Digitaalne pahn ja maagiline heli

„Transmedialet” iseloomustas nokaudieelne seisund: fookuspunkt joonistus hästi välja, kuid puudus kulminatsioon.

TAAVI SUISALU

XXVIII „Transmediale“ Berliini Maailma Kultuuride Majas (Haus der Kulturen der Welt) 28. I – 1. II.

CTMi näituse üks huvitavamaid töid oli 2013. aastal Veneetsia biennaali Poola paviljonis eksponeeritud Konrad Smoleński film-heliteos „Energiakütid“ („Energy Hunters“).

CTMi näituse üks huvitavamaid töid oli 2013. aastal Veneetsia biennaali Poola paviljonis eksponeeritud Konrad Smoleński film-heliteos „Energiakütid“ („Energy Hunters“).

Taavi Suisalu

Tänavuse meediakunstifestivali „Transmediale“ fookusesse oli asetatud Big Data ehk kogu see digitaalne jäljestik, mida oma olemasolu tõttu ja tehnoloogia vahendusel genereerime. Pealkirjaga „Capture all: Work, Life and Play“ ehk „Haara kõike – tööd, elu ja mängu” on kokku võetud situatsioon, kus suur osa meie tegevusest on allutatud andmevoogude loomisele, sisendina ja väljundina toimimisele.

Korrastava pilguga algoritm. Andmevoog iseenesest pole muud kui digitaalne pahn, voolavuse reduktsionistlik ja lihtsustatud kirjeldus, mille väärtus on sõltuvuses arvutusvõimsusest (ehk väärismetallidest ning energiast) ning andmeid struktureerivatest algoritmidest. Algoritm pole võõrapärase nimega riukalik loom, vaid inimese loodud tööriist hoomamatul andmeväljal anomaaliate ning mustrite tuvastamiseks. Algoritmil on korrastav pilk ning see loob muidu korrapäratus andmemassiivis stabiilsuse saarekesi. Digitaalsest pahnast seaduspärasuste väljaraalimine loob seaduspärasuste jätkumise ja sellest tuleneva statistilise tuleviku võimalikkuse illusiooni.

Algoritm pole neutraalne tööriist, vaid kannab endas looja motiive ja soovitud funktsionaalsust ning võib ulatuda tagasi füüsilisse ruumi. Võtame kas või kahe finantskeskuse Chicago ja New Yorgi vahele rajatud fiiberoptilise sideliini, mis võimaldab algoritmidel sendi tuhandike teenimise eesmärgil andmeid liigutada senise 15 millisekundi asemel 13ga. Kahe millisekundi ajalise võidu nimel kaevati kaabel maasse, jõgede alla ja läbi kaljude enam kui tuhande kilomeetri pikkusel trassil, sinna juurde veel toetav infrastruktuur. Kõrgsageduslikus algoritmilises kauplemises on kiirus määrav, sest sellest sõltub majanduslik kasu. Inimene on sellistes protsessides taandunud, tal ei ole selle üle muud kontrollivõimalust kui masinad vooluvõrgust lahti ühendada ja käimasolev katkestada. Mikrotööde keskkond Amazon Turk on leidnud aga tegija töödele, millega automaatika hakkama ei saa. Kvaliteedi tagamiseks haldavad algoritmid hajustöötajaid, rakendavad ning dubleerivad tööd, inimmass on muudetud mehhaniseeritud tööjõuks. Algoritmidel põhinevast elusorganismide keerukamaid omadusi ära kasutavast süsteemist võib mõelda kui tehis­intellektist. Inimene on osa masinast, kontroll kehaliste toimingute üle on loovutatud algoritmilistele seaduspärasustele, mida Kevin Slavin on nimetanud ka kultuurifüüsikaks.

„Transmediale“ külalisnäitusel eksponeeritud duo Revital Cohent ja Tuur Van Baleni videoteos „75 vatti“ illustreerib ehedalt biopoliitikat tööhõiveprotsessides. 75 vatti on keskmise töömehe tööpäeva, kaheksa tunni jooksul tehtud töö võimsus. Videoteose alus on Hiinas tootmiseks mõeldud spetsiaalselt disainitud objekt, mille ainus funktsioon on kokkupanijate tegevus, kehaliste toimingute koreograafia. Kunstnike duo pöörab kujundlikult ümber tootja ja toodetava suhte. Toode, mida peame üldjuhul subjektide tööviljaks, võtab subjekti rolli ning rakendab töölisi objektidena koreograafilises lavastuses. See on kehakasutuse kõikehõlmavus. Hägustunud on tehnoloogia ja inimese suhe, pole üheselt mõistetav, kelle kontrolli all on olukord ning kes on allutatud. Siit edasi pole pikk tee kujutlemaks reegleid, rütme, norme, institutsioone ja ka kogu kultuuri teatava tagasisidestatud algoritmina, mille juhituna vaikimisi toimime ning mida tagasisidestuse kaudu mõjutame.

Algoritmi kui teatava struktuuri tunnetamine algab teadvustamisest. Struktuur joonistub välja, kui laseme sel sisendita toimida, nii paljastub mehhanismi tööpõhimõte. „Transmediale“ avatseremoonial olid kõnede vahele pikitud performatiivsemad aktid. Ühes neist esitas Erica Scourti nutitelefoni autokorrektuuriga genereeritud teksti. Kunstnik mängis ettekande rütmiga, kuid sisu, iga järgmine sõna, oli telefoni pakutud. Struktuur pääses esile: automaatmõtlemise puhul muutus subjektiks seade ning inimesele jäi nupuvajutaja roll.

Eksperimentaalmuusika ja helikunsti klubi. „Transmedialega“ paralleelselt toimus elektroonilisele, digitaalsele ja eksperimentaalmuusikale ning helikunstile laiemaltki pühendatud CTM (varem tuntud ka kui club transmediale). Peale õhtuste kontsertide on festivali programmis päevased näitused, töötoad, arutelud ja ettekanded. Selle aasta CTMi alapealkirjaks oli „Un Tune“ ehk „Lahtihäälestamine“, mis tähendab, et fookusesse olid asetatud heli somaatiline ja afektiivne potentsiaal, eksperimendid tajuga: mõtiskleti selle üle, mis võiks tekkida, kui hälbida ajutiselt harjumuspärasest või kokkuleppelisest.

Konventsionaalne arusaam muusikast on matemaatiline, kompositsiooni käsitletakse kui heli peenetundelist struktureerimist, kõlade ja instrumentide omavahelistesse suhetesse asetamist. Kuid heli saab vaadelda ka laiema fenomenina, millegi pidevana, meid ümbritseva foonina, mis saab kuuldavaks, kui seda kuulame. Heliline taust ja meie ümbruskonna objektide helilised omadused lasevad meil tunnetada ruumi, kuid võivad ühtlasi olla konkreetse muusika algelementideks, mida on veenvalt demonstreerinud Pierre Schaeffer 1940ndatel ja John Cage hiljem.

Selle aasta CTMi loenguprogrammi keskmes oligi heli kui ruumiline ja sotsiaalne fenomen: ajateljel ulatuti eelajalooliste pühapaikade akustilise uurimiseni ning ruumiliselt tehnoloogia abil maa atmosfääri ülemisse kihti ehk ionosfääri. Kaugeim heli, milleni taasesituse kaudu ulatume, on 1860. aastal Édouard-Léon Scott de Martinville’i lindistatud fonoautogramm. Varasemad suhted heliga jõuavad meieni kirjakultuuri, pärimuse ning rituaalide vahendusel. Arheoakustika kui interdistsiplinaarse valdkonna raames uuritakse arheoloogiliselt huvipakkuvate paikade või artefaktide helilisi omadusi ning avatakse sedakaudu eelajalooliste kultuuride suhe helilise keskkonnaga. Eelajaloolistes kultuurides, kus ei mõistetud helilainete füüsikalisi omadusi, peeti heliliselt huvitava iseloomuga paiku maagiliseks. Koopamaalingute asukoht on ruumi heliliste iseärasustega korrelatsioonis. Kuigi helifenomenide teaduslikuks kirjeldamiseks puudus keel, on mitmete kromlehhide akustika uurimine näidanud, et need on konstrueeritud nii, et võimendada kõneleja või rituaalide läbiviija positsioonilt lähtuva heli omadusi. Seega ruumilised heliefektid olid küll maagilise tunnetusega, kuid seejuures oldi teadlikud nende tekitamise viisidest. CTMi lõpuüritusel klubis Yaam, Kukerpillide lavast mööda, kõige tagumises hämaras saalis, kus ainsaks valgusallikaks esineja instrumentaariumi valgustav otsmikulamp ning harva välkuv stroboskoopiline valgus, tekitas Wilhelm Bras ruumi, kus paratamatult tekkis tunne, et oleme tuhandeid aastaid helidega dialoogi astunud.

Berliin on tuntud tehnomekana, reivikultuuri pärand oli tajutav päid nõksutavate keskealiste hulgas HAU teatris Lorenzo Senni etteastel. Sensoorselt võrdlemisi raskesti talutav eksperiment ikoonilistest reivikäikudest käis nii mõnelegi üle jõu ning lahkutigi saalist. Senni pooletunnine kollaaž järskude katketega klišeelikest reivikulminatsioonidest, mis ei jõudnud kordagi kliimaksini, tõi äärmusesse surutuna ehedalt esile klubikultuuri afektiivsuse toimemehhanismid. Kulminatsioon lõpuks ikkagi saabus, minutise staatilise müra ja pimestava strobona. Hea paralleel oli „Transmediale“ põhikontserdi teises plokis laserite, tossu ja visuaali abil sensoorse ülekülluse (tuhmiks tampimine) loonud Robin Fox & Atom. Selle multimediaalse ruumikogemuse keskpaigas projitseeriti ekraanile rida poksiringi võitlussituatsioone, kus montaaž liikus murdosasekund enne nokaudilööki järgmisele.

Selleaastast „Transmedialet“ iseloomustab samasugune nokaudieelne seisund. Fookuspunkt joonistus hästi välja, kuid puudus kulminatsioon ja ekstaatiline kliimaks. CTMi näituse üks huvitavamaid töid oli 2013. aastal Veneetsia biennaali Poola paviljonis eksponeeritud Konrad Smoleński 28minutiline film-heliteos „Energiakütid“ („Energy Hunters“), mis sobib iseloomustama kogu selleaastast CTMi (vt vimeost). Sõsarfestival CTM tegeles signaali endaga, mitte datafikatsiooni reduktsionistlikust iseloomust tingitud lihtsustustega ning oli sellevõrra eksperimentaalsem ja otsingulisem. Mõlema festivali paralleelne toimumine pakkus aga nii akadeemilist kümblust kui ka fenomenoloogilisi situatsioone, seljaajuga seiklust ja värskeid ideid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming