha ja põllumajandus pani ehituse käima. Igal rajoonil oli oma organisatsioon, oma projektgrupid.

T. R.: Need oli haledad.

M. K.: Nii palju kui arhiiviandmete põhjal on välja tulnud, siis moodustati EKE projekt just nende väikeste projektorganisatsioonide põhjal, mis ei tähenda, et hiljem poleks oma arhitektide seltskond välja kujundatud.

M. T.: Kui mina läksin EKE Projekti tööle, siis sealsed juhid valisid juba kunstiinstituudi lõpukursuselt, keda nad tahtsid. Lausa küsisid, et mida ma tahaksin projekteerida.

T. R.: Mina nii roosiline ei ole. Ega me päris vabad ei olnud, eks kolhoosiesimeeste, tellijate sõna ikka maksis, kuid see, et nad ei ehitanud päris oma raha eest, viis sageli õnneks selleni, et jäädi arhitekti  uskuma. Ma läksin sinna tööle 1967, Ell Väärtnõu oli seal juba 1966. aastast. Mul oli Maaehitusprojektis veel magus töö pooleli, kuid proosaline põhjus, elamispinna puudumine, pani töökohta vahetama. 

T. K.: Mina tulin 1969. aastal, siis tekkiski plahvatuslik olukord: hakati noori arhitekte juurde võtma. Tallinna rajati suur keskus EKE. Olime tugevasti seotud ehitusorganisatsioonidega: eks nad avaldasid survet, aga edevus maksis ka, sest nad tahtsid ennast võimalikult heast küljest näidata.

M. T.: Pärnu KEKi tase hakkas tõusma, kui sinna läks tööle Andres Ringo.

T. R.: Ringosid oli üks. Ja see, mis Pärnus toimus, oli omaette fenomen. Isikul põhinev fenomen.

 

Suurehitused

Karin Hallas-Murula: Aga ministrite nõukogu tuli ju spetsiaalselt EKEsse oma Valgeranna puhkebaasi projekti tellima? See näitab, et EKEt peeti teistest paidlikumaks, kui erilahendusi siit otsiti.

M. T.: Töö andis mulle Vanaselja. Sõitsime Pärnu lähedale  krunti vaatama: seal oli majahoidja korteriga väike nn soome tüüpi maja. Kui Toompeal minu projekti arutati, siis istet mulle ei pakutud. Seisin tähtsate meeste seas nagu koolilaps: mehed eesotsas Simmiga vaatasid jooniseid ikka siit ja sealt, otsust ikka ei tulnud. Siis tuli üks mees uksest sisse, autovõtmed ümber sõrme. Vaatas mu tööd ja ütles, et lätlastel sellist ei ole, leedukatel ilmselt ka mitte. Võttis kapi pealt paar konjakipudelit ja läks minema. Niisiis otsustatigi mu projekt vastu võtta. Natuke tuli mõnda seina nihutada, aga see oli ka kõik. Ma hiljem siis küsisin, kes see mees oli. Tuli välja, et Käbini autojuht. Tegin ka klubihoone ja pidin hakkama hotelli projekteerima. Kuid siis oli Eesti televisioonis uue aasta saade, millele Tõnu Virve oli kujunduse teinud ja kus kasutati uue arhitektuuri makette. Saates oli lõik, kus parodeerijad kõnelesid põrguväravatest, taustaks  maketid, ka minu oma. Pärast seda korjati kõik need projektid kokku ja töö lõpetati päevapealt ära. Peamaja jäigi ehitamata, selle projekteeris hiljem Raine Karp.

R. T.: Mäletan, et käisin seal koos Andres Ringo­ga. Niisugune tunne oli, et olin kuhugi mujale sattunud, kuhugi välismaale.

M. T.: Sisekujunduse tegi Taevo Gans. Mõned sisekujundajad on sellised, et ajavad oma asja ning eriti ei hooli arhitektimõttest. Gans oli teistsugune. Ta kooskõlastas kõiki asju.  Eks seal oli ka naljakaid seiku: kinosaal oli planeeritud viiele tähtsale mehele ja igaühel pidi oma rida olema, nad ei mahtunud üksteise kõrvale. Samamoodi tuli ka sauna eesruum kujundada, et keegi ei peaks kellegi eest paljalt läbi minema.

K. H.-M.: Kuidas ruumiprogramm oli paika pandud? Kas oli mingeid väga erilisi soove?

M. T.: Vaja oli teha ruum, kus sai piljardit mängida, filmi vaadata ja puhata. Inimeste arvu ei öeldud. Ja ka see oli ette nähtud, et peakõrguselt pidi olema varjatud, mis ruumides toimub. Sellepärast ka see müür seal.

T. R.: Kui Viljandisse tuletõrjedepood tegin – ka KEKi ehitus –, siis mõtlesin lekaaltellise välja. Andsin lekaaltellise ka Meeli Truule, et ta saaks seda Pärnus kasutada. Mul oli Viljandis vaja kumerat pinda. Kumer pind vastas tuletõrjeautode esteetikale, punane tellis oli omane Viljandile. Rääkisin tuletõrjevalitsuse meestega, neile mu mõte meeldis. Et õiget tunnet kätte saada, lasksin isegi tuletõrjetoru mööda alla, 22 sekundiga pidi auto välja sõitma. Elasin igati ainesesse sisse. Toru tuleb dispetšeriruumi, kuid autorool on paremal, aga tuletõrjes kiputi viina võtma. Kuid kui torust korraga alla sõideti, siis võis üks mees teiste alla jääda. Tellise kumervorm oligi tingitud sellest, et teha vähem ohtlikke ruume. Läksime siis major Rinnega tuletõrjevalitsusest Tallinna keraamikatehasesse. Nad ei tahtnud seda tootmisesse võtta, sest see oli liiga keeruline töö. Major Rinne arvas, et ta hakkab siis hoolega  keraamikatehase tuletõrjenormidest kinnipidamist uurima,  ja võib olla tuleb tehas hoopis sulgeda. Mäletan, et jõululaupäeval näidati mulle valmistellist: oli kumer ja ühtegi pragu ei olnud.

M. T.:  Sellel ajajärgul  vähendati  telliste külmatsüklite  taluvuse normi. Valgeranna puhul  kasutati  juba  vähendatud tsüklite taluvusega kive  ja  kümmekonna aastaga  päikesepoolsed  seinad  lagunesid ja  väliskiht murenes.

T. R.: Ka Viljandis oli sama lugu. Nad tahtsid hiljaaegu juurdeehitust, käisin kohapeal: lihtsalt õudukas, just lõunapoolsed pinnad lagunesid. Ka Ugala teatri juures lõunapoolsed seinad lagunevad, kuigi sealne tellis toodi Leedust. Midagi pole teha. Aga algul, kui kumera tellise kätte sain, oli uhke tunne: Alvar Aalto ei saanud hakkama, aga mina sain.

K. H.-M.: Sellega sai ju teistsugust vormi teha. Kas Valgeranna puhul saab kõnelda Soome mõjudest?

M. T.: Kui mingid mõjud on, siis ainult alateadvuslikud. Ma tahan ise mõelda ja oma tulemuseni jõuda. Mõtlemisprotsessis on kõige suurem võlu. Aga siis: teed maja valmis ja leiad kuskilt ajakirjast, et keegi on midagi sarnast juba teinud.

K. H-M.: Valgeranna hotell töötab praegu. Kas keegi on teie poole pöördunud, et ka kino ja kogu nn. mängude maja uuesti kasutusele võtta? See on räämas ja maha jäetud.

M. T.: Hotelli on soomlased ära ostnud. Kaudselt olen kuulnud, et hotelli taha ja klubi vahele hakkab keegi projekteerima. Saatsin järelepärimise, et meil ikkagi kehtib autorikaitse, et minuta ei tohi  midagi teha ning et ma olen nõus kaasa aitama. Lubati hoida kontakti. Siiani ei ole vastust tulnud.

T. K.: Paljud tollased hooned on ainult DOCOMOMO nimekirjas, kuid mitte muinsuskaitse omas, ja kui seal, siis vaid soovituslikus nimekirjas. Ega midagi ei saa teha, kui uus omanik tahab hoone lammutada ja midagi uut teha.

K. H.-M.: Järjest rohkem räägitakse Euroopa Liidus autoriõigustest. Arhitekt saab ise ka palju ära teha, tema looming ikkagi.

 

Maakodu

M. K.: Esimesed korterelamud, mis maale tehti, olid õigupoolest linnamajad, mis olid teise keskkonda viidud. Vastolusid oli mitmeid.

Kuid vestlustes teiste arhitektidega ja vaadates tollaseid dokumentatsioone, siis tundub et 1970ndatest hakati maaehitusest siiski mingil määral arvestama maaelu spetsiifikat. Eelkõige siis, kui laienes kooperatiivide ehitustegevus. Mõtteviisis siiski midagi muutus.

T. K.: Kuid midagi sellist nagu praegune romantiline arusaam maaelust tollal küll polnud. Linnaeluviis pidi ka maale jõudma. Individuaalelamuid, mis maaelaniku mõtteviisi oleksid arvestanud, ei olnud ju võimalik teha. Linn ja maa pidid kokku sulama. Ka küla pidi hakkama välja nägema nagu linn: kahe- ja kolmekordsed elamud, korteriplaneeringutes ei nähtud ette mitte mingisugust erinevust. Kõige hullem oli see, et suured elamuehituskombinaadid muudkui tootsid paneele, uued linnaosad nagu Lasnamägi Tallinnas jt ei olnud aga veel ette valmistatud ja sinna ei saanud ehitada, paneelid tuli kuhugi paigutada ning seetõttu juhtus ka nii, et ka maale, kuhu oli küll ette nähtud kahe- või kolmekordsed elamud, ehitati viiekordseid elumaju.

T. R.: Kui kolhoosis ehitus hoos, siis anti talle rändpunalipp ning õigus defitsiiti saada. Ja seepärast see potjomkinlus käiski. Viiekordse paneelelamu nimel tuli rohkem pingutada.

R. V.: Kas sinna ka elama mindi? See oli ju vastuolus maaeluga?

M. T.: Praegu on küll tühjad, aga siis oli korteripuudus.

M. K.: Sellise maasilise ehitusega tekkis hulga probleeme: heakorrastust ei jõutud lõpetada, kanalisatsiooni jms ei jõutud välja ehitada, seetõttu ei leidnud  vannitoad sageli kasutamist: need küll tehti, kuid jäeti tühjaks ja neid hakati sahvrina pruukima.

M. T.: Individuaalide projektidesse me lausa kirjutasime sisse, et vanni mitte paigaldada enne, kui kanalisatsioon on pandud.

K. H.-M.: Mingil ajal hakati juba rohkem  eramuid ehitama. Milline see proportsioon umbes oli? Algul ju neid ei soositud, aga siiski hakkas neid tulema.

T. K.:. Mingit läbimõeldud demograafilist uurimust nüüd küll ei tehtud, kõik sõltus kolhoosiesimehest: kui tema tahtis ja suutis selle mõtte ka läbi suruda, siis sinna eramuid ehitati. 1970ndail hakkas rahvas ka maale tagasi liikuma, sest seal olid palgad paremad, sai kergemini oma elamispinna. Kolhoosides oli eramute ehitus piiratud, seetõttu hakati arendama kooperatiivehitust. Elamispinna sai eelkõige kolhoosieliit. Eks järelmaksuga said nad pikapeale maja endale. See oli EKE süsteemi eelis, et riigi rahadega hakati ka eramuid ehitama. Kolhoosides loodi maaelamukooperatiivid „EKE külaehituse” programmi raames.

K. H.-M.: Kas tüüpprojektid tulid kohe?

T. K.: „EKE külaehitus” tellis oma reklaamiks esimese projekti, mis pidi teistest erinema (nn silma torkama). Selleks telliti minult projekt, mida hakati siis nimetama „Kullipesaks” ( ise ma küll sellega päri polnud). Kuigi need ühepoolse kaldega katusega elamud ei sobi traditsioonilisse eesti külamiljöösse, ehitati kooperatiive ikkagi elamugruppidena, siis koos mõjusid nad paremini. Eks maaeramu pidi linnalik välja nägema, keegi ei tahtnud midagi talu tüüpi majast teada.

M. T.: „Kullipesa” oli  moodsa arhitektuuriga maja ning mõjub ka praegu kaasaegsena, teised tüüpprojektid olid  tavalisemad. Viilkatusega majad tulid siis, kui hakati kõnelema postmodernismist.

M. K.:. Tüüpprojekt „Ants” ja selle edasiarendused rõhusid juba taluehituse traditsioonile.

K. H.-M.: Nendes võib näha omamoodi vastupanu: oma juurte juurde naasmist. Eestiliku, mis tegelikult oli küll saksalik, otsimist. Seda, mida rõhutati ka 1930ndatel Konstantin Pätsu ajal. Kui noored pöördusid funktsionalismi juurde, siis vanemad eelistasid traditsiooni.

M. K.: Maaehituse traditsioonide juurde tagasipöördumist rõhutatakse isegi tollases ametlikus arvamuses: artiklites, dokumentides. Rahvuslikkusest otse ei räägitud, aga sisuliselt küll.

T. R.: Viilkatusega eramu võis ehitada ükskõik millisesse külasse, see ei häirinud, sobis sinna.

K. H.-M.: Mis see eestilik siis ikkagi on, tundub, et viilkatusega maju on Euroopa täis, aga kui  üle piiri Lätti sõidame, tajume kohe, et pilt muutub. Lõuna-Saksamaa külades on arhitektuur  kodusem kui Lätis.

M. K.: Kui selle perioodi eesti arhitektid vaatasid Soome poole ja said sealt mõjutusi, siis tegelikkuses toimis kogemustevahetus mingil määral ka vastupidi: soomlased imestasid, et küll meil on moodne maa-arhitektuur, neil oli maa-arhitektuur veel paljuski traditsiooniline.

R. V.: Mida tüüpprojektide puhul arvestati? Kas maaehitustraditsioone  peeti silmas?

T. R.: Ruutmeetrid olid väga karmilt ette antud, isegi sinnamaale, kas põrandaliistu-alune läheb sisse või ei. Kontrolliti täpselt.

M. T.: Maal võis elamu kolm ruutmeetrit suurem olla kui linnas, see oli abiruumidele mõeldud.

T. K.: „Kullipesa” maaelamu projektis olid ka ruutmeetrid paigas. Sauna ei tohtinud olla, sest vene  arusaamade järgi oli saun amoraalne, see seostus peo ja muu sellisega. Otsustasime, et teeme esialgu lihtsalt ruumi, eks siis hiljem elanikud või ise paigaldada kerise ja lava ja muu saunaks vajaliku. Sama asi oli ka garaažiga: garaaž majaga sama katuse all oli  ennenägematu asi. Venemaal  anti välja populaarset autoajakirja Za Ruljom. Nemad said meie projektile jaole, tahtsid ka endale saada, et ehitada Siberisse ja mujale Venemaale. See oli tollal suur ime. Eks EKE süsteem oli suur erand.

M. T.: Loomingulise liidu liikmetele ja ka teadusliku kraadiga inimestele tohtis projekteerida eraldi ateljeeruumi.

T. K.: Need tüüpprojektid olid mõeldud maaehituseks, aga kujunesid nii populaarseks, et nende järgi hakati ehitama ka linnadesse. Hiljem riigivaenlaseks tunnistatud Johannes Hint töötas välja ehitusmaterjali, silikatsiidi, millest hakati EKE süsteemis tegutsevates Palivere ja Aravete tehastes tootma ehitusplokke. Nendest suurplokkidest oli hõlpus kiiresti maju ehitada ja seda EKE ehituskontorid hoogsalt tegidki. Kõik need väikemajad ja 2-3korrusega korrusmajad maal ongi põhiliselt silikaltsiitplokkidest, mis tunnistab veelgi projekteerija sõltuvust ehitajast.

M. K.: Andres Ringo projekteeritud tüüpprojekt läks ka Tšernobõli ja mujale. Levis kuuldus, et on kvaliteetne.

M. T.: Kuna EKE-l limiite ei olnud, siis võis ehitada niipalju, kui vähegi jaksati. Väike-Maarjas anti mulle töötajate nimekirjad, et saaksin projekteerida neile tööruumid. See nimekiri oli vapustavalt pikk. Mõtlesin, et see pole võimalik, aga nii sai norme suurendada. Ses mõttes oli EKE erandlik küll, seal oli palju sellist võimalik, mida mujal teha ei saanud.