Disain, mida armastab britt

Ann Alari, London

Londoni disainimuuseumis (www.designmuseum. org) äsja avatud näitus „Super Contemporary” kinnitab kindlasti seda, et kaasaegne disain metropolis on nostalgiline, dünaamiline ning üha enam rahvusvaheline. Sügiseni vältava näitusega püütakse anda vastus küsimusele, miks tõmbab vastuoluline London loojat. Eksponeeritud 15 tööd on segu fantaasialennust, pragmatismist ja tulevikuvisioonist. Enne näituse avamist selgitab muuseumi  direktor Deyan Sudjic, et teadlikult on püütud hoiduda igasugusest hooplevast triumfaalsusest. Tundes disainimuuseumi lähiajalugu vürtsitanud debatte ja intriige – seoses sellega, mis on üldse disaini roll, mida see asutus peaks eksponeerima ja kuidas näitused üles ehitama –, on tema avaldus igati tark ja ehk ennetavgi. Arusaadavalt reedab näituse kuraatori Daniel Charny hääl suurt pinget ja ärevust. 

Temal tuleb kõigepealt vastata ajakirjanike hulgast kostvale küsimusele, kas tööde valikul peeti silmas ka nende poliitilist aspekti. Viimane on näitusel tõepoolest üsna tuntav. Kõige enam ehk piki seinu jooksvas ajaloolises ülevaates. See algab kuumade 1960ndatega, kuhu mahub ansambel The Beatles, Twiggy, psühhedeelne kultuur ja BIB A kauplus, ning jõuab lõpuks ekspeaminister Blairi optimismiajastusse ja sellele järgnenud kriisini.  Charny on õppejõud (Royal College of Art), aga ka seitse aastat tagasi Londoni südalinnas loodud eksperimentaaldisainile pühendatud Aram Gallery omanik. Tema vastus poliitilisuse kohta on, et nii tänane üliõpilane kui ka disainer on sotsiaalselt märksa aktiivsem kui paarkümmend aastat tagasi. Sir Paul Smith, mainekas moelooja, kelle rahvusvahelise menu aluseks eelkõige meestele pakutav ja spordiga seotud rõivamood, on  tuntud trendiseadjana nii Londonis, New Yorgis, Peterburis kui ka Hongkongis. Mehe edu aluseks on ühelt poolt kindlasti see, et ta pole kunagi disaininud midagi sellist, mille müügiskeemi ta ise ei oska ette kujutada. Teiselt poolt aga huumorimeel ja inglastele üldiselt omane armastus kahemõttelisuse vastu, mis ju nii hästi kajastub kas või pantomiimides. Näitusel on eksponeeritud Sir Pauli prügikastimõõtu jänku, mis hoiab käes avali prügikotti. 

Kas tegemist on mehe naljaga, mis annab uue (poliitiliselt korrektsema) rolli Playboy jänkule? Oh ei! Jänku on tulnud me ellu pigem selleks, et lastele ning neile, kelles veel last, häid kombeid õpetada. Kas prügijänku jõuab ka linnatänavaile või on sellega nii nagu paljude teiste brittide uuendustega? Supermoodsat vannitoasisustust hinnati kunagi kui säravat insenerimõtet, millel muuseumis vääriline koht; rahvas otsustas  jääda ikka selle juurde, et parem on, kui külm vesi tuleb ühest kraanist ja kuum teisest. Huvitava vahemärkusena siin, et briti turismigrupid eelistavad tänaseni Tallinnas hotelli, mille numbritubade juurde kuulub vanniga vannituba – mitte ainult dušš. Mis saab prügijänkust? Sir Paul arvab tagasihoidlikult, et ega londonlased taha ilmselt ühte nalja kaua nautida. Jänku on pigem ühekordseks, näitusel kasutamiseks. Aga mine sa  tea, kui Liverpool oli Euroopa kultuuripealinnaks, toodi seal tänavanurkadele ja käidavatesse kohtadesse naljakad banaanikujulised lambad. Esialgne plaan nägi ette vaid taieste lühiajalise kasutamise. Ent loomalembesed linnaelanikud lausa armusid oma värvikatesse superlambanaha skulptuuridesse. Kui prügijänku ongi mööduv mood, siis rõivatööstuses on Sir Pauli ideed kõvasti ajalukku kinnistanud. Inspiratsiooniallikatest pajatades  ütleb mees, et välismaal küsitakse temalt sageli, miks inglased riietuvad nii halvasti. Tõepoolest, Itaalias käivat kõik (kel raha) ühtlaselt, silmatorkavalt ja kallilt riides, alates peaminister Berlusconist ja lõpetades taksojuhiga. Inglased olla aga individualistid. Individualistid, kes armastavad ajalugu. London on linn, kus võib vabalt tänavale minna II maailmasõja eelses riietuses või Elizabeth I ajastust pärit meigiga näol – keegi ei arva, et lähed teemapeole. 

Nostalgiast räägib ka industriaaldisaini tutvustav ja Industrial Facilityt esindav Kim Colin. Selgub, et tehnoloogiauuendusi kasutatakse sellekski, et säilitada vana ja armas. Väikeste postkontorite kadumine on inglasi tublisti pahandanud ning nüüd on leitud lahendus: astud sisse suuruselt mõnd piletimüügi- või passikontrolliputkat meenutavasse majakesse ning seinalt vaatab sulle vastu kena neiu, kellega saab (elektrooniliselt) asju ajada. Makse maksta, juhilube pikendada, postisaadetiste eest tasuda. Kaldun küll arvama, et postiputkaga on nii nagu uue tulipunase vihmavarjuga, mis vana ei asenda. Ent mine tea, võib-olla eksin. Laudadest kokku klopsitud aiamajakeste renessanss rohelusse mattunud inglise äärelinnades on olnud ju lausa fenomenaalne. Kui vanasti hoiti seal peamiselt aiatööks tarvilikku, siis nüüd on neist saanud kirjanike töömajakesed, firmade  peakorterid, erakinod ja -teatridki. Wayne Hemingway tööks näitusel on KiosKiosK. Majanduslangust arvesse võttes on sel eriline müügipotentsiaal. Nimelt pakub ta algajaile välja rabavalt odava võimaluse äripinna leidmiseks metropolis. Ning miks ka mitte taassünnivõimaluse peatänavail üüritõusuga silmitsi ja rahalistes raskustes virelevaile tuntud tegijaile. Londoni linnapea Boris Johnson on Wayne ja Gerardine Hemingway  KiosKiosKist lausa vaimustuses ning juba suvekuudel saab näha, kuidas elegantne ja praktiline kiosk tegelikkuses töötab. Esimene omataoline püstitatakse disainimuuseumi lähedale, linnapea tööruumide (City Hall) kõrvale. Thomas Heatherwicki tänavat või väljakut kaunistav kobarlamp meenutab skandinaaviapärast küünlajalga. Kui valgus sisse lülitada, siis ehk kobardušši. David Adjaye bussipeatuse disain on õhulisem kui kõik see, mis seni  välja pakutud. Külitsi kuivama pandud tohutut kollast kaussi meenutav Barber Osgerby „Kuulamisjaam” („Listening Station”) püüab lisaks pilgule ka helisid. Firma juures töötav innukas üliõpilane selgitab mulle, et seadeldis olla Londoni südalinna parkides hädavajalik, kuna muidu ei kuule ju linnulaulu. Linnulaulu kuulamine toimub põhimõttel, mis meenutab keskaegseid raekodasid, kus sees taheti teada, mida väljas räägitakse. 

Oma Londoni-visiooni pakub välja Zaha Hadid. Mitte kaugel disainimuuseumist, tulevases olümpiakeskuses, ehitatakse praegu tema projekti alusel 2012. aasta mängudeks akvakeskust/ujulat. Ning alati on huvitav näha, kuidas Londonit mitmekihilisena kujutatakse. Olgu siis tegemist linnatranspordi tõstmisega maapinnast mitu korrust kõrgemale või väljakute ja puhkealade viimisega ülemistesse kihtidesse. Neile, kes on mõttevahetust sel teemal pikemalt jälginud, pakub seegi näitus uut. Pakkujaiks El Ultimo Grito ja Urban Salon. Iseasi muidugi, millise tähenduse saaks (või kaotaks!) Trafalgari väljakul taevani kõrguv Nelsoni sammas, kui selle peale tõesti midagi ehitataks. Kui ma vihmatõrjeseadmeni jõuan (Paul Cocksedge), siis pole enam kahtlust, et näituse alapealkirjaks võiks vabalt olla „Briti parim ekstsentrism”. Naljaga pooleks, silmapaistvamate  disainibüroode taset hoidvatki üleval kõva ekstsentrikute protsent. Aga kui tõsiselt katsuda näitusel osalejaid ühe mütsi alla panna, siis selgub, et tegemist on disaineritega, kes on kas Londonis sündinud, Londonis koolitatud või Londonis avastatud. Kõik nad on ka kas juba tuntud või siis lootustandvad praktikud. Neville Brody tunnistab, et isegi kui disainibüroo äri on 95% väljaspool Londonit ja  Ühendkuningriiki, tasub seda siiski Londonis pidada. Juba ainuüksi kontaktide ja loomingulise õhkkonna pärast. Töö, mida ta ise näitusel eksponeerib, kannab nime „Freedom Space” ehk „Vabaduse ruum”. Midagi Suure Venna fenomenist inspireeritut, ent seejuures väikese inimese kasuks töötavat. Astud tünnikujulisse ruumi sisse, liigud seal ringi, räägid, ning varsti võidki ennast mõnes raadiosaates kuulda, mõnes filmilõigus näha …

Mõte midagi  sellist luua olevat sündinud teadmisest, et londonlane jääb turvakaamera ette oma 300 korda päevas. Pealegi peaks töö tõstma nende inimeste enesetunnet, kes kahtlevad, kas ongi enam midagi, millele loota. Pärast kommunismi lõppu ja turvalise kapitalismi kokkuvarisemist, mis praeguse finants ja majanduskriisi sisuks. Näituse sponsor on seekord erilises rollis. Ei juhtu just sageli, et sponsorite tooted  võistlevad sponsoreeritavatel näitustel väljapanduga. Ent Beefeater 24 teeb seda kindlasti. Beefeater on ainus džinnidest, mida praegu veel lausa Londonis toodetakse. Beefeater 24 on aga tuliuus toode, mis väärikalt võistleb disainimuuseumis väljapanduga. Džinn on aegumatu ning üha parem inspiratsiooniallikas! Degusteerimine, mida juhendab end olemuselt disaineriks nimetav Beefeateri brändidirektor Nick Blacknell, toimub disainimuuseumi  kõrval, aiaks kujundatud vanamoodsa ja dekadentliku laeva pardal. Laevuke on sildunud teiste omataoliste hulgas, ning moodustab ühtlase „linnaku” keset muidu nii moodsat Thamesi kaldapealset. Terviklikku vaadet Canary Warfi pilvelõhkujaile pole: sellesse lõikuvad kummaliste, lokkavate aedadega paadid ja laevad, mis kinnitatud üksteise, ujuvate paadisildade ning kaldapealse külge. Laevukesed on aastaid  olnud eluasemeks paljudele inimestele. Ent neile, kel kaldal ostetud kallihinnaline korter, ei ole see alati olnud meelepärane. Rikkuvat vaadet. Naudin vaadet, mis ainulaadne, mekin luksusjoogina reklaamitavat Beefeater 24 kokteili ja mõtlen, et milline suurepärane näide disaini üleminekust päris eluks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming