Disaini piiride eritlemine

Kai Lobjakas

Disaini ajaloo ja uurimise rahvusvahelise komitee konverents São Paulos 3. – 6. IX. 3. – 6. septembrini peeti Brasiilias São Paulos ICDHSi (disaini ajaloo ja uurimise rahvusvaheline komitee) VIII rahvusvaheline konverents, kus osalesin programmikomitee liikmena ning mul oli ka ettekanne. Seekordse, São Paulo ja Barcelona ülikooli organiseeritud konverentsi peateema oli „Disaini piirid. Territooriumid. Kontseptsioonid. Tehnoloogiad” („Design Frontiers. Territories/Concepts/Technologies”). See võimaldas küllalt laia küsimuste ringi ja nii oli konverentsil kokku kuus alateemat: paralleelsessioonid olid valdkondades nagu disainihariduse ajalugu, identiteet ja territoorium, rahvuslik disainipoliitika, tehnika ja tehnoloogia, uusimperialism, neile lisandusid veel mitmed põnevad teemad ehk siis n-ö vaba lava. Konverentsil võttis sõna mitu sealse regiooni peaesinejat (näiteks professor Veronica Davalle Buenos Airese ülikoolist), oli kokkuvõttev ümarlaud, kus keskenduti eelkõige Ladina-Ameerika kohale disainiajaloos ning võimalikele edasiliikumise teedele. Teemasessioone juhtisid brasiilia disainiuurijad ja õppejõud, kes sekundeerisid disainiajaloo rahvusvahelistele korüfeedele nagu Jonathan M. Woodham, Victor Margolin, Paul Atkinson, Anna Calvera ja Haruhiko Fujita. Konverentsi peateema ärgitas vaatlema, kuidas peegelduvad moes ja laiemalt disainis vastu ühiskond ja kultuur ning kuidas disainiteadvus ja -tegelikkus on teisenenud hariduse, tehnoloogia ja rahvusliku disainipoliitika tõttu, mis on mõeldud disaini vahenditega arendama kohalikku tööstust. Disaini kui praktilise esemekujunduse või tootearenduse piire võib nihutada nii uue tehnoloogia esiletulek kui ka mineviku uustõlgendamine, seniste teadmiste taaskontseptualiseerimine ja -kasutamine. Nagu teame, muudavad esemed ka ise maailma, kujundavad meie tegevust ja harjumusi.

Kahekordse pimehindamise läbinud konverentsiettekanded olid valitud katma võimalikult laia teemade ringi, meetodeid, lähenemisi ja positsioone. Temaatiliselt ulatusid ettekanded Peroni kingitustest lastele (Mora Bendesk), rootsi modernismist Dehli saatkonna näitel (Denise Hagström) ja briti sõjajärgsest tänavamööblist (Ellie Herring) itaalia radikaalide ja hollandi kontseptualistide kõrvutamise (Guy Keulemans) ja mitmete brasiilia graafilise disaini käsitlusteni. Üks enim huvi pakkunud probleeme oli nn rahvusliku disaini küsimus, mis näis olevat eriti aktuaalne Brasiilias (vähemalt erialainimesed on sügavalt häiritud, et odavate USA ja Hiina brändidega üle ujutatud turu tingimustes on kodumaise disaini väljavaade õige kehv. Nagu ise kohapeal nägime, hinnatakse omamaist disaini: eesti päritolu Oskar Metsavaht on end veenvalt üles töötanud, tema bränd Osklen on võrdväärselt Armani ja Versace moedisaini kõrval). Rahvuslikkuse teemaga haakus ka minu ettekanne „Kunstitoodete kombinaat Tallinnas 1950. ja 1960. aastatel”. Brasiilia disainiteoreetikud on otsustanud (selgelt rahvuspoliitilistel ajenditel) alustada „brasiilia disaini” ajalugu Lõuna-Ameerika vallutuseelsest ajast.

ICDHSi konverentside ajalugu on juba võrdlemisi pikk. Esimene konverents korraldati 1999. aastal Barcelonas, selle ellukutsumise eesmärk oli tähelepanu tõmbamine disaini uurimisele, -praktikale ja -ajaloole võimalikult laias kontekstis. Ikka on tahetud tuua kokku nii geograafiliselt kui temaatiliselt võimalikult lai uurijate ring. Seekord esmakordselt Lõuna-Ameerikas peetud konverents on seni kokku tulnud veel Havannas (2000), İstanbulis (2002), Guadalajaras (2004), Helsingis (koostöös Tallinnaga, 2006), Osakas (2008) ja Belgias (2010). Heaks traditsiooniks on ettekannete publitseerimine, mida tehakse ka São Paulo puhul. ICDHSi järgmine konverents toimub kahe aasta pärast Portugalis Aveiros.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming