Eesti biidermeier

Anne Utera

Eesti Kunstimuuseum on korraldanud mitmeid stiilinäitusi: 1999. aastal „Barokk Eestis”, 2007. aastal „Maarjamaa rokokoo”, nüüd on Kadrioru lossis vaadata väljapanek „Balti biidermeier”. Nende näituste eesmärgiks on olnud sõeluda Eesti vanemat kunstipärandit ja võrrelda seda vana-Euroopa stiilinähtustega. Mitte vähe oluline pole ka üllatusi pakkuvate varasalvede „tuulutamine”, atribueerimine ja identifitseerimine. Portreegaleriid, maastikumaalid,  graafika, hõbe, portselan, mööbel ja raamatud moodustavad ühe teksti, mille lugejale avaneb vaade möödunud ajastusse.

Tiina Abelil, biidermeieri näituse kuraatoril, on mitmeid kiiduväärseid jooni: tugev teoreetiline baas, põhjalik materjalitundmine ja selle emotsionaalne esitusviis. Välja kuulutatud kui Läti ja Eesti XIX sajandi algupoole kunsti uurimus, piirdub näitus Läti osas siiski vaid nende autoritega, kelle teoseid on Eesti  kogudes (üheks kontseptsiooni muutumise põhjuseks olid kindlasti finantsprobleemid). Tänapäeval mõistame Baltikumi all riikide kolmikut Eesti-Läti-Leedu, kuid XIX sajandil haarasid Balti provintsid kolme üksust Vene keisririigi koosseisus: Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa (s.t tänapäeva Eesti ja Läti). Seega ei tähista mõiste „Balti biidermeier” mitte geograafilist, vaid ajaloolist jaotust. Biidermeieri aeg on saksakeelsete maade kunstis erakordselt täpselt  piiritletud ja väljakujunenud mõiste ehk aeg 1815. aasta Viini kongressi ja 1848. aasta kodanliku revolutsiooni vahel. Ka Eesti kuulus sel ajastul saksa kultuuriruumi. Sama perioodi poliitilisi liikumisi märgitakse sõnadega „Vormärz” ning „restauratsioon”.

Sama hästi on teada, et see kunstistiil sai tagasivaatavalt pilkava nime Müncheni ajakirja FliegendeBlätter veergudel. Tänapäeva keeles on „biidermeierlik”  enesega rahuloleva, piiratud, kolkaliku ja teeskleva sünonüüm, aga algselt on sel nähtusel kindlasti olnud positiivne tähendus kodanliku elulaadi, lihtsuse ja tõetruuduse väljendajana. Kui vaadata, et väljapanekusse on liidetud biidermeieri-eelse stiili klassitsismi (näiteks J. C. E. v. Ungern-Sternbergi Johannes Hau 1807. aasta miniatuurportree) ning biidermeieri paralleelnähtuse romantismi alla loetud  teoseid, samuti 1850. aastate teise poole kunsti (C. T. von Neffi portreed), siis ähmastub mõiste sisu. Aga ehk tähendab näituse pealkiri midagi muud kui vaid ühe kunstistiili tunnuste jälgimist? Balti biidermeier on ajaliselt laiem mõiste, sest ei aasta 1815 ega 1848 siin vapustavaid sündmusi kaasa ei toonud. Pigem võiks uue ajajärgu algust tähistada Tartu ülikooli taasavamine 1802. aastal keiser Aleksander I poolt.  Biidermeieriajastu lõpp Eestis ja Lätis hajus, vararealism läks sujuvalt üle pärisrealismiks koos venestuspoliitika algusega keiser Nikolai I valitsemisajal, enne 1855. aastat. Pigem on üheks oluliseks ajalootähiseks Mahtra sõda 1858. aastal. Selle perioodi kunsti ja ajalookirjutuse seoseid valgustas 1994. aastal Ea Jansen, analüüsides Friedrich Ludwig von Maydelli vasegravüüre ja neid saatvat kunstniku enda  koostatud ajalooteksti (vt „Neli baltisaksa kunstnikku”). 22 gravüürist (1839–42) neli on ka näitusel näha.

Peamiselt Tartusse koondunud ajaloolased hakkasid Balti biidermeieriks nimetatud ajal erapooletumalt ja apoliitilisemalt ajalooallikaid uurima, loodi mitmeid seltse, edenes kodanikualgatus. Vastukäiguna valgustusajastu literaatidele (Petri-MerkelJannau) loobuti lihtsustavast vastandamisest ja keskaeg, see „põlatud pimeduseajastu”, sai  uue mõtestuse. Ea Jansen kirjutas: „Algallikate kaudu avanes kirev minevikupanoraam”. Kuna kõik 22 gravüüri kujutavad keskaja sündmusi Eestis, siis on seda sarja peetud üheks tähtsamaks romantismi näiteks Eesti kunstis. Seejuures kuulub kogu Maydelli looming eklektika tunnuste tõttu hilisbiidermeierisse. Neostiilid (neorokokoo, neogootika, neoromaanika) sulandusid biidermeierisse, kuid ehtsat romantismi on baltisaksa kunstis väga vähe.  Seda väärtuslikum see vähene on. Näiteks August Matthias Hageni maal „Karksi varemed” (1842), kus kujutatud rändureid talveöös suundumas varemete poole, on otse vastand biidermeierlikule kodu- ja perekonnakultusele ning õdususele. Hageni teostelähedust saksa romantismi suurkuju C. D. Friedrichi loominguga on mitmed uurijad tähele pannud. Seega võib mõistet „Balti biidermeier“ tõlgendada ajastu nähtuste ülevaatena kunsti  kaudu. Võimalik on ka irooniline, topeltnegatiivne hinnang, nõnda et enesega rahulolev ja piiratud olek on üle kantud kogu baltisaksa kultuurisfäärile. Seda enam, et väljapanek on asetatud Lääne-Euroopa ja Vene kunsti raamidesse Kadrioru lossis. Tõsi on see, et XIX sajandi algus oli Eestis kunsti plahvatusliku arengu aeg. Lõputuna mõjuvad portreegaleriid vahendavad gradatsiooni aadellike atribuutidega (sambad,  draperiid, maastikutaust) esindusportreedest kuni väikeste, sõpruse kinnituseks tehtud joonistusteni. Vaid grupifoto oma sissekirjutatud realismiga näib olemuselt kuuluvat järgmisse stiiliperioodi. XIX sajandi esimesel poolel tekkis kujutlus põhjamaisest ilusast maastikust. Sellel on ühisjooni Itaalia-Baieri-Šveitsi maastikupildiga, kuna Lõuna-Eesti kuplid ja PõhjaEesti pankrannik pakkusid kauneid panoraame. Biidermeierlik maastikupilt on nagu  siseruum – tuuletu, vihmatu, puhastatud kõigest juhuslikust, aga siiski realistlik. Oma kindla koha kunstis leidsid eesti ja läti talupojad, kes on näitusel paigutatud alajaotusesse „Teise pilk”. Selles valdkonnas põimusid tihedalt valgustuslik ja romantiline ajaloomõistmine. Ea Jansen: „Romantism, eriti herderiaanlus, polnud aluseks üksnes saksa esivanemate idealiseerimisele, vaid sellel põhines samuti põlisrahvaste mineviku  ihalemine …”.

Kui tänapäeval käsitletakse XIX sajandi rahvuslikke liikumisi identiteetide konfliktina, siis baltisaksa kunstnikud vaatlesid põlisrahvaid siiski eeskätt kultuurilooliselt. Neil jäi kaua puudu teistest kirjeldusvõimalustest, kriteeriumidest – väheste eranditega, nagu näiteks August Georg Wilhelm Pezold. Samas, kui sakslaste jaoks oli maa põlisrahvas Teine, siis XX sajandi eesti kunstiajalugu hindas eelkõige estica’t, kuna tõrjutud oli baltisaksa  portreekunst jms. Balti biidermeierisse kuulus kindlasti ka kristlik sakraalkunst (altarimaalid, harduspildid jm), mida sel näitusel pole. Tänapäeva eestlasele teeb baltisaksa kunsti külgetõmbavaks selle piiripealsus: mitte päris oma, aga ka mitte päris võõras.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming