Draakon Draakonis

Ivar Jung

Jaan Paavle näitus ?Draakon Draakonis? Draakoni galeriis 22. ja 23. IV. Drakonoloogiast niipalju, et draakonit seostatakse vee ja vihmaga, ta on yang?i kehastus, yang aga valge, maskuliinne, aktiivne osa duaalses maailmas. Galerii tagatoast läheb keerdtrepp keldrisse, mis võiks olla küll draakoni pesa. Paavle sai 22. IV 65aastaseks: 65 on draakonite eluea mõttes pisipoja või lausa imiku iga, alles 1500. eluaastast kasvavad neile sarved ja pärast 2000. võib-olla ka tiivad.

Galerii kelder ? trepist alla, väike esik, siis uks ja natuke suurem ruum, kust läbi võlvi pääseb viimasesse väiksesse ruumi ? surub peale kindla vaatamisjärjekorra, teistmoodi liikuda ei ole võimalik. Kunstnik on ruumi võimalused väga hästi ära kasutanud.

Esikus jooksis filmiamatööride ja teiste filmijate tööde jääkidest-praagist kompileeritud video ?Elagu?, ühe maailma kujutis: töö, igapäevaelu, tänavad, koosolekud, autasustamised. Võib mõelda, et see on maailm, kust oleme pääsenud, minevik, nõukaaeg, aga samas, et see on hoopis argimaailm oma mõttetuste ja jamaga, maailm meie ümber, see, milles me elame ja elama jääme.

Edasi viis Paavle kui draakon valgesse, puhtasse, maskuliinsesse maailma. Viis vaatama-kuulama ?Väikest luulesaadet?: tundlikku filmi poeet Jaan Paavlest, kus on üsna palju sõnu, luulet, millest kõik ehk ei olnudki määratud kuulduks saama (Hannes Varblase vist õige mõte). Mingil hetkel sättisid näitusekülastajatest luulearmastajad helibalanssi ümber, et sõnadest rohkem osa saada puhastusvee solina arvelt. Näha võis noort Paavlet kaunites poosides mitmesugustes interjöörides, meelde jäi ?kuu-koma ja kevadtaevas? ja muud polnudki vaja.

Järgmine video ?Ma ütlen? on pesemisest, puhastamisest, puhastumisest ? kogu taagast, ka sõnadest raske nagu selline tegevus ikka, eriti alguses. Arvan, et puhastuti vees, veeta ja veega, kuid päris puhtaks siiski ei saadud. Järele jäi seitse sõna, palju vähem kui luulesaates, aga raskeimad.

Viimases kolme maaliga ruumis oli juba puhastunu, mees või draakon, kes oli pääsenud ka seitsmest painama jäänud sõnast.

Ja kokku ongi pühendunu tee: kõigepealt ära igapäeva jamadest, üle ukse, siis süvenemine, sõnad ja vabanemine sõnadest ja siis jälle üle ukse ? kuhu, mis seal on, seda me ei tea, aga teavad pühakud, kirgastunud ja teised imelikud.

Hõrk näitus üheks päevaks, korraks vilksatamas. Kellel oli õnne, see sai nautida, kes hooletu, jäi ilma. Päevane näitusevälgatus on iseenesest kunstisündmus, näitusekorraldamise performance koos sünnipäevaga.

Ilmajäänute lohutuseks ja pääsemiseks on pakkuda võimalus nautida ühte Paavle kaunimat tööd Kunstihoone näitusel ?Homo grandis natu?.

Paavle näitus toob millegipärast meelde Jarmuschi filmi ?Coffee and Cigarettes?: samasugune tundlikkus, olemusliku tabamine ja välise sära tõrjumine.

Sellise tundelaadi ja suhtumisega seostub üldse Paavle viimaseaegne looming, kuigi kui kunstnik küsis, mis liigutas, jäin vastuse võlgu. Tegelikult küll teadsin vastust, aga tundus olevat kohatu nii palju mett peoperemehe suhu toppida. Paavle loomingu juures on mind alati võlunud, hämmastanud ja ka ebalust tekitanud siinmail harv ausus, tark, vaimne ausus, mitte vaataja õla najal löristamine. Ausus, mis välistab eneseupitamise, trenditamise, loomingu ilustamise sinna mittekuuluva, aga moodsa ja müüdavaga. Paavle tööd ei sädele reklaami ega ilutulestikuna, otsija peab need ise leidma, et osa saada.