Digitaalsuse ja käsitöö vahel

Köleri auhinna laureaat Laura Põld: „Digitaalsele maailmale vastukäiguna on käeline-kontaktne meedium saanud aktuaalseks vabade kunstide teaduskondades üle maailma.“

Liisa Kaljula

Laura Põld: „See kõlab ehk tüüpiliselt, aga selline auhind on hootõuge.“

Laura Põld: „See kõlab ehk tüüpiliselt, aga selline auhind on hootõuge.“

Jarmo Nagel

Nädal tagasi kuulutati EKKMis tänavuseks Köler Prize’i võitjaks Laura Põld. Žürii hindas kunstniku avatud ja vastuvõtlikku lähenemist näituse olustikule ning tema leidlikkust ja loomingulisust eri materjalide kasutamisel. Publiku auhinna pälvis ülekaalukalt Art Allmägi.

Kuidas enesetunne on pärast tihedat rebimist? Mida nüüd peale hakata teadmisega, et oled võitnud Eesti kõige olulisema kaasaegse kunsti auhinna?

Laura Põld: Olen juba mitu päeva olnud sõprade õnnitlustele vastamise lainel ja tunnustuse üle on mõistagi väga hea meel. Tulemus ehmatas ennastki, sest – sul on õigus – rebimist oli. Auhinnast järeldan, et tuleb jätkata tööd. See kõlab ehk tüüpiliselt, aga tegelikult on selline auhind hootõuge.

Köler Prize on mitmel korral läinud multimeedia kunstnikule, aga mitte kunagi varem maalikunstnikule. Kas oleme Eestis tunnistajaks maalikunsti uuele aktuaalsusele kaasaegse kunsti meediumina?

Maalikunsti staatus on viimase paari aasta jooksul Eestis kindlasti tõusnud, aga tegemist on siiski juba millegi sootuks muuga. Täiesti puhast, nii-öelda traditsioonilist tahvelmaali või skulptuuri näeb nüüdiskunstis siiski harva. Räägime maali taassünnist ruumihõlmajana ja maali koostisosade (värvi, tekstuuri, valguse, joone, lõhna) kaudu on see laienenud ükskõik milleks. Millekski, mis on võimeline meid mõne elemendi abil kiiresti haakima ja mille keskele on kunstnik ka vaataja kavandanud liikuma, osalema, küsima … ja praegu peaks vist lisama ka, et instagrammima.

Ka fotograafid on installatiivses näitusepraktikas hakanud kasutama (värvitud) puitu ja muud ehituslikku, keraamikat, leidobjekte. Segunevad kaks äärmust, digitaalne ja käsitöönduslik meedium, ühtlasi eemaldutakse vahest ka puhtkontseptuaalsest.

Eesti viimaste aastate kunstis esineb taasavastatud vana käsitöötehnikana ka keraamika. Ka sinu auhinnanäituse uue töö puhul on keraamika ready made’i kõrval peamine. Mida keraamika su töödele annab ja kas vanadele käsitöötehnikatele uue elu sissepuhumine on aktuaalne ka Viinis, mis on sinu teine elukoht Tallinna kõrval?

Kui ma nn maalikunsti surnukskuulutamise aegu veel liiga noor olin, siis keraamika kui materjali tähtsuse kasvu kujutavas kunstis olen küll ka oma senise tegutsemisaja jooksul tähele pannud. Keraamika on saanud viimase viie aasta jooksul kõrgendatud tähelepanu osaliseks ja olnud nähtaval galeriides nii Viinis, Londonis kui ka teistes kunstikeskustes, samuti meil. Ei oska öelda, kas tegemist on trendika materjaliga, mis kaob paari aasta pärast jälle pildilt või püsib kauem fookuses. Praegu on tähelepanu all nii kunstnikud, kes on terve elu keraamikat teinud, kui ka nooremad kunstnikud, kes keraamika või saviga materjali trendiharjal töötama on hakanud. Viimased lähevad ilmselt enam peale nooremale generatsioonile. Nende soovil on saanud käeline-kontaktne meedium omakorda digitaalsele maailmale vastukäiguna aktuaalseks vabade kunstide teaduskondades üle maailma.

Töö saviga on väga vaba ja loominguline, selle modelleerimiseks on nii palju mooduseid. Naudin kontakti materjaliga, väikest formaati ja eriti pakub pinget põletusprotsess, mis näiteks raku- või puupõletustehnika puhul on väga määrav.

Kas „Valguskiir, põhjustatud mesilase lennust granaatõuna ümber“ on töö, mis oleks võinud sündida ka mõnes teises kontekstis? Mulle tundub, et Köler Prize’i näitusel on alati olnud eelis neil kunstnikel, kes töötavad keskkondadega, ja veel parem, kui kohaspetsiifiliselt.

Ühest küljest lähtusin kindlasti asukoha iseloomust. Uue töö puhul algusest lõpuni, see töö lähtubki estakaadi ruumi keerukusest. Lõpuks jäid kõik kodus paberil tehtud plaanid ära, töö sündis kohapeal ja sammhaaval. See oli võimalik tänu Marteni (Esko – toim) ja Juku (Johannes Säre – toim) võimaldatud kolmenädalasele installeerimisperioodile ja paljudele-paljudele abilistele.

Estakaadis saidki materjalideks kohapealne metall, ka keraamika, leid­objektid (lambid, peeglid) ning Juhan Vihterpali efektne heli. Keraamilised vormid selles ruumiinstallatsioonis valmisid aga stuudiopraktikas ja argitempos. Mu loomingus ongi võib-olla kaks rida: näituseformaat ja igapäevane praktika, mille puhul on tegemist pikemaajalise protsessi ja vahel uitava iseloomuga.

Seekordne žürii oli väga mitmekesine. Sinna kuulus inimesi kunstimaailma nii erinevatest lõikudest, nagu seda on ajakirja Frieze toimetaja Jörg Heiser, neomarksistlik kuraator ja kriitik Jussi Koitela või feministliku ajakirja Girls Like Us toimetaja Katja Mater. Mis sa arvad, millega sa žürii ikkagi ära võlusid?

Žüriiga kohtumine läks tempokalt ja nägudest ei osanud midagi välja lugeda. Põhiliselt rääkisin estakaadi loodud teose tekkeprotsessist, sellest, kuidas töö käigus elemendid asendusid või liitusid ja millistel kaalutlustel oma ruumispetsiifilised otsused tegin. Marten Esko käest uurides selguski, et selline endale kiretuna tundunud tööetappide ja valikute selgitamine andis minu töömeetodist ja hoiakust hea ülevaate.

Sul on seljataga tohutult tiheda näituseprogrammiga poolaasta. Aasta alguses isikunäitus „Sada ulma keset merd“ Tartu kunstimuuseumis ja seejärel näitus „Kohataju“ koos Johna Hanseni ja Katrine Gram Slothiga Tallinna Kunstihoone galeriis. Kas see on tänase projektirahast sõltuva kaasaegse kunstniku normaalne näitusegraafik? Või on see ikkagi seesama digikapitalism, millest oli juttu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse seminaril ning mis, nagu on hiljuti öelnud McKenzie Wark, on veelgi hullem kui kapitalism?

Eks küsin seda endalt isegi. Sel aastal mõtlesin ka tavapärasest tihedamini sellele, kui terve ja sitke inimtüüp peab kunstimaailmas läbilöömiseks olema. Projektipõhisus ei meeldi justkui kellelegi, aga ometi ei paista see vaibuvat, vaid vastupidi, ja alati on näiliselt kenasti hakkama saavad kunstnikud eeskujuks – nemad saavad, pean ka jõudma. Aga, nagu eespool ütlesin, kui meeskond toimib, siis on võimalik nautida ka hullu graafikut. Mulle tulid appi sõbrad, pereliikmed ja ka üliõpilased, rääkimata professionaalsest installimeeskonnast.

Kaasaegne kunst muutub nii kiiresti, et näib olevat tõenäoline lihtsalt rongist maha jääda ja asjale mitte enam pihta saada. Kas tunned kunstnikuna survet käia üha kiiremas tempos kaasa uute kaasaegse kunsti trendidega või jälgida, et oleksid oma loominguga alati hetkel aktuaalses paradigmas?

Materjalipõhise praktika puhul saavad paljud ideed või võtted sündida ainult teostamise käigus ja kolleegide tegevust jälgides. Maalikunstis on juba pikalt aktuaalne rääkida praktika kaudu maalikunstist endast ja selle koostisosadest, mille tähendusi igatepidi väänatakse ja proovile pannakse. See on nagu omamoodi intelligentsustest kunstnikule ja vaatajale, nagu näiteks Raveni progressiivsete maatriksite test. Raveni test on visuaalsete kujundite omavaheliste suhete äratundmisele üles ehitatud test, mis läheb järjest keerulisemaks. Tuleb tabada muster ja selle valem ning lisada järgmine samm. See on omamoodi vaimsest pingutusest tulenev hasart, mis hoiab kunstnikke ja jälgijaid selles mängus.

Eesti kaasaegse kunsti toetuseks loodud infrastruktuur on praegu parem kui kunagi varem, ent ka maailm pole olnud Eesti kunstnikele kunagi nii avatud kui nüüd. Küsin sinult kui noorelt andekalt kunstnikult, kes elab võrdlemisi rahvusvahelist elu, kas Eesti on atraktiivne koht ühele andekale kunstnikule.

Eesti on minu meelest väga hea koht, kus kunsti teha, ja siit ei tarvitse kindlasti lõplikult põgeneda. Ainult galeriidele saab mõne aastaga ring peale, kui liiga palju näitusi teha. Pigem tunnevad minu Eestit külastanud sõbrad kadedust, sest siin on nii avatud institutsioonid ja pühendunud inimesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar