Disaini remont Berliinis

Reet Varblane

Kristjan Mändmaa: disain on elu orgaaniline osa

Kristjan Mändmaa, mida õpetlikku kogesid Berliini disaini näitusel?

Näitus ?Re-Design Europe? Berliini posti- ja kommunikatsioonimuuseumis mõjus oodatust väiksemana. Ehk oli asi selles, et algse plaani järgi pidi väljas olema kõigi uute liidumaade disain, aga kuuldavasti ei olnud kõigi tööde tase nõutaval kõrgusel ja alles jäi vaid 8 riiki. Eesti nende hulgas ning ilmselt tuleks seda komplimendina võtta.

Kuidas Eesti ekspositsioon mõjus?

Näituse kujundus oli küllalt pealetükkiv. Pealkirjas sisalduva re-design?i ehk remondi ideed oli väga tõsiselt võetud, disaininäidised paigutatud rohkete alumiiniumredelite ja kirjude kollase-mustatriibuliste lintide vahele. Kohati kippusid eksponeeritavad esemed koguni vormistuse sisse ära kaduma.

Üldiselt jäi Eesti ekspositsioonist väärikas mulje. Võrreldes tööstusmaadega nagu T?ehhi, Ungari ja Leedu, mis olid välja pannud rohkesti keraamikat, tekstiili ja isegi autosid (pisut vanamoodsa ja tagasivaatava mekiga: osa esemeid selgelt 1970ndatest ja 1980ndatest), mõjus Eesti oma veebikaamerate ja meditsiiniaparaatidega kargelt-kaasaegselt.

Eesti graafiline disain, mis mulle iseäranis südamelähedane, paistis antud näituse kontekstis kõige moodsama ja dünaamilisemana. Kuulsime seda arvamust nii mõnestki suust. Näiteks kasutati näituse postkaardi kujunduses just Eesti noore disaineri Erko Rundu plakatit. Lubatud oli saata 10 raamatut, ent teised maad polnud peale paari tootekataloogi ja panga-aastaraamatu suurt midagi välja pannud. Ehk oli asi selles, et Eesti poolt koordineeris protsessi kaks inimest, kumbki oma valdkonna piisava esindatuse eest hea seistes.

Kas saame üldse rääkida eesti disainist?

Loomulikult saame. Eesti positsioon on nn endise NSVLi alal unikaalne ? ainsana liiduvabariikidest hakati siin 1969. aastal teadlikult disaini õpetama. See suhteliselt pikaajaline ja muu maailmaga võimalust mööda ühte jalga käinud traditsioon annabki võimaluse praegu veel maailma disainielus kaasa rääkida. Siiski on see varase stardi eelis oma efekti kaotamas. Disain areneb ju kogu aeg edasi ning ilma ühiskonna mõistmise ja toetuseta selle ala suhtes jääme tasapisi aina rohkem rongist maha. Tuletaksin siinkohal veel kord meelde, et disain ei ole pelk ajaviide või niigi toimivate asjade suvaline ilustamine. Disain on orgaaniline osa tootest, kommunikatsioonist, elust endast (piima võib ka pangest juua, aga parem on tassist ja veel parem, kui tassile on disainitud kõrv, kust kinni hoida). Praegu tunnevad disainerid end umbes samamoodi kui teadlased, et nende teeneid tegelikult ei vajata. Niikaua kui riik ja ärimehed on hõivatud metsa ning naftamüügiga, peavad teadlased ja disainerid ise hädapärasteks ärimeesteks hakkama. See aga röövib halastamatult sisulise arengu ja innovatsiooni jaoks vajalikku aega. Teadlastel on lohutuseks vähemalt teaduspõhine majandus…  Perspektiivi puudumine mõjub üsna laostavalt järjepidevusele.

Nii et varsti pole ehk Eesti disainist tõepoolest põhjust rääkida. Andekaid ja huvilisi saab alati olema, aga ilmselt viivad nad oma potentsiaali siis sinna, kus seda hinnata osatakse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming