Eda Lõhmuse tähenduslikud lood

Reet Pulk-Piatowska

Alles tänavu suve lõpul avatud Athena kultuurikeskuses on  väljas eesti noore kunsti ühe tuntuma esindaja Eda Lõhmuse juba viieteistkümnes isikunäitus. Mõneti juhuse tahtel sattus Lõhmus osalema oma alma mater’i õppejõudude loomingut tutvustavate näituste sarjas, mille raames on esinenud juba Rauno Thomas Moss ja Jüri Kask, tulemas on Jaan Punga, Jaan Elkeni, Anne Parmasto jt teoste väljapanek. Paljudele nõukogude ajast tuttava kino Saluut pindu kasutava näitusepaiga esimene aasta on koostöös Tartu kunstimuuseumiga pühendatud Tartu ülikooli 375. aastapäevale. Eda Lõhmuse maalivalik on peamiselt aastatest 2003 ja 2006. Just viimased on valminud kunstniku enda poolt ideaalseks ajaks nimetatud magistriõpingute käigus: tema maalidest kiirgab süvenev pühendumine ja maalimise lust. Olulisel kohal ekspositsioonis on ka varaseim, üks osa kunstniku bakalaureusetööst „Mõtted” (2001) kui side ülikooliga ja tänuavaldus õpetajatele. Verivärske lõpetaja teose ostuga lõi Tartu kunstimuuseum omal ajal kõneainet pakkunud pretsedendi.

Lõputöö kaitsmisel kõneles Eda Lõhmus ruumi ja üksinduse ihalusest. Eemalolemine ja argielust distantseerumine on talle endiselt omased, neile lisaks ka maastikumaali žanr. Oma kunstnikukreedo väljendamiseks vajab Eda Lõhmus üha suuremaid horisontaalseid, paarist-kolmest tükist koosnevaid kuni nelja-meetriseid panoraame. Lõuendite ühenduskohtadest on saanud kompositsiooni orgaanilised osad samavõrd kui nõrguvad värvijoad või vertikaalsed jooned. Valitud formaadile mahutab kunstnik tähendusliku lähivaate, kus ei puudu inimnäoline publik, ja kaugema silmapiiri: need kaks sulanduvad sageli kokku. Maapõuest saab tume sünkjas laik, kõigest sellest võrsub eri toone läbi kumav pind; taevast, kui ta pildi peale mahub, midagi helgemat ja heledamat, vahel lihtsalt valge väli. Looduse karva värvikihid segunevad, pastoossele pinnakäsitlusele lisanduvad kollaažilikud kleepimise-ülemaalimise võtted.

Näitusekomplekti varasemates töödes on Lõhmus jäädvustanud eestimaisele talvemaastikule iseloomulikku nägu, vaid õrna tonaalsusega eristuvaid kasetüvesid ning tugeva joonega, geomeetrilist alget sisse toovat võsastikku. Kõik tumedad vormid, mis esmapilgul näivad kunstnikule omaste kraapsudena, on tegelikult valgest värvikihist katmata alusmaal, mida Lõhmus kasutab pinnalisuse loomiseks. Täpselt nii vormib aastast aastasse oodatav lumi seda nähtavat, mis meile talvisest loodusest mällu on sööbinud.

Viimase paari magistriõppe aasta jooksul valminud maalidesse on ilmunud taas inimene, täpsemalt figuraalsed detailid: pead, käed, jalad jne. Ilmse tagamõttega on Lõhmus pannud talvemaastiku allserva kaks eri suunda vaatavat nägu, sama võluvalt, nagu seda lubas endale kahe puto näol Raffael, ja helesinise värvilaigu veel lisakski.

Ka teistel piltidel võib tajuda kunstniku mõtisklusi elu, surma ja Looja üle. Kunstnik visualiseerib neid rännakuid emotsionaalse laenguga: kord vaatab lõuendilt vastu tumeda, porise maapinna sees või sisse vajuv, lootuse kaotanud kuju, teisalt helgem olevus endast kõike andnuna, käsi väsinult kõrval  tehtut imetlemas. Taeva ja maa piiritlemisel oleks Lõhmus justkui  saanud õpetust Kristjan Raualt. Klassikule viitab lisaks nurgelise vormiga söejoonistusele kollasel foonil meeleoluline sarnasus.  Just need Lõhmuse maastikud omandavad sümbolistliku alatooni, temast on saamas lugude jutustaja.  

Seda näitust tasub külastada päeva esimesel poolel, mil maja veel külastajatest tühi, sest siis õnnestub osa saada Eda Lõhmuse puhul privaatsust vajavast kunstimuljest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming