Digitaalne lähedus ja empaatiline tehnoloogia

KEIU KRIKMANN

Digitaalse feminismi festival „Dgtl Fmnsm“ Dresdeni Festspielhaus Helleraus 16. – 18. III.

Juba eksisteerivad hierarhiad on kandunud digitaalsetesse tehnoloogiatesse ja sealt edasi nende abil loodavatesse keskkondadesse. See tähendab, et geopoliitilised ja ka sotsiokultuurilised jõujooned on jäänud ka online-maailmas suuresti paika. Olgugi, et reaalse maailma hinnangud ja eelarvamused on kandunud digitaalsesse keskkonda, on selles keskkonnas utoopia-, ideaali­ihalust. Nagu Orit Gat oma hiljutises artiklis „Naised ja tehnoloogia: ajalugu on hoiatuslugu“ on välja toonud: „Tegemist on tööstusharuga, mille standardkatseprogrammis kirjutatakse „Tere, maailm!““ Ta on lisanud, et XIX sajandi lõpus ja XX sajandi algul oli computer ametinimetus ja tähendas arvutajat, kusjuures arvutusosakondades töötasid siis valdavalt naised. Gat meenutab, et tehnoloogiaküsimused on alati olnud feministlikud küsimused.1 1990ndatel tegutsenud küberfeministid rõhutasid tehnoloogiliste oskuste omandamise kättesaadavuse tähtsust naistele. Osutades 1997. aasta küberfeministide esimesele rahvusvahelisele konverentsile, on Helen Hester toonud välja, et kuigi tehnomateriaalsed olud on muutunud, on küberfeministide pärand just avatud erinevustele.2

Ka „Dgtl Fmnsmi“ festival toetus paljuski küberfeminismi pärandile: ideedele naiste jõustamisest tehnoloogia kaudu, kollektiivsusest ja kaasamisest, kuid lähtus selgelt päevakajalistest ideedest. Nagu festivali külaliskuraator kunstnik Shawné Michaelain Holloway märkis, pole tähtis mitte üksnes naiste ja tehnoloogia suhe, vaid digitaalse maailma probleemidele tuleb läheneda intersektsionaalselt, st kaasata queer-perspektiiv ja pöörata tähelepanu rassilisele mitmekesisusele digitaalsetes ruumides.

Festivalil tõstatati küsimusi nagu „Mida tähendab digitaalne lähedus?“, „Milline võiks olla intiimne digitaalne ruum?“, „Milliseid võimalusi pakkuda siis, kui sa ei ole enam esmajoones kodanik ega tarbija, vaid ühendad digitaalsed võrgustikud oma personaalsesse ruumi?“. Kuigi utoopilise digitaalse ruumi loomine ulatub kunstimaailmast väljapoole – nagu tõi oma performatiivses loengus välja ka Holloway –, võetakse digitaalse mina kujundamisel sageli eeskuju just kunstnikest.

Keda aga õigupoolest võib digitaalseks kunstnikuks nimetada, kui digitaalsed tehnoloogiad on argieluga sedavõrd põimunud, et sellise kunsti alla saab mahutada võrdlemisi erinevaid meetodeid? Festivali ehk kõige otsesemalt digitaalne kunstnik oli juba 1990ndatel uusmeediakunstnikuna tegutsenud Lorna Mills, kelle loomingu puhul nii aines kui väljundid on tõepoolest digitaalsed: ta loob ja kasutab animatsioone, videosid ja gif’e ning sageli kogub materjali dark neti’st, 4chan’ist, pornosaitidelt jm. Ootamatultki mõjuvate kujundite kaudu uurib ta hoopis argipäeva. Teine eraldi välja toodud suund on digitaalsete seadmete ja keha vahekorda käsitlev kunst. Näiteks kollektiivi BBB_ loodud audiovisuaalne keskkond, mida saab oma keha külge kinnitatud sensoritega ise teatud määral suunata. Või siis Nadja Buttendorfi mänguline #HotPhones teraapiasessioon, mille kunstnik viib läbi kasutaja käes ülekoormusest aina kuumeneva nutitelefoniga.

„Dgtl Fmnsm“ festivaliprogrammi üks märksõna oli performatiivsus, kuna kaasatud oli nii etenduskunstnikke kui muusikuid. Kuid veelgi enam seetõttu, et performatiivsus on ka väljaspool kunsti igasuguse online-olemise keskmes. Nii lülitati live-videoprogrammi Gleam abil Ateenas tegutsevad drag-artistid Daglara ja Viscosity, festivalikülastajatega jagas isiklikke kogemusi Don Washington jr Chicagost.

Et paljude festivalikunstnike looming puudutas just privaatset ja intiimset digitaalset ruumi ning selle haavatavust, meenuvad ulmekirjanik Ursula Le Guini sõnad teaduse ja tehnoloogia võime kohta olla pigem kultuuri kandja kui relv ja allutusvahend – kui vaid suudetaks loobuda tehnoheroilisest maailmakäsitlusest.3

1 Orit Gat, Women and Technology: History is a Cautionary Tale. – The White Review 4/2018. http://www.thewhitereview.org/reviews/women-technology-history-cautionary-tale/

2 Helen Hester, After the Future: n Hypotheses of Post-Cyber Feminism. – Res 6/2017. http://beingres.org/2017/06/30/afterthefuture-helenhester/

3 Ursula Le Guin, The Carrier Bag Theory of Fiction. Deep Times. – A Journal of the Work That Reconnects 2/2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht