Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize

Aliina Astrova

ehk kuidas populariseerida kaasaegse kunsti mõistmist 2012. aasta Köler Prize’i nominentide näitus EKKMis kuni 10. VI. Nominendid on Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marge Monko, Marko Mäetamm ja Margus Tamm. Kriitikul on kummaline ning enamjaolt ka soovimatu leida ennast minu olukorras. Julgustan lugejat minu positsiooni kompromiteerituks pidama. Temnikova ja Kasela galerii, koht, kus veedan enamiku oma töönädalast, on rahastanud Köler Prize’i publikupreemiat 2011. aastast peale, ajast, kui seda hakati välja andma. Teine amet, mis mind Eesti kunstimaailmaga seob, on toimetajakoht ajakirjas KUNST.EE , kus üks Köleri auhinna nominentidest Margus Tamm töötab peakujundajana. Kuigi pole teada, kas žürii (Johan Lundh, Marita Mukonenon, Anda Rotternberg, Māra Traumane ja Jevgeni Zolotko) on peapreemia võitja juba välja valinud, on publiku auhind igal juhul alles otsustamata, sest see sõltub näitusekülastajatest – tõenäoliselt ka selle artikli lugejatest –, kellele nad oma hääle annavad. Asjaolud, mis ei lase mul töid kriitiliselt ja objektiivselt käsitleda, räägivad palju ka keskkonnast, kus kohalik kunstimaailm toimib, ning mida tuleb arvesse võtta selle tegevuse hindamisel. Nende piiratud võimaluste valgusel, millesse selline positsioon mind on asetanud, saan kirjutada Köler Prize’ist vaid arutledes nii auhinna tähenduse kui ka seda saatva näituse olemuse üle laiemalt.

Tasub mõelda – nagu tuleb seda teha iga jõu puhul, mille eesmärk on muuta kunstipärane looming hierarhiaks – auhinna taga oleva asutuse olemuse peale. Antud juhul on see Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM), mis ka ise hoiab Eesti kunstimaastikul huvitavat positsiooni. 2006. aastal teadlikult vastu-, avaliku (counter-public) institutsioonina loodud EKKMi taga on grupp vasakpoolsete vaadetega kunstnikke-kuraatoreid, kes on oma eesmärgid hoidnud targalt paindlikuna, et mitte kukkuda silmakirjalikkuse basseini: paika pandud on vaid tähtsamad organisatsiooni tähistavad piirid, mille sees EKKM justkui suletud organism edasi areneb. Tõhusalt toimiv kunstnike juhitud EKKM on omandanud muuseumi staatuse osalt seetõttu, et Eesti kultuuripoliitika pole suutnud rajada iseseisvat nüüdiskunsti institutsiooni: „Kuna keegi teine ei paistnud seda tahtvat, siis oli kaubamärk Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum saadaval ning me hõivasime selle.”1 EKKMi staatus on ka omamoodi kuraatori ja teoreetiku Simon Sheikhi kunstimaailmas valitseva „alternatiivse ruumi fetiši” läbinägelikust kriitikast inspireeritud kommentaar: „Tihtipeale ei erine alternatiivsete ruumide strukturaalne ülesehitus institutsioonide omast, mille suhtes nad justkui peaksid alternatiivsed olema. Rakendatakse täpselt samasuguseid reegleid kui ülejäänud institutsioonides.”2 Niisiis „pannud toimima laokile jäetud sümboolse kapitali ning täitnud selle alternatiivse sisuga”, on EKKMi asutajatel õnnestunud luua alternatiivne kunstnike-kuraatorite juhitud kunstiruum, ilma et see sisaldaks silmakirjalikku pretensiooni olla teiste institutsioonide suhtes originaalne. Esiteks tähendas see nende kunstipraktika ja poliitiliste vaadete ehk siis „alternatiivse sisu” ühendamist „sümboolse kapitaliga” institutsiooni alla. Teiseks, kuna EKKM oli Eestis esimene „kaasaegse kunsti muuseumiks” nimetatud asutus, siis pidid nad võtma endale õiguse otsustada selle viisi üle, kuidas nüüdiskunsti ajaloo diskursus ühiskondlikus kontekstis esitatakse. Niisiis võib öelda, et „kaasaegse kunsti muuseumi” kaubamärgi kaaperdamine on andnud neile õiguse eksisteerida samaviisi, kui seda teevad teised kunstiinstitutsioonid, ning anda samaaegselt mõistele „kaasaegne kunst” sootuks alternatiivsema tähenduse. EKKMi tegevuse teeb paljutähendavaks püüe hägustada alternatiivsete tegevusviiside institutsionaliseerimise ja institutsionaalse tegevuse muutmise piire.

Selles mõttes moodustab EKKM poliitilise ruumi, kus on võimalik säilitada institutsioon ning samaaegselt panna küsimärgi alla selle otstarve – see on ruum, kus on alles mängu võimalused. Seda tõendavad EKKMi kummalise kujuga poolvalmis ebakonventsionaalsed ruumid, aastaplaan, mille katkestab Eesti talv, mistõttu ei saa aastast peaaegu üheksa kuu vältel tegutseda, omasoodu toimiv muuseumi juhtkonna igapäevane töö, mis tundub seisnevat ühtviisi nii institutsiooni sisulises töös kui ka hoones aastaringselt toimuvates pidudes. Just sellest kontekstis tuleb vaadelda Köler Prize’i tähtsust Eesti kunstimaastikul. Vaatamata ülalnimetatud eripärale, mille määrab just asutuse „alternatiivne” pool, kasutab EKKM oma institutsioonilist staatust autoriteedina, mis laseb tal igal aastal valida ja auhinnata nüüdiskunstnikke. Teiste Eesti auhindade kõrval (ükski neist ei ole mõeldud spetsiifiliselt nüüdiskunsti hindamiseks ning pigem peetakse nende puhul silmas kunstnike varasemaid saavutusi) toob Köler Prize Eestisse läänemaailma paljudes institutsioonides eksisteeriva tüüpilise auhinna mudeli, pidades silmas eelkõige Turner Prize’i, mida nimetuses ka jäljendatakse. Seega ei püüa EKKM nagu Tate’i galeriigi mitte ainult kujundada arusaama nüüdiskunsti kohta iga-aastase nominentide valimise protsessi kaudu, vaid püüab ka seda populariseerida: „Köler Prize on kunstipreemia, mille eesmärk on populariseerida kaasaegset kunsti ning tõsta esile kohalikul kunstiväljal olulisi kunstnikke ja rühmitusi. Köler Prize’iga loodame demonstreerida, et kaasaegne kunst ei pruugi olla midagi „mõistetamatut” või eemaletõukavat, vaid on midagi, millest ka „tavaline inimene” aru saab, millega samastub ning mida naudib.”3 Nii selle kohati üleoleva positsiooni – näidata „tavalisele inimesele”, mis kunst on – kui ka kunstiloomingu teatud skaala abil tutvustamise – üksikute kunstnike väljatoomine – vastu võib leida mitmeid vettpidavaid argumente. Näiteks, kas ei peaks EKKM kui institutsioon, mis soovib panna kaasaegse kunsti muuseumi olemuse küsimärgi alla, pigem kritiseerima kui toetama ja levitama kunsti allutamist rangetele narratiividele, nagu Prize’i formaat seda nõuab?

Sellegipoolest ei ole keeruline märgata tulu, mis sellest iga-aastasest sündmusest kasvab: samal ajal kui Köler Prize’i eesmärk on „populariseerida kaasaegset kunsti”, õnnestub EKKMil, lavastades kogu sündmuse väljaarendatud diskursuse ümber, populariseerida ka kaasaegsest kunstist mõtlemist. Kriitilisele pilgule on pigem tähtis auhinnatseremooniale eelnev, sealhulgas nominente esile tõstev dokumentaalfilm „Ekraanijäädvustus” („Screentests”), näitus EKKMis ning teoste paigutus näituseruumis. Kogu stsenaarium on ehitatud üles nii, et tekib tööde dialoog, ning see on ka hästi õnnestunud. Dokumentaalfilmi, mida näidati Sõpruse kinos ning Eesti televisioonis, on võimalik koos kataloogiga ka osta. Anders Härmi lavastatud film, milles palutakse kunstnikel vaadelda üksteise loomingut, on lihtne, kuid põhjalikult läbi mõeldud: ilmselge eesmärgi kõrval – tutvustada nominente rohkem või vähem teadlikule publikule – on loodud olukord, kus kunstnikud peavad ennast üksteise suhtes positsioneerima ja analüüsima oma loomingut kui kriitilist ja kontseptuaalset ruumi. Sellise analüüsi avalikustamist kohtab harva kunstimaailmas, kus pigem kuraatorid ja kriitikud defineerivad kunstivälja ning käsitlevad kunstipraktika erinevusi ja sarnasusi. Vaatajale toimib näitus järjena „Screentest’is” alguse saanud dialoogile. Iga kunstnik esitleb kahte teost: varasemat, mis on publikule tuntud, ning uut, spetsiaalselt näituse tarvis loodut. Kümme teost on esitatud sobivalt hästi kureeritud näitusele. Näituse kolme korruse vahel on tekitatud huvitavad paralleelid: näiteks Marko Mäetamme seeria „Väikesed tragöödiad” (väikesemõõtmelised installatsioonid, kus nukud etendavad võikaid enesetapu/mõrva stsenaariume) ja Margus Tamme installatsioon „Veri ja au. Kummitusliku ajaloo muuseum” („Blood And Honour. The Haunted History Museum”) – kahe autsaideri teostest loodud pseudomuuseum, tontlik installatsioon, mis sisaldab ka haakristidega vana raadiot. Tamme, kes oli, nagu dokumentaalfilmis selgub, nooruses Mäetamme loomingu austaja, ja Mäetamme teosed kommunikeerivad ühtviisi üle vindi keeratud huumori kaudu, mis on suunatud ühiskondlike konventsioonide hävitamisele ning ärgitavad küsima, mis on sobiv ja mis mitte. Ülemisel korrusel on lavastatud palju kainem Marge Monko installatsiooni „Sukad ja sokid” („Calze e Collants”, käsitleb töö ja soolisuse tähendusi) ning Johnsoni ja Johnsoni installatsiooni „Ida briis” („Eastern breeze”, nende ka samal näitusel eksponeeritud Paldiski projekti edasiarenduse dokumentatsioon, kus kunstnikud püüavad oma loomingu muuta „globaalse kapitalismi võrgustiku osaks”) kohtumine. Monko laserlõike sukkadele, tehaste ja tänavareklaami fotodele ei ole paremat kaaslast kui Johnsoni ja Johnsoni „äriaruanne”, kuidas nad tellisid Hiinast Amandus Adamsoni skulptuuri järgi tehtud 2000 suveniirkuju ja et nende müügitulu läheb Paldiskisse päriskuju püstitamise toetamiseks.

Flo Kasearu kahel videol „Esc” ja „Help” on pigem poeetiline kui humoorikas või otseselt poliitiline hoiak, kuid neist õhkub sügav tahtmine aru saada ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Ülemise korruse videos, Kasearu uusimas teoses eksponeeritakse tuletõrjeautot, mis sõidab õnnetuskoha poole, kuigi teeb seda aegluubis. Kaotanud sihtkohta võimalikult kiiresti jõudmise eesmärgi, on auto praeguse ühiskonna võltside, aga ka kadunud rollide metafoor. See metafoor, mõtiskluspunkt, toimib kõiki näitusel eksponeeritud teoseid ühendava paigana, sest igas teoses püütakse omal viisil hoomata sageli segadust tekitavaid argi-, isikliku ja ühiselu sündmusi, nendega ka toime tulla.

Seega, tööde ühistemaatika tundub just eriti sobilik EKKMis, muuseumis, mis väidab end arutlevat ühiskonnas etableeritud positsioonide üle. Eksponeeritud kunst toimib EKKMi kui institutsiooni iseloomustavate konseptuaalsete ideede peegeldusena: sotsiaalsed meetodid, mille puhul esitatakse pidevalt küsimusi nii konteksti kui ka iseenda olemuse kohta, poliitilise laenguga kunst, mis püüdleb visuaalse väljundi poole. Loomulikult on esitatud tööde valik subjektiivne, EKKMi Eesti nüüdiskunsti valitsevate ja väärtuslike ideede esitlus. Mingis mõttes toimib see ka formaadi enese kriitikana: lõpuks on võimalik, et Köler Prize pole sada protsenti tõsine kunstiauhinna formaadi traditsiooni jätkamisele suunatud üritus, vaid pigem taaskordne formaadi kaaperdamine ja kasutamine. Samas pakub see praegu ainukesena teadliku ja süvenenud pilgu nüüdiskunsti praktikasse: EKKMi iga-aastane aruanne osutab millelegi, mis nende arvates on piisavalt oluline, et selle abil defineerida praegust kunsti ning järelikult ka seda muuseumi ennast.
 
Tõlkinud Ulla Juske

1 EKKMi koduleheküljelt: www.ekkm.ee.
2 samas.
3 samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming